Kuri saatus

E-S Tüüri ooper Wallenberg oli üle ootuste hea. Näitlejameisterlikkus suurepärane ning teos ise huvitav. Soovitan soojalt.

Päevale pani punkti aga see, et auto juurde jõudes avastasin sellelt ehmatusega mõlgid. Mitte ühes, vaid lausa viies (!) kohas. sellised 3-4 tükki koos, nii pöidla suurused kõrvuti. Pagasiluugi otsas, pagasiluugi peal, tagumiste poritiibade servadel ja keset katust. Absoluutne ehmatus. Ei tea, kas nutta või naera, karjuda, sõimata või jalgu trampida. Tundsin, kuidas veri pähe tõusis ja emotsioonid absoluutselt üle keesid. Laupäeval läks autol sidur, alles eile sain sõitva auto kätte ja nüüd siis selline jama. Uskumatu!

Terve tänava serv oli täis selliseid rusikasuurusi tumedaid kive (umbes nagu raudteeliiprite vahel lebavad). Ilmselt oli viadukti alt läbi lennanud veidi suurema kiirusega lahtise kivikoormaga veok, kust olid kivid lendu saanud. Tõenäoliselt oli ka teisi autosid, mis nendega pihta olid saanud (eestlaslik kahjurõõm). Süüdistada pole kedagi. Nende ca 14 tunni, mis auto seal tiheda liiklusega kesklinna tänaval parkis, jooksul võinuks sealt mööda sõita ükskõik millal ükskõik kes ning ei tee kuidagi kindlaks kust ja kunas need kivid lendu said. Üks on aga kindel: kaskot mul pole, liikluskindlustus seda ei hüvita ning kuhugi teatada ei ole lihtsalt mõtet, sest see jääb enam kui kindlalt tulemuseta. Auto mõlkide ja värvikahjustuste lappimine on aga ilmselgelt üsna kallis töö. Veidi liiga kallis 12 aastat vana pesukoti jaoks.

Ainus positiivne toon, mis ma näha suudan, et vähemasti tuled-klaasid jäid terveks. Läks napilt. Sinna ma enam oma autot parkida igatahes ei taha. Pühapäeval sai ta kenasti puhtaks pestud, täna õhtuks nägi ta välja nagu porikäkk. Mnjah. Kesklinna rõõmud.

Et selle autoga pole mul ka algusest saadik kuidagi vedanud: juba ostes jooksis käigukasti õli ning pooltelje zimmerling tuli vahetada. Suutsin mõni kuu peale autoostu väikse kõksu teha. Seejärel sõitsin rehvi puruks ning sama päeva õhtul vastasistuja ukse alla mõlgi (sest ma lihtsalt ei näinud seda pagana telliskiviserva!). Seejärel kukkus kesklinnas summuti alt ära, mida ei saanud enam lappida ja tuli uus panna. Siis korduv piduriremont. Ja värske lumega libisemisse minekul mõlema silla alt ära sõitmine. Hammasrihma purunemine ning mootori kokku jooksmine ja sellest tulenev mootoriklappide ja klapisääretihendite vahetus (vähemasti õli võtab nüüd veidi vähem). Uus aku. Veelkord piduriremont ja rooliotste vahetus. Nüüd siis terve sidurikomplekt... Midagi veel? Hetkel koheselt ei meenu. Kõlab nagu ma oleks juba peaaegu uue auto kokku pannud vahepeal. Tean, et vanad autod on kõik järelmaksuga...

Ebaõnn. Või lihtsalt kuri saatus?

Möku

Täna hommikul tõusin ma ilmselt vasaku jalaga (kuigi parem puudutas enne maad). Vahel, õnneks küll harva, on lihtsalt selline päev, et ärkad juba eos eelarvamuste ning halva tujuga. Kohe mitte midagi ei sobi ja sina ei sobi mitte kellelegi. Kohe mitte kuidagi.

Ja siis tuleb trots. Ise pean kõigega hakkama saama, ise olen ma siia jõudnud ja end nendesse asjadesse keerutanud ega saa eeldada, et keegi teine minu eest vastutab või mu asjade eest hoolitseb. Ainult ise pean ma kõike korraldama ja ära tegema. Ja käigu kõik teised kuradile. Kuigi nad ei pruugi sugugi halba mõelda ega soovida.

Selline konkreetne ja vastik. Keriks koju voodisse ja tõmbaks teki hooga üle pea. Mossitaks niimoodi vaikselt omaette, ilma et kellelegi jalgu jääks. Kõik ei tantsi ju minu pilli järgi. Siuke möku.

Mitte-millegagi-hakkama-saamise-päev.

Pimekohting

Paari nädalane vaikus on tingitud eelkõige mu vahepealsest tervislikust seisundit. Suutsin mingi viiruse üles korjata ning püstijala peal läbi põdeda, sest koju jääda polnud ometigi mahti. Eks neid tagajärgi kannatan veidi siiamaani, kuid nüüd lõpuks hakkab üle ja korda minema. Hääl on lõpuks tagasi, kuigi vahel veel kähiseb. Köhast olen ka enam-vähem lahti ning nohu üldjuhul juba taandunud. Jeei! Mental note järgmiseks korraks: viiruse ilmingute esinemisel tuleb jääda paariks päevaks koju põdema.

Seevastu hoopis huvitavam oli pimekohtingu seik. Eksperiment sõbrannad mehele saada hakkas lõpuks ometi vilju kandma, ent kogu asjal oli üksnes üks puudus: pimekohtingul ei osalenud kumbki sõbranna, kelle jaoks ma tegelikult meestejahi välja kuulutasin. Kuigi, tuleb tõdeda, olid vallalised, kelmikad ja seksikad asetäitjad koheselt käepärast võtta. Kõigepealt pool päeva šoppamine, seejärel sättimine ning kolmanda sõbrantsi õhtuplaanide jooksujalul muutmine. Poolel teel kohtingule selgus, et üks sõbrants on kohtunud teise kohtingu korraldava osapoolega juba varem. Nii umbes 15 aastat tagasi. Eesti on ikka väike küll.

Tunnise hilinemisega kohalejõudmine. Small talk. Mõned snäkid. Eriliselt sarkastiline näoilme ühel neiul. Õhtu edenedes siiski ilme muutus oluliselt ning saime hakkama. Tibiduo Absoluutselt. Alias. Absoluutselt geniaalsed seletused, nt "mupsutrull, keda sa pupsutad". Kõvasti naerda. Ja arusaamale jõudmine, et kõik mehed ei ole sarnased: mõni suudab laterdada oluliselt rohkem kui keskmine naisterahvas, aga ka see on vahel andeks antav. Kõik ei ole just kirkaimad kriidid karbis. Aga nendeta oleks elu igav. Vabandades lahkumine peale südaööd.

Pimekohting - why not - teinekordki!