Kui esimeste plaanide järgi arvasin, et ma töökaaslastele oma märtsi lõpus oleva sünnipäeva puhul midagi ette ei võta eraldi ja tähistaksimegi minu sünnipäeva tavapärasest veidi varem Riias, siis nüüd kujunes see rohkem minu lahkumispeoks. Vahetult enne reisi selgus aga, et üks meist ei saagi tulla. Asusime enda seltskonda otsima kolmandat liiget ning umbes neljapäeva õhtuks oligi selge, et A asemel saab meie kolmandaks seltskonnaliikmeks L.
Kui laupäeva hommikul kolmveerand seitsme paiku Tallinna Bussijaamas kohtusime, oli väljas veel pime ja ilm tundus kergelt sombune. Bussi astudes avastasime, et ei olnudki saanud kõrvuti istekohti: kõik kolmekesi olime paigutatud istuma eraldi pingivahedesse. Ja minu koht, nagu tundus, oli hõivatud. Istekohtade segadus kestis ligi veerand tundi kuniks keegi kuskil otsustas järele anda, keegi kuskil ära vahetada ja lõpuks õnnestus meil kõigil kolmel siiski koos istuda. Pärnule lähenedes irvitasid L ja M, et pange tähele, Riias päike paistab ja lumi on sulanud. Kohale jõudes avastasime, et täpselt nii oligi. Laupäevane ilm oli erakordselt kevadine: soe, päiksepaisteline ja lumigi tänavatelt sulanud, üksikud porilombid palistamas tänavaauke. Meie soojamaareis algas.
Kodus olin eelnevalt jõudnud ära teha üksnes napi kodutöö: kaasa haaranud väikese Riia kaardi, välja printinud Google Mapsist jalutuskäigu bussijaamast hotelli, mõne suurema ööklubi asukohad ja Riiat tutvustava materjali. Riiga kohale jõudnud, otsustasime bussist lahkuda Reval Hotel Latvija ees ning kaarti uurides leida üles meie hotelli. Oma väikest punast kohvrit järele vedades ja kaarti käes hoides tundsin end tõelise turistina.
Meie hotell asus saatkondade kvartalis, ilusate umbes 18. sajandil ehitatud majade keskel. Rajoon tundus üsna vaikne ja rahulik. Pealegi kesklinnast kiviviske kaugusel. Esialgu tundus meile hotell olevat pisike, aga armas, rohkem galeriihotelli moodi. Seina pealt lugesin avamisaastaks 2009 ja 4-tärni vääriliseks meie uue ööbimiskoha. Brošüüre uudistades avastasin aga, et hotellis on isegi 110 tuba! Oleksin pakkunud maksimaalselt mõnekümne ringi. Läbi fuajee klaaskatuse paistev päike pani talade külge riputatud liblikad kenasti sädelema. Ka teenindaja naeratus tundus ehk selle võrra säravam. Aitäh, V suurepärase hotelli organiseerimise eest!
Et jõudsime arvestatust pool tundi kuni tund varem (jah, buss jõudis kiiremini kohale kui pidanuks), siis tuli meil tuba umbes 35 minutit oodata. Sisustasime selle aja viisakalt ära lähedalolevas Maximas käies end veidike vajalikuga varustades. Tagasi hotelli jõudes saime kätte oma kolmese toa (teisisõnu tavaline kahene tuba lisavoodiga). Panime asjad maha, tegime endale päevameigi ning asutasime end linna peale.
Kevade alguseks tegi ilmataat Riias tõeliselt suurepärase kingituse. Lausa lust oli hüpelda mööda pargiteid porilompide vahel ja käia mööda kuiva munakiviteed Riia vanalinnas. Paremat ilma keset märtsi oleks olnud patt soovida. Meil olid kindlad eesmärgid, kus tahtsime ära käia: šoppamas, sushit söömas ja ööklubis. Seda kõike me ka jõudsime. Peaaegu topeltki veel.
Laupäevane päev kulus meil peamiselt mööda poode kolades. Rohkem vaadates kui osteldes, ent lõpuks hotellituppa jõudsime ikka tagasi poekottidega. Kui ära väsisime, tegime peatuse ettejuhtuvas kohvikus, et uurida kuhu järgmiseks minna. Selles mõttes olid infobrošüürid igati abiks: avastasime neist kohti, millest meil aimugi polnud. Nt 50-erineva tequilasordiga tequila baari, kuhu ilmtingimata pidime minema margaritasid proovima. Laupäeva päeva ja õhtu kohta oli Riia vanalinn uskumatult inimtühi. Ka kohvikutes-pubides oli inimesi vähevõitu. Mõnes olime lausa ainsad kliendid. Selle eest oli ka kohti, mis tundusid olevat rahavast lausa pungil: kas asi oli selles, et need olid justkui turistilõksud või ka kohalike hulgas populaarsed, me kindlaks ei teinudki. Nii saime Sushi Planetis sisuliselt viimase suurema vaba laua. Sushi ei olnud just kõige soodsam, küll aga äärmiselt maitsev. Meie üllatuseks avastasime ka, et praktiliselt kõikides söögikohtades oli õlu odavam kui mahl või vesi, alkohoolsed kokteilid ja joogid umbes samas hinnas alkohilivabade ja kohvijookidega (no kui on ikkagi valida cafe latte ja margarita vahel, ent mõlemad maksavad sama palju, kumma teie valiksite?). Keskmine söögihind oli enam-vähem võrdne joogi hinnaga. Korralik kõhutäis maksab umbes sama palju kui pisike magustoit. Hinnapoliitika on selles mõttes Riias ikka üsna paigast ära.
Õhtul väsinult hotellituppa tagasi jõudes tuli meil otsustada, kas minna peole või mitte. Ühest küljest mõjus öine vähene magamine ja varajane ärkamine, ka pikk päev jalgadel ja värskes õhus, teisest küljest aga et meil oligi kohapeal sisuliselt ainult veeta 27 tundi, oleks olnud nõme ööd raisku lasta. Ainult tüdrukutega on end koos selles mõttes hea sättida, et pesuproovid teevad nalja ja turgutavad meelt uuteks avatud ideedeks (kes on öelnud, et korsetti tuleb kanda ihu ja mitte hommikumantli peal?), aga ka meigi tegemine ja soengu sättimine on topelt lihtsamad. Valmis saime enam-vähem korraga ning pidasime sõjaplaani millisesse ööklubisse kõigepealt suunduda. Olime saanud Eestist kaasa mõned soovitused kuhu minna ja mida kindlasti vältida. Et lähim ööklubi meie hotellist asus vaid mõnesaja meetri kaugusel, otsustasime alustada sellega, ent varustasime end ka tasuta sissepääsu flaieritega uue ööklubi tarbeks, juhuks, kui esimeses igav hakkab. Siis me veel ei teadnud, et turistiajakirjade vahelt flaiereid rebides oli see üsna mõttetu ettevõtmine.
Veidi peale südaööd jõudsime ööklubi juurde. Meie üllatuseks ei olnud seal näha horde autosid, taksosid ega inimesi. Oli justkui peasissepääs ja külgmine sissepääs. Suundusime peasissepääsu moodi oleva ukse juurde, kus tuikus vaid üksik noormees. Meie ootused ei olnud just ülikõrged. Enne sisenemist jõudsin uksel märgata väikest silti, mis vihjas VIP sissepääsule. Ei tea, aga sisse me sealt saime. Ka garderoob paistis tühjavõitu. Ent see kõik, nagu hiljem selgus, oli äärmiselt petlik.
Ukselt saime koos piletiga, mis oli üsna mõistliku hinnaga (5 latti), ka tasuta joogikupongi. Leidnud üles baarileti, asusime ringi uudistama. Leidsime end üsna rahvast täis tantsusaalist, kus muusika oli minu kõrvadele (ent et ma pole eriline diskopepu, siis ei ole ma ka ilmselt tõsiseltvõetav hindaja muusikamaitse osas) üsna kesine. Avastasime, et kõrval on ka teine tantsusaal, kus mängis mussi mingi väidetavalt jube tuntud ja tegija house DJ. Tanstisime seal umbes tunnikese kuniks tundsin, et võiks natuke ringi liikuda ja vaadata, mis muusikat esimeses saalis lastakse.
Et meie teekond oli täis pargitud muusika rütmis väänlevaid inimesi, asutasime end teele korrus kõrgemal oleva rõdu kaudu, mille tagant otsast paistis koridor ühendavat esimest ja teist saali. Koridori sisenenult avastasime end oma suureks üllatuseks kolmandast muusikasaalist, mis oli valge ja pigem tilluke, täis istumiskohti, kõva muusikat ja magusat vesipiibu lõhna. Püüdsin endale baarist jooki tellida, et aga muusika oli nii kõva, et ma karjuda ei viitsinud, suundusime uksest välja teise, eemalt paistva baarileti poole. Äkitselt olime sattunud justkui Bonnie & Clyde Tallinnasse: muusika oli pigem 80-datest ja 90-date algupoolest. Erinevalt house ruumis olnud professionaalsetest poolalasti lavatüdrukutest, oli siin ruumis tillukesele lavale roninud omaalgatuslikult kaks noormeest, kes üsna osavasti tantsisid. Ka ei olnud siin suitsumasinat ega säravaid neoonseid tulesid, vaid rohkem nagu vanakooli stiilis prožektorid. Uskumatu, et see kõik mahtus ühte ja samasse ööklubisse.
Veidi hiljem suundusime wc-otsingule ja leidsime selle kõrval asuva koridori lõpust. Vasakule jäi uks sildiga tualett naistele ja meestele, meeste baar ja paremale samasugune, ainult et naiste baar. Vaatasin silte ega saanud päris täpselt aru, mida need tähendavad. Sisenesime harjumusest naiste poolele, sest kes sellest lätlaste huumorist ikka aru saab ja avastasime end äkki väikesest 2 kabiiniga (NB! kui allkorrusel olid wc-s kabiinid, koos meile tavapäraste wc-pottidega, siis siin oli kabiinis metalne auk põrandas, nagu rohkem harjunud oleme metsa-wc-dega matkamise ajal või vanasti Linnahalli külastades) ruumist, kust tee viis edasi väikesesse mõne laua ja diivaniga ruumikesse, mille keskel väike tühi pind tantsimiseks ja tagaotsas baarilett. Ka siin lasti täiesti eraldi muusikat. See oligi tüdrukute baar. Ma poleks iial selle peale tulnud, et wc-st võib leida veel täiesti erineva tantsusaalikese koos baariga. Meeste baari me aga kaema ei läinud.
Veidi hiljem püüdsime tagasi jõuda house ruumi, ent avastasime end hoopis uuest väikesest tantsusaalist, kus lagi oli kaetud säravate led-lampidega, mis värviliselt muusika rütmis vilkusid. Uskumatu! Ka siin oli oma DJ, diivanid ja lauakesed, millel silt for sale ning ruumi tagumises tiivas baarilett. Baariletist läks veel koridor kuhugi edasi, et aga seal tegid inimesed peamiselt suitsu, ei hakanud ma sinna oma uudishimu rahuldamiseks trügima. Sinna ruumi jäimegi peamiselt hetkeni, kuniks otsustasime hotelli naasta. Võibolla jäi meil veel mõni koht külastamata selles ööklubis, et aga olime kaotanud igasuguse suunataju, ei oskagi ma arvata kui mitmes ruumis me tegelikult käisime. Sellise klubi kõrval kahvatuvad Eesti omad sootuks ja peol käimine omandab täiesti uued mõõtmed. Ka meie esialgne kokkulepe, et kui keegi meist peaks ära kaduma, saame sissepääsu juures kokku, oli ilmselgelt kehtetu. Ka pole vajadust minna otsima teist klubi, kui ühes NII palju pakkuda on.
Muide, ilmselt on ka lätis siseruumides suitsetamine keelatud, kuid suitsuga kliente nägi nii tantsuplatsil kui kuskil koridorinurgas tubakat kimamas, nii et ööklubist ära tulles haisesid nii juuksed kui riided taas tubaka järgi nagu meil vanasti. Uskumatult kiiresti olime Eestis harjunud puhta õhuga söögikohtades ja ööklubis!
Hommikul ärkasime kella peale, et mitte hommikusöögi lõpust ilma jääda. Olime maganud napilt veidi üle 4 tunni. Keskpäeval check-outi tehes leidsime enda eest neli norra noormeest, kes olid samasuguste nägudega, nagu nad oleksid just peo pealt tulnud, ainult et ilmselgelt oli neil oluliselt raskem olla kui meil (nad olid meist ka ööpäeva kauem Lätis veetnud) ja meie järgi lahkumist vormistanud itaallased ei näinud ka sugugi paremad välja. Et norrakatel läks veidi kauem aega enda lahkumise vormistamisega ja seisin täpselt nende selja taga, kuulsin nende ja administraatorivahelist jutuajamist. Nimelt norrakad maksid 25 latti mullivanniga sauna kasutamise eest, millest nad loobuda otsustasid. Mõtlesid lihtsalt ringi ja kõik. Pakkusid administraatorile endale või arvasid, ehk nende kohvrid naudivad sauna, ent lõppeks jäi see nende poolt kasutamata. Et saun oli makstud ja keegi seda ei soovinud, pakkus admin sauna kasutamise võimalust meile. Meil oli küll bussini jäänud vaba aega 3 tundi, ent ka meie otsustasime saunast siiski loobuda, kuigi korra isegi kripeldas mõte, et oleks ju võinud, eriti kui nägime väljas olevat ilma: lakkamatu vihmasadu ja hall taevas.
Peale mõningast kolamist linnapeal, kohvitamist ja kaardimängu Double Coffees asutasime end läbi vihmasaju bussijaama. Riia bussijaam on tõeliselt trööstitu, haisev ja üsna nõukaaegse välimusega. Õhtul kella poole 8 paiku saabusime vihmasesse, ent lumisesse Tallinna.
Reisi jooksul kujunes välja moodne 10-võistlus, mille ka läbisime**:
1. tõstmine
2. orienteerumine
3. mälumäng
4. sõjamaalingud
5. s/šoppamine
6. ratsutamine
7. ujumine
8. kaardimäng
9. ühistransport
10. organismi turgutamine
________________________
*LisaVarvas - laiend riigitähisest LV
**selgitused:
1. joogiklaasi tõstmine
2. linnas ja ööklubis ringi ekslemine; pärast kaardilt avastamine, et tegime umbes 4 tiiru kaubanduskeskusele peale, mida olime eelmine päev otsinud, ent ei osanud maja pealt silti lugeda
3. hommikul meenutamine, mitu ruumi ööklubis ja mis ja kuidas ikkagi oli; eelmisel päeval külastatud ehtepoe ja riidepoe uuesti üles otsimine, teadmata nende aadresse
4. meigi tegemine nii päevaks kui õhtuks
5. soppamist oli poriloikudes lihtne teha, eriti avastada hiljem, et teksapükste ääred nägid välja, nagu oleksime porini mudas sombanud. Šoppamist seevastu õnnestus meil teha palju ja sellistes kohtades, kuhu poleks osanud uneski sattuda: nii mõnigi pood nägi välja nagu kaltsukas oma nurgas seisvate pappkastide ja spetsiifiliste uute riiete tehaselõhnadega
6. selleks, et ratsutada, on vaja korralikke täkke. Ööklubi oli küll täkke täis, ent sedakorda sai ratsutamine punkti kirja, kui lisavoodile hooga istudes madratsi alt puitlipp põrandale pudenes
7. kui ööklubis on inimesed tantsides piisavalt selga roninud ja sul on veidi ruumi vaja teha, aitavad hädast välja ka muusikarütmis ujumisliigutused
8. kelle käes on kaart? aa, maha jäi? muretseme uue või püüame niisama ekselda? oota, mispidi see kaart nüüd käes olema peab, kas me peame minema otse edasi või ümber pöörama? ja lisaks sellele on alati hea, kui käekotis on pakk mängukaarte, mis aitavad sisustada pikemaid pause turakat mängides
9. s.o koos liikumine, nii et teist silmist ei kaota, vastasel juhul on võimatu teineteist üles leida, aga ka bussireis Lätti ja tagasi ning ühiselt jala mööda linna liikumine. Vajalikud 10 000 sammu saime kindlalt täis
10. on selleks siis vajalikud söögikorrad lugematutes söögikohtades või poest snäki ostmine, aga ka hommikune gin pohmaka peale
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar