Täna hommikul tõusin ma ilmselt vasaku jalaga (kuigi parem puudutas enne maad). Vahel, õnneks küll harva, on lihtsalt selline päev, et ärkad juba eos eelarvamuste ning halva tujuga. Kohe mitte midagi ei sobi ja sina ei sobi mitte kellelegi. Kohe mitte kuidagi.
Ja siis tuleb trots. Ise pean kõigega hakkama saama, ise olen ma siia jõudnud ja end nendesse asjadesse keerutanud ega saa eeldada, et keegi teine minu eest vastutab või mu asjade eest hoolitseb. Ainult ise pean ma kõike korraldama ja ära tegema. Ja käigu kõik teised kuradile. Kuigi nad ei pruugi sugugi halba mõelda ega soovida.
Selline konkreetne ja vastik. Keriks koju voodisse ja tõmbaks teki hooga üle pea. Mossitaks niimoodi vaikselt omaette, ilma et kellelegi jalgu jääks. Kõik ei tantsi ju minu pilli järgi. Siuke möku.
Mitte-millegagi-hakkama-saamise-päev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar