Sport on saatanast

Ilmselgelt näitavad kõik märgid seda, et ma ei peaks praegu mõtlema trennis käimise peale või planeerima spordiga suuremat tegelemist. Sellele vihjas ka juhus, mil unustasin Rituali spordiklubi uue järeltulija Audentes Fitnessi avatud uste päevad ära.

Veidi enam kui kuu peale esimest õnnetust oli jalg juba nii palju terve, et sain esimest korda hommikul koeraga ise õues käia (vaene M on seni pidanud seda üksi koguaeg tegema) ja platvormtallaga viisakamad kingad jalga panna, sest suveilmad olid juba möödas, mistõttu plätudega käia enam ei saanud ning viisakamaid riideid tossude juurde enam leida ei õnnestunud.

Nii kõndisimegi koos I-ga mööda Endla tänavat mäest alla, et järjekordsele Naisteklubi õhtule jõuda, kui äkki vääratas kõnnitee kivide peal mu vasak jalg ning hetk hiljem olin I kõrvalt kadunud. Kõik toimus niivõrd kiiresti, et ei saanud isegi täpselt aru, mis juhtus. Hiljem suutsin valutavate kohtade järgi aru saada, kuidas ma kukkunud olin: vasaku jala platvorm talla alla jäi ebatasane kõnniteeplaatide serv, mistõttu kukkusin põlvedele, siis üle parema käe ja selja. Hetk hiljem suutsin vaid vasakust jalast hüppeliigese kohalt kinni hoida ega kuidagi maast püsti saada. Ka parema käe väike sõrm tegi põrgulikku valu.

Kui püsti tõusta püüdsin, oli kohe selge, et vasakule jalale ma korralikult astuda ei saanud. Et mul eelmisest traumast veel ortoos käekotis oli, istusin samas olnud bosu-kujulisele kivile, kiskusin jalatsi jalast ja sättisin ortoosi peale. Nüüd oli võimalik edasi autoni longata, kus L ja K meid juba ootasid. Kordki oli mul hea meel, et meil automaatkastiga auto on.

Tegime kiire peatuse toidupoes, et mõned snäkid haarata enne sihtpunkti jõudmist. Tüdrukud lippasid snäki-shopingule, mina apteeki. Järgnev sitiuatsioon oli üsna koomiline:
mina: "tere, kas teil mingit külmageeli vms on, mida käele määrida - kukkusin just."
apteeker: "on sellist ja sellist salvi."
mina: "okei, aga kas teil külmakotti ka on?"
apteeker: "sõrmele, sellist pisikest?"
mina: "ei, jalale. Ma väänasin ka hüppeliigese välja."
apteeker: "oi, siis te peaksite hoopis ortoosi muretsema, mis jalga toestaks."
mina: "mul see juba on eelmisest hüppeliigese rebendist kuu aega tagasi."
apteeker: "kas te tegite siis trenni või...?"
mina: "eelmine kord jah, seekord kõndisin lihtsalt mööda tänavat ja kukkusin."
apteeker (kaastundlikul toonil): "püüdke olla ettevaatlikum, kui te ringi liigute!"

Peale Naisteklubi, kui olin tüdrukud koju viinud, lippasin koju jalatseid vahetama ja M peale võtma, et koos traumapunkti minna, sest üksi oleks seal igav olnud. Viimasest korrast Mustamäe haigla esmaabi külastada, oli möödunud umbes kümmekond aastat, kui angiini põdesin. Vahepeal oli selle asukoht muutunud, tehtud kena remont ja tehnika niivõrd uus ja huvitav, et esmapilgul ei jõudnud kõike hoomatagi.

Võtsin järjekorranumbri nagu pangs ja jäin ootele. Peagi seletasin lühidalt registratuuris, mis mind vaevab. Seejärel piiksus number ekraanil uuesti ja mind saadeti triaaži. Ruumi ust ei osanud ma esimese hooga avada: ei märganud lükandukse kõrval suurt klahvi ukse avamiseks. Seejärel sai pikemalt oodata. Järgneva umbes tunnikese jooksul ei tulnud esmaabisse kedagi.

Ootaja aeg on alati pikk. Hea, et seinal mängiv telekas oli ning kaasas telefon internetiga. Ootasin kannatlikult ekraanile ilmuvat numbrit, kuid mida ei tulnud, seda ei tulnud. Hüplesin M abil ümber koridori nurga, kust leidsin arsti ukse tagant istumast terve roodu inimesi ja kuulsin, kuidas neid nimepidi ükshaaval sisse kutsuti. Milleks siis uus ja uhke numbrisüsteem, kui seda ei kasutata?

Lõpuks jäime sinna kolmekesi ühe käe ära kukkunud eesti noormehega, kes tunnikese jagu meist kauem oma vaba aega oli oodates veetnud. Et tema ja minuga tegeleti sisuliselt samal ajal, siis meil vedas, et polnud tunnikese jagu varem traumapunkti jõudnud. Arst kiitis heaks ortoosi kiire pealepaneku ning palus seda mitte eemaldada, samas ravi osas polnud tal mulle suurt midagi uut rääkida: olin alles kuu jagu tagasi kuulnud, mida sellisel juhul jalaga teha tuleb. Lõpliku diagnoosina sain kirja parema käe põrutuse, mis paari päevaga taandus ja vasaku jala hüppeliigese rebendi.

Järgmisel hommikul laenutasin Mustamäe haiglast seksika punase küünarkargu, et seekord jalga rohkem hoida - ehk paraneb kiiremini. Ise ei suuda ma aga siiani aru saada, kuidas mul õnnestus kaks sellist sarnast traumat niivõrd lähestikku saada. Ilmselt olen ma tõeline käpard või oli see ilmselge vihje, et isegi tänaval liikumine käib spordi alla ja sport on saatanast. Lisaks kõigele muule olime vahetult enne kukkumist I-ga just arutanud sportimise teemadel ning mina avaldanud lootust sportimisega peagi jätkata. Ilmselgelt spordiklubile uut avaldust kuukaarti taas kuu võrra pikendada tänu uuele traumale, ma saatma ei hakka.