Tuul vihiseb. Ja taob vastu rinda. Juukseotsad lehvivad kergelt tuules. Ripsmed plaksuvad vastu laugusid tagurpidi. Mu näol on pidev, veidi lollakas irve. Tunne on uskumatult hea. Vahetu ja kerge. Kiirusetunnetus on hoopis teistsugune kui autoga. Tee vuhiseb ratta all kiiresti mööda. See on nagu jalgrattasõit, aga mõnusam, kiirem, vahetum... ja ohtlikum. Veidi nagu... oleks äkki antud tiivad. Alles nüüd saan aru, mida tähendab sõita tsikliga ja miks see nii väga meeldib. Seda tunnet ei saa kirjeldada. Tagasiteel koju tekitas iga vastutulev ja möödaminev mootorratas kõhus kerge külma surina. Ma tean, kui hea see on.
Nädalavahetus oli suurepärane. Siin Eestimaa peal on täpselt 2 paika, kus ma end alati mõnusalt ja kiiresti välja puhkan: V ja H. Need on minu salapaigad. Seal on alati päike ja... heinamaa. Vesi. Ujumine. Grillimine. Sõbrad. Kerged dringid. Vabadus. Ei ühtki kohustust. Ainult see aeg ja ruum ja koht.
Ja mis kõige parem - minu valge truu kaaslane ei turtsu enam ja ei plõgise ka. Minek on sootuks teine. Kohtades, kus enne tuli vahetada 3. või 4. käigu peale, saab nüüd rahulikult sõita 5.-daga, ilma et peaks tunduma, et sõbrake kohe otsi andma hakkab. Natuke veel sättimist siit-sealt mõne aja pärast ja siis võib ehk üsna muretu olla. Vähemalt loodetavasti mõneks ajaks.
Nüüd võib rahuliku südamega taas tööle tagasi minna. Ja lasta stressil oma peale tulla. Nädalavahetus oli seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar