Vahel lihtsalt on nii, et peale pikemat tugevat pingutust tahaks justkui hinge tõmmata ja veidi lõdvemalt võtta. Kui see aga pole võimalik, siis tekib iseenesest selline ei-viitsi tunne. Kuidas kohe mitte millegi tegemise tahtmist pole. On selline väsimus ja roidumus, aga und pole ja magada korralikult ei saa. Seda nad äkki nimetavadki üleväsimuseks?
Sellises olukorras pole palju vaja, et väikeste asjade peale närvi minna või vihastada. Nüüd nõustun 100% ideega Tartu mnt nelja realiseks ehitamisega täispikkuses. Kui liiklusvool on maanteel niivõrd tugev, et terve tee jooksul ei teki kordagi võimalust kaugtulede pealepanekuks pimedas, ei saa rääkida liikluse vähesusest. Ma ei pea absoluutselt õigustatuks kiiruse ületamist (ok, maanteel ei sõida ka mina 90-ga, vaid ikka pigem 95-100 vahel kõigub see osuti), kuid alla lubatud kiiruse väga heade ilmastikuolude korral sõitmine on ka absoluutne kuritegu. Seda enam olukorras, kus 20 km jooksul (Tartu mnt 99. km-st 80. km-ni) ei teki hetkekski võimalust eessõitvast oluliselt aeglasemast autost ohutult mööda sõita. Auto, mis sõidab vahelduva eduga 70-85 km/h tunnikiiruse vahel, tekitab tahes tahtmata enda taha suurema autode kolonni. Kindlasti on kolonnis neid, kelle närv ei pea 20 km vastu ning üritatakse teha riskantseid möödasõite. Milles on aga süüdi vastutulevad autojuhid?
Ja et kaks ilma kolmandata ei jää, on nii seegi kord. Pottsepad käisid. Ennustatakse külma ja trööstitut talve. Ei ole enam päris fun. Panen sellega virisemisele tänaseks punkti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar