Vanematekodu asub kortermajas, mis on ehitatud kaunile paekivipealse servale, kust otse edasi hakkab meri. Seal kõrval on palju kortermaju, mis kõik jäävad merevaatega. Elutoa aknast meri otse ei paista. Et murdunud kaarjat üksikute rohututtidega paekivi serva näha, tuleb pea aknast välja pista ja veidi vasakule vaadata. Vanemate maja asub just kaare sees, veidi eemal, mitte päris serva peal. Aknast paremale vaadates on piki serva ehitatud veel kümneid kortermaju. Avanev vaade on meeliülendavalt kaunis.
Istun emaga vanemate kodus elutoas ja ajan juttu. Ema räägib päevapoliitikast ja mina üritan samal ajal naisteajakirja lugeda ega viitsi kuidagi ema aruteludega kaasa minna. Äkki tõuseb mu pilk üles ja suundub aknast välja. See, mida näen, ei ole tavaline ja muud ei oskagi teha, kui üksnes vaadata.
Taevas on äkitselt pilve tõmmanud ja kogub üha tumenevaid pilvi mu vaatevälja. Äkki moodustuvad pilvedest tasapisi väikesed tuulekeerised, mis hakkavad pilvedest eralduma ja muutuvad süsimustaks, justkui koosneksid üksnes tahmast. Väljas on meeletult raju tuul ning tahmatondid lendlevad taevas sihitult ringi, võttes suuna kergelt majade poole.
Tuul on nii tugev, et maja väändub ja keerab end ümber oma keskme kergelt diagonaali jäädes teistpidi, nii et elutoa aknast avaneb vaade, mis tavaliselt vanemate magamistoa omast: näen suurte klaasseintega uusi kortermaju üsna lähedal meie majale. Majade vahel on ümmargune tilluke punakatest kividest plaaditud plats.
Ja siis käib kärgatus. Nii meeletu kärgatus, et lukustab kõrvad. Hetk hiljem algab tohutu sadu. aga seekord ei olnud see äike ja paduvihm, vaid midagi kõva ja tugevat sajab vastu klaasi. Käib uus kärgatus ja märkan, et taevast sajab alla sõrmeotsa suuruseid pisikesi punaselt hõõguvaid kive. Jõuan ehmatusega mõelda, kuidas meid päästa, nii et keegi viga ei saa, kui aknaklaasid kividele järele annavad. Selleks tuleks pugeda akna all oleva kirjutuslaua alla, et klaaside purunedes sisse sadanud kuumad kivid otse pihta ei põrkaks, vaid pigem vastasseina kahjustaks. Ärkan ehmatusega üles.
Olen näinud ühte ja sama unenägu sarnaselt juba mitu korda. Ei mäletagi, millal ma täpselt seda esmalt nägin, ent siis oli see lühem ja kergem. Mida kord edasi, seda pikemaks ja raskemaks see läheb. Esimesel korral nägin vaid jutuajamist emaga ja tumenevat taevast. Viimasel korral väändus maja juba tugeva tuule käes ümber oma telje akendega teisele poole, ent siis kärgatas äike koos ülitugeva vihma ja tuulega. Seekord siis sedapidi.
Ilmselt on küsimus, kust tulevad unenäod, sama elupõline kui kust tutleb tolm ja kuhu kaob aeg. Ent siiski, kust tulevad unenäod? Ma näen üsna tihti und ja enamikel hommikutel mäletan neid ka. M vahel naerab, et öösiti magatakse, mitte ei tehta actionit, sest minu unenäod just seda enamasti on. Ja vahel üsna veidral moel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar