pühapäev, 30. august 2009

RT 3. Päev: Poola – kiirusepiirang on nõrkadele

Poola liiklus on fenomenaalne. Me olime sellest varasemalt kuulnud, kuidas Varssavisse sissesõit võib kesta tunde, ent samas on läbitud Varssavit ka 140 km/h kiirusega. Seda on raske mõista, kui pole ise Poolas sõitnud.

Kui Eestis olles planeerisin esimese öö Leetu ja teise Poola ning kolmandal jõuda Tšehhi, siis M arvas peale reisiplaanidega tutvumist, et mis see siis Leedust otse Tšehhi ära sõita pole. Nii ma meie sõpra ette hoiatasingi, et võime naasta ka 24 tundi arvatust varem. Tegelikkus kukkus välja aga üllatavalt minu esialgse plaani järgi.

Veidi peale piiriületust ja sisenemist Poola, jäime rongi taha ning otsustasime sel ajal kohad vahetada. Asusin rooli ja korraliku liiklejana, püüdsin täita ka liikluseeskirju. Üsna pea märkasin, kuidas maanteel lubatud 90-ga jäin ma kõigile jalgu. Linnas aga lubatud 50-ga oli asi veelgi hullem. Peale tunnikest sõitu Poola teedel, kui isegi rekka minust mööduma hakkas, sain aru, et pean liiklusvooluga kaasa minna püüdma. Tõstsin kiiruse 110 peale maanteel, ent olin endiselt jalus. Päris 130-ga, nagu kohalikud, ma siiski sõita ei julgenud. Siis tuli aga kiirusepiirang, mil võtsin rahulikult harjumuspäraselt hoo maha. Kohalikud seda ei teinud. Või kui, siis ainult kiirusekaamerate ees, mille asukohti teadsid nad hästi. Olgu öeldud, et politseid teepeal kiirust mõõtmas ei näinud me kordagi, küll aga on teed tihedalt täis pikitud kiirusekaameraid.

Et olime leppinud kokku M roolisoleku Varssavis meie mõlema närvirakkude huvides, aga olime Varssavile lähenenud mööda väiksemaid teeäärseid linnu juba jupp aega ning sõitnud ühe soome numbrimärgiga auto järgi, siis ei tahtnud seda käest lasta. Nii me vahetult enne Varssavit ühe valgusfoori taga otsustasime autost väljumata kohad vahetada: mina ronisin punase tule tekkides ja auto peatudes tagaistmele ning M samal ajal üle käigukasti, mispeale sain kõrvalistuja toolile ronida. Kõrval autos olev juht ei saanud midagi aru.

Varssavis tegime 1,5 tunni pikkuse peatuse, et lõunat süüa ja natuke linna vaadata. Turimsiinfot meil leida ei õnnestunud: GPS seda ei näidanud ja meie maanteekaardil selle aadressi polnud. Nii uitasime kesklinnas niisama ringi, aga sattusime ilmselt küll keskmesse, ent mitte päris turistitsooni. Ei leidnud ei vanalinna ega mõnda korralikku pidepunkti peale suure torni ja kellaga hoone keskmes. Õiget pilti ja ülevaadet ma sellest linnast ei saanudki.

Suundudes Varssavist välja Krakowi poole, avastasime tee äärest lennuvälja ja selle vastast suure kaubanduskeskuse. Sellest veidi edasi linnast väljas veel suure kompleksi poode, neist ühe kogukonnana ilmselt mööblipoed, kus oli ka Ikea, millest me mitte mööda minna ei saanud. Väike shopping tehtud (väiksed asjad, mida plaanisime nagunii Ikeast osta), asusime teele Krakowi poole.

Varssavist väljudes otsustasime liiklusvooga kaasa minna. 50-tsoonis oli pidevaks kiiruseks 80-100 km/h. Nii et jutud Varssavist 140-ga läbisõitmise võimalusest on üsna tõesed. Siis aga sattusime teeparanduste tsooni. Poolas on praegu käimas suured teedeehitused, ilmselt on Eurorahad ka siia jõudnud, nii et võimalusel soovitaks E77 hetkel vältida. Kui Varssavi külje all nägime olukorda, mil meil oli teel üsna vaba minek, aga vastu tuli kümnete kilomeetrite (siinjuures liialdamata!) pikkune ummik, siis sattusime ise sarnasesse ummikusse mõnekümned km hiljem (kohas, kus oli olnud air-show, millel päev varem 2 väikelennukipilooti omavahel kokku põrkasid ja mõlemad silmapilkselt hukkusid). Näed, et tee läheb ja autod seisavad ja nii kaugele, kui silm ulatub ettepoole, on vaikselt liikuvad autod. Täpselt sama situatsioon on tahavaatepeeglist kuvandit jälgides. Vaatad kella ja avastad, et oled 2,5 tunni jooksul sõitnud ära napilt 100 km. Krakow ei tule kuidagi lähemale.

Hakkasime arvestama ja kalkuleerima, millal ja kuhu me peaksime jõudma. Kas ööbida Poolas või sõita ära piirile või pingutada V juurde välja. Esimese plaanina võtsime mõttesse, et sõidame V juurde välja. Olles istunud ummikus rohkem kui tunni, saime aru, et GPSi peal näidatud aeg 8 h teekonna lõpuni, ei ole vahepeal kuidagi minutitki vähenenud. Et olime hommikul otsustanud läbida Poola siiski ühe päevaga ning mitte Poolas ööbida, siis püüdsime end harjutada mõttega jõuda vähemalt üle Tšehhi piiri. Jõudnud kohaliku aja järgi õhtul poole 9 paiku Krakowist 60 km kaugusele ning nähes, kuidas väljas pimeneb iga sekundiga ning peagi valdas meie ümbrust kottpimedus, kalkuleerisime kiirelt ringi. Olgugi, et olime püüdnud kohalike kombel ummikus istutud aega kiire sõiduga tasa teha (muide, siin on möödumiseks oluliselt turvalisemad tingimused ja teine kultuur kui Eestis Tartu mntl), ei õnnestunud meil aega kuigipalju võita. Asusime majutuskohta otsima.

Olles V-ga pidevas smsi ühenduses, soovitas ta meil minna Krakowi lähistele väiksesse külla ööbimist otsima, kus nad ise perega eelmisel aastal käinud olid: kodumajutus, koht korralik, inimesed sõbralikud, hind soodne. Saanud GPSi koordinaadid, keerasime veidi enne Krakowit külavaheteedele. Olgem ausad, oleks ma enne teadnud, kuhu me satume, ei oleks ma ilmselt seda valikut teinud.

Külavaheteed on korralikud ja asfalteeritud, kuigi künklikud ja kitsad, aga sõidetavad. Ühel hetkel tekkis meie ette kerge ummik, inimesed parkisid oma autosid mõlemale poole tee äärde ning läbi sealt mahtuda oli tõeline kunst. Kuigi politseinik püüdis kohapeal liiklust reguleerida, kuigi see eriti ei aidanud, pealegi püüdsid ka autod vastu tulla. Mida edasi me liikusime, seda kitsamaks läbimahtumisvõimalus läks: olime juhuslikult sattunud suuremale külasimmanile või kontserdile, kuhu ilmselt kõik lähikülade inimesed oma autodega olid kohale tulnud. Mul oli siiras hea meel, et M roolis oli.

Sealt edasi jõudsime väikesele külade vahelisele teele, mis tõusis kord mäkke, siis langes, tegi järsu pöörde ühele poole ja seejärel teisele poole. GPS näitas kõrgust merepinnast vastavalt paarisaja ja 400 m vahele. Pimedas seda teed sõita oli paras kunsttükk. Nii me rändasime peaaegu tunnikese jagu. Lõpuks leidsime selle väikese küla ja maja, mida V oli soovitanud, ainult et selle maja juures Noclegi (ööbimine vms) silti polnud, ka tuled olid pimedad. Kõrval küll oli, aga lauspimedas (tänavavalgustust oli seal vähe ja paljudes kohtades üldse mitte) sinna pöörduda ei julgenud. Meie miinuseks oli ilmselgelt see, et me ei räägi kohalikku keelt (vene keelt pursime ka vaid hädavaevu), ka ei olnud meil sularaha kuigi palju, ilmselgelt sellises kohas aga kaardiga maksta ei saa. Päevavalges oli koht tõenäoliselt imeilus, sest möödusime pimedas väikesest valgustatud puukirikust, mille tagant kerkis vahetult üles suur kivikalju. Kahjuks märkasin seda kohta liiga hilja, et pilti purki püüda. Ööpimeduses eelistasin aga midagi rohkem tsivilisatsioonis ja kohas, kus inglise keelt veidigi mõistetakse. Nii leidsime Krakowi lähistelt, sellest veidi põhjas, kuid linnatuled paistavad, 120 sloti eest motelli. Tuba on puhas ja korralik, kuigi nigelam Leedu omast.

Olgu veel öeldud, et Varssavist Krakowi lähistele ööbimiskohta jõudmiseks kulus meil umbes 8 tundi, kuigi tegu on veidi üle 250 km, ent selle eest saime auto aknast jälgida maalilisi loodusvaateid. GPS näitab järgmisse sihtpuntki jõudmiseks (V juurde) veel veidi üle 5 tunni.

Kommentaare ei ole: