Täna hommikul iseloomustas mind kolleeg väga lihtsalt: äärmiselt kangekaelne neiu. Ja seda ma ka sõna otseses mõttes olin. Sedakorda. Kangekaelsus ei tahtnud aga hoolimata pingutustest kuidagi lahtuda ega järele anda kuniks lõpuks otsustati proovida mind päästa. Ma ei teadnud varem, mis tunne on, kui iga väiksemgi punkt kehas on valulik ja tulitav. Esimest korda sain aru, miks oleks hea taguda käega vastu matti ja küsida time-out´i, aga seda ei tahetud mulle kuidagi anda. Ja siis käis raksakas! Ja teinegi! Tulemus: valus, aga liigub. Positiivne.
Loo moraal: kui sa pole kindel, kuidas su keha sinu äkkliigutustele reageerib, siis parem ära proovi. Ja kui proovisid ning oli juba hilja, nagu tavaliselt, siis mõtle välja plaan B. Soovitavalt enne plaan A-d.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar