Vahatevahel on nii, et tuleb mõni hea mõte. Ja siis pole ei pliiatsit ega paberit, kuhu see talletada. Mõtöed, et ju on meeles ja küll hiljem blogisse kirjutad. Aga siis muutuvad situatsioonid ja olud. Ei ole see tuju, need mõtted, kõik on muutunud. Ja maailmaga jääbki jagamata kõik see, mida oled mõelnud.
Mingil määral on ju blogi pidamine iseenda ego upitamine, ehtne egotrip. Tahe olla märgatud ja tähele pandud. Kas särada oma edukusega või nillida kaastunnet. Blogis, kus kirjutajal ei ole midagi kellelegi öelda, pole kuigi palju lugejaid.
Aga kas ongi vaja midagi maailmaga jagada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar