Pimekohting

Paari nädalane vaikus on tingitud eelkõige mu vahepealsest tervislikust seisundit. Suutsin mingi viiruse üles korjata ning püstijala peal läbi põdeda, sest koju jääda polnud ometigi mahti. Eks neid tagajärgi kannatan veidi siiamaani, kuid nüüd lõpuks hakkab üle ja korda minema. Hääl on lõpuks tagasi, kuigi vahel veel kähiseb. Köhast olen ka enam-vähem lahti ning nohu üldjuhul juba taandunud. Jeei! Mental note järgmiseks korraks: viiruse ilmingute esinemisel tuleb jääda paariks päevaks koju põdema.

Seevastu hoopis huvitavam oli pimekohtingu seik. Eksperiment sõbrannad mehele saada hakkas lõpuks ometi vilju kandma, ent kogu asjal oli üksnes üks puudus: pimekohtingul ei osalenud kumbki sõbranna, kelle jaoks ma tegelikult meestejahi välja kuulutasin. Kuigi, tuleb tõdeda, olid vallalised, kelmikad ja seksikad asetäitjad koheselt käepärast võtta. Kõigepealt pool päeva šoppamine, seejärel sättimine ning kolmanda sõbrantsi õhtuplaanide jooksujalul muutmine. Poolel teel kohtingule selgus, et üks sõbrants on kohtunud teise kohtingu korraldava osapoolega juba varem. Nii umbes 15 aastat tagasi. Eesti on ikka väike küll.

Tunnise hilinemisega kohalejõudmine. Small talk. Mõned snäkid. Eriliselt sarkastiline näoilme ühel neiul. Õhtu edenedes siiski ilme muutus oluliselt ning saime hakkama. Tibiduo Absoluutselt. Alias. Absoluutselt geniaalsed seletused, nt "mupsutrull, keda sa pupsutad". Kõvasti naerda. Ja arusaamale jõudmine, et kõik mehed ei ole sarnased: mõni suudab laterdada oluliselt rohkem kui keskmine naisterahvas, aga ka see on vahel andeks antav. Kõik ei ole just kirkaimad kriidid karbis. Aga nendeta oleks elu igav. Vabandades lahkumine peale südaööd.

Pimekohting - why not - teinekordki!