Kriimud minu sees

Ma olen endas kaotanud midagi, mida pole seal tükk aega olnud. Ma pole vahel osanud sellest puudust tunda, sest ei mäletanud enam selle eksisteerimisvõimet. Ja ma pole päris kindel, kas praegugi enam tean, mis minus kadunud on. Midagi on aga puudu. Minust on tükk ära. Ja vahel kriibib see nii hirmus valusasti hinge. On raske ja hing on haige. Võibolla on see sügis... ja ebakindlus homse ees.

Sincerely yours, O. G.

Ma ei ole kunagi eriline kultuste fänn olnud. Ma pole ühtegi Harry Potterit ega Lord of the Ringsi osa näinud. Ja seda teadlikult. Ükski asi ei saa olla nii hea, et see võiks kõigile meeldida. Ja kui meeldib, järelikult pole hea.

Täna õhtul nägin esimest korda Phantom of the Operat. See on mul olemas olnud juba jaanuarist, aga selleni, et seda vaadata, pole ma kunagi varem jõudnud. Webberit kiidetakse, väga. Nõus. Ent siiski olin kerge eelarvamusega tema teosesse: on see tõesti hea, sest see meeldib liiga paljudele. Tuleb tunnistada ja au anda vanameistrile: jah, see on tõesti väga hea. Milline muusika?! Ja süžee kooskõla. Ma olen lummatud. Mu silmad avanesid täna.

Kõrgejalg pikk-kael

Neiu tuleb, sall ümber kaela. Õues on küll jahedavõitu, aga siiski on veel august. Diskussioon:
"Sall ümber kaela?"
"Kael on kange."
"Kuidas nii?"
"Keerati kahe korra..."
ja sellest edasi jõudsime sujuvalt probleemini, mis on tulemuseks, kui ristata omavahel kaelkirjak ja toonekurg: kas toonekirjak või kaelkurg?

Salapärane väike roheline T

Selge on see, et üldjuhul ei lähe asjad kunagi plaanipäraselt. Plaanid lahkuda töölt veerand tundi varem, oled hoopis tund aega kauem. Töökaaslasel on viimane tööpäev, plaanikohaselt tellid lähimast lillepoest kimbu ja kui hakkad sellele järgi minema, on pood ootamatult kinni. Oled omadega ajahädas ja püüad kiirustada, et plaanitu ära teha, aga kõige kiiremal ja ebasobilikumal hetkel keerad lillevaasi endale sülle ümber, nii et esmamulje on, nagu oleks "väike õnnetus juhtunud". Jah, kõik on võimalik. Sellest mental note: ära tee plaane - midagi ei lähe nagunii plaanipäraselt ja hoia alati teist paari pükse/seelikut käepärast.

Kodus avastasin magamistoa akna välisküljelt salapärase väikse rohelise T. Tähendus? Ei tea. T nagu Tommy? T nagu tulnukas? T nagu tulevik? T nagu tõbras? Või siis lihtsalt T.

Tugev Eesti naine

Viimased paar päeva on olnud suurepärased. Eile olin eriti hea laps oma vanematele: niitsin muru, korjasin metspirne ja grillisin liha. Ja seda kõike vabatahtlikult. Tõtt öelda - ma isegi nautisin seda. Ka koer sai oma jao ja mõnusalt päev otsa õues ringi aeleda.

Täna tegin pikema lõunapausi ja loopisin vahepeal 2 ruumi puid üksi keldrisse. Tõeline tugev Eesti naine, kes kartulivagude vahel jõuab lapsi kantseldada ja lisaks mehele ka 5 last ära toita. Noh, päris nii tugev ma nüüd ka pole, aga on, kuhu püüelda. Puude loopimine-ladumine on selline paras ja mõnus sport peale kerget lõunat. Saabki tordist söödud lisakalorid kiiresti ära kulutada. Ja nagu eriti truu tööline ikka, naasesin peale rassimist ja rabelemist kenasti tööle, viks ja kammitud. Kuni ülihiliste õhtutundideni.

Õues on tunda sügist. On jahedamaks läinud ja lühikeste pükstega terve päeva olla on jabur. Külmetav isegi, võiks öelda. Sajab pimedat vihma. Päikesevalgust on vähemaks jäänud. Aga hei, suvi pole veel ju läbi. Kindlasti on tarvilik veel mõned korrad grillida, kasvõi trotsides lund ja vihma :)

Sumeda suveöö dilemma

Situatsioonikirjeldus: on väikse korteritega maja ühisaed. Ilmselt viimased soojad suveõhtud. Viimased võimalused grillida. Kell läheneb õhtul 11-le, aga ametliku öörahuni on veel aega. Üsna vaikselt sumisev seltskond grillib hämaruses, gestaapo-lamp väikseks valgustuseks suunatud. Naabri koer haugub pikemat aega. Ja äkki tuleb teine naaber ja kurdab läbi aia, et tolle koera haukumine häirib teda ja kõiki ümbruskonna naabreid, et keegi ei saa magada. Tema pluss, et ta pöördus viisakalt.

Tulemus: naabri koer haugub edasi. Seltskond pakib asjad ja kolib tuppa. Varsti minnakse laiali. Kui viimane inimene on hoovist lahkunud, jääb koer lõpuks vait. Vähemalt mõneks ajaks. Keegi vist liigub hoovis - koer haugub jälle.

Mis on lahendus sellisele situatsioonile? Kuna koer pole enda oma, ei saa ju selle eest vastutust ükski naaber võtta. Mida koeraomanikki haukumise vastu teha saab? Tegelikult suurt midagi. Kui haukumine tuleneb närvilisusest, siis võibolla võiksid magneesiumitabletid seda veidi leevendada, aga kas see on seda väärt, et välja uurida? Elutingimused pole lihtsalt selle koera jaoks ideaalsed. Kaugeltki mitte. Et oleks, on olnud liiga palju halbu kokkulangevusi. Samas loobuda tagaaia kasutamisest selleks, et ümberkaudsetel naabritel oleks mõni tund kuus rohkem hingerahu, oleks liiga ebaõiglane. Oma hoov peaks olema ikka selleks, et võiksid seda ise soovi korral kasutada. Võõraste inimeste soovide järgi ennast piirata - no ma ei tea, pidage mind egoistiks, aga ma ei leia, et see oleks vajalik.

Äärmiselt kangekaelne neiu

Täna hommikul iseloomustas mind kolleeg väga lihtsalt: äärmiselt kangekaelne neiu. Ja seda ma ka sõna otseses mõttes olin. Sedakorda. Kangekaelsus ei tahtnud aga hoolimata pingutustest kuidagi lahtuda ega järele anda kuniks lõpuks otsustati proovida mind päästa. Ma ei teadnud varem, mis tunne on, kui iga väiksemgi punkt kehas on valulik ja tulitav. Esimest korda sain aru, miks oleks hea taguda käega vastu matti ja küsida time-out´i, aga seda ei tahetud mulle kuidagi anda. Ja siis käis raksakas! Ja teinegi! Tulemus: valus, aga liigub. Positiivne.

Loo moraal: kui sa pole kindel, kuidas su keha sinu äkkliigutustele reageerib, siis parem ära proovi. Ja kui proovisid ning oli juba hilja, nagu tavaliselt, siis mõtle välja plaan B. Soovitavalt enne plaan A-d.

Minu ja T lugu

Me saime T-ga tuttavaks, ma arvan, et umbes poolteist aastat tagasi. Siis oli ta veel noor ja eriti vallatu poisiklutt. Selline uljas ja jube heasüdamlik. Umbes kolmveerand aastat tagasi tekkis juhus, kui T tuli nädalakeseks külla. Nädalast sai kaks, siis kolm ja lõpuks kuu. T ei tahtnud kuidagi lahkuda ja kui aus olla, polnud ka minul tema siinoleku vastu vähimatki. Meesterahvast on majapidamises ikka veidi kasu. Ainult vahel, kui ma olin pimedatel õhtutel eriti väsinud, tema aga tahtis tähelepanu, süles olla ja kallistada, tundus, et ma ei jaksa end talle nii palju pühendada, kui tema seda soovinud oleks. Samas kurta ei saa. Ega muidu ei viitsiks värsket õhku ka kuidagi hingama minna, kui ta innukalt jalutamiseks ettepanekuid aeg-ajalt ei teeks. Ja nii juhtuski, et kolmandal kooselu kuul otsustasime lõplikult leivad ühte kappi panna. Nüüd ongi T mees minu elus.

Tujutu

Ma olen ilmselt üleväsinud. Ja veidi ületöötanud. Ja veidi melanhoolne. Kuigi põhjust justkui pole. Ilm toetab mind 100%: tibutab, on selge ja soe, tuleb padukat. Saa siis aru, mis toimub... minus eneses.

Lihtsa päeva 3 mõtet

Raske on elada koos armukadeda mehega. Sama raske on elada koos peast pööraseks läinud (loe: naiste järele hullunud) meesterahvaga. Ja eriti raskeks teeb olukorra see, kui on juhus, et on mõlemad asjad koos korraga ühes isiksuses. Ma näen seda praegu iga päev.

Kuulsin täna täiesti suurepärast mõttevälgatust: ära püüa muutuda asendamatuks, sest kui sa oled asendamatu, ei saa sind ka edutada. Väga õige. Ma pole sellele kunagi varem mõelnud. Seda teame me ju kõik, et ühel hetkel jõuab kätte karjääri platoo ehk edutatakse keegi tasemele, kus ta pole enam pädev ja kompetentne. Aga teistpidi mõttele tulla, miks vahetevahel ei saa kedagi edutada, ma pole seni mõistnud.

Mul pole lapsi. Omateada. Aga täna oli mul tunne nagu oleksin oma lapse esimest korda elus omapäi laia maailma saatnud. Huvitav, mis tunne on siis, kui kunagi see peakski nii olema?

Kiiruse maitse

Tuul vihiseb. Ja taob vastu rinda. Juukseotsad lehvivad kergelt tuules. Ripsmed plaksuvad vastu laugusid tagurpidi. Mu näol on pidev, veidi lollakas irve. Tunne on uskumatult hea. Vahetu ja kerge. Kiirusetunnetus on hoopis teistsugune kui autoga. Tee vuhiseb ratta all kiiresti mööda. See on nagu jalgrattasõit, aga mõnusam, kiirem, vahetum... ja ohtlikum. Veidi nagu... oleks äkki antud tiivad. Alles nüüd saan aru, mida tähendab sõita tsikliga ja miks see nii väga meeldib. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Tagasiteel koju tekitas iga vastutulev ja möödaminev mootorratas kõhus kerge külma surina. Ma tean, kui hea see on.

Nädalavahetus oli suurepärane. Siin Eestimaa peal on täpselt 2 paika, kus ma end alati mõnusalt ja kiiresti välja puhkan: V ja H. Need on minu salapaigad. Seal on alati päike ja... heinamaa. Vesi. Ujumine. Grillimine. Sõbrad. Kerged dringid. Vabadus. Ei ühtki kohustust. Ainult see aeg ja ruum ja koht.

Ja mis kõige parem - minu valge truu kaaslane ei turtsu enam ja ei plõgise ka. Minek on sootuks teine. Kohtades, kus enne tuli vahetada 3. või 4. käigu peale, saab nüüd rahulikult sõita 5.-daga, ilma et peaks tunduma, et sõbrake kohe otsi andma hakkab. Natuke veel sättimist siit-sealt mõne aja pärast ja siis võib ehk üsna muretu olla. Vähemalt loodetavasti mõneks ajaks.

Nüüd võib rahuliku südamega taas tööle tagasi minna. Ja lasta stressil oma peale tulla. Nädalavahetus oli seda väärt.