Naljatades on öeldud, et kui ärkad hommikul, olles vanuses üle 40 ja kuskilt ei valuta, oled järelikult surnud. Garantiiaeg, mis kõigile sündides kaasa antakse, saab tegelikult läbi juba kahekümnendates. Ilmselt on eeldatud, et selleks ajaks on inimeselapsel mõistust piisavalt peas, et osata oma tervisele tähelepanu pöörata ning teha juba mõistlikumaid valikuid. Aga kui garantiiaeg lõppeb varem?
Valu on organismi moodus anda märku, et midagi on valesti ja kusagil probleem, millega tuleb tegeleda. Samas öeldakse, et valu ei ole mõtet kannatada, ent igavesti valuvaigistite peale ju jääda ka ei saa.
Kui anektoodis küsib mees naiselt, pakkudes aspiriini, kas tollel on peavalu ning saades eitava vastuse, leiab, et pole põhjust naisel voodielust keelduda, siis päriselus võib kerge valuvaigisti peavalu leevendada, ent mis saab siis, kui valuvaigistid enam valu, olgu see siis peas, seljas, jalas, kõhus või kus iganes, ei leevenda?
Ma ei suuda uskuda, et inimene on loodud kannatama. Tänapäeva medidtsiiniliste võimaluste juures peaks olema võimalus selgitada välja valu põhjused ning tegeleda nendega, mitte üksnes tagajärgedega. Ent miks siis ometigi külastades mitmeid arste, vastuseid ei leita?
Pikalt või pidevalt kestev valu või muu terviseprobleem halvendab oluliselt elu kvaliteeti, muudab inimesed närviliseks ja tahtejõuetuks. Ma olen väsinud valu kannatamisest. Aeg on leida vastuseid.
esmaspäev, 31. jaanuar 2011
neljapäev, 6. jaanuar 2011
Milline mäng väärib küünlaid?
Kõigile meeldida ei ole võimalik. Alati on keegi, kes saab haiget, haavub või solvub. Eriti lihtne on kedagi haavata siis, kui teema on isiklik ja tegelikkus ei vasta ootustele.
On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.
Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.
Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.
Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.
Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.
See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.
Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?
On olukordi, kus elus tuleb teha raskeid otsuseid. Tulevad need otsused siis füüsiliste võimaluste piiratusest või mujalt seatud kriteeriumitest, on alati keegi, kelle suhtes tundub tulemus ebaõiglane, ent kuhugi tuleb tõmmata piir ja kusagilt teha otsuseid. Otsus, mille osas sa pole subjektiivne, ei saa sind kunagi ükskõikseks jätta. Ent lõplikult õiglasi süsteeme ja tulemusi ei ole olemas.
Eestlane on üks uskumatult kriitiline olend. Ja seda eriti teise eestlase suhtes. Alati leitakse kohti, kus viriseda ja näpuga näidata. Harva pakutakse abi või kiidetakse. Eks sellelgi on oma põhjus, miks mitmedki laused eestlase kõnepruugis algavad sõnadega "Jah, aga...". Alati on kusagil üks väikene aga.
Siinkohal ei ole vahet, kas püütakse ehitada üles uut palgasüsteemi, mis peaks sobima kogu organisatsioonile või üksnes ühele lülile sellest või korraldatakse pulmi või suurt sünnipäevapidu. Ilmselt nii kaua kuniks pole endal tulnud teha suuri otsuseid, on mõistmatus suur ning mõistmine raske.
Kui hakkasime kokku panema esialgset pulmakülaliste nimekirja, kirjutsime üles kõik, kes meile meelde tulid ja kellega soovinuksime jagada oma tähtsat päeva. Nii kogunes nimekirja kahe lehe jagu tihedas kirjas mitmes tulbas nimesid. Üsna pea sai selgeks, et kuhugi tuleb tõmmata piir - ükskõik, kui väga me seda ka ei sooviks, pole meil võimalik kõigiga, kes meie elus on mingit rolli mänginud, on sugulased, sõbrad, tuttavad või niisama toredad lehmalellepojad, oma erilist päeva jagada. Ühest küljest seab piirangud rahakott, teisest pulmapeo koht.
Ükskõik, kui idülliliseks võib endale ette kujutada rahaliste võimaluste vähetähtsust oma elu suurpäeva planeerimisel, siis hetkel, mil avastad, et tegelik eelarve ületab juba ammu pea kahekordselt esialgselt planeeritut, on pigem valik, kas teha see, mis on võimalik ja mida ja kuidas ise sooviksid, aga teatud piirangutega või jätta sootuks tegemata või teha hoopis teisiti, olles oma erilisel päeval võibolla üksnes kahekesi.
See on ääretult raske otsus, mis nõuab lugematus koguses unetuid öid, pisaraid, pettumusi, loobumisi, oma hirmudega võitlemist ja südamevalu. See on otsus, mis nõuab julgust ja enesekindlust, teadlike hoiakute võtmist ja väljendamist ning arvestamist, et ühel hetkel tulevad rasked vestlused haavunute ja solvunutega. Kui need üldse veel vaevaks võtavad sinuga suhelda peale teadmist, et nemad pulmanimekirja ei mahtunud. Kahjuks ei ole see koht, kus on võimalik jaanalinnu kombel pead liivaalla pista ning loota, et keegi teine teeb rasked otsused sinu eest ära ja ajab asjad korda.
Raske südamega otsustasime oma piirid ja võtsime vastu oma loobumised. Jah, ma tean, et võibolla on neid, kes meiega pärast enam kunagi ei räägi. Jah, ma tean, et on ka neid, kes on meie elus täna olulisel kohal, kuid kellega on elu teed võibolla mõnekümne aasta pärast eri suundades viinud. Jah, ma tean, et on ka neid, kes tulevikus on meie elus tähtsatel kohtadel, kuid keda me täna veel ei tunne. (Eestlaslikult öeldes) Aga ma ei saa muretseda lõputult teiste tunnete pärast. See on meie päev ja ometigi kord võiksime meie olla sel päeval kõigist teistest tähtsamad. Ma ei pea ju sellepärast ometi süümepiinu tundma?
pühapäev, 2. jaanuar 2011
Digitaliseeritud ajaraamat
Umbes aastavahetuse paiku tõstab minus pead väike kärsitus lõpetada ära pooleliolevad asjad ja korrastada korraks oma elu, vaadates üle, mis oluline ja mis niisama ripakile jäänud. Mitte, et aastavahetus oleks kuidagi igast teisest päevast siin aastal erinev, kuid aastanumbri vahetumine on justkui hea verstapost, millest kinni haarata.
Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.
Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.
Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.
Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.
Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.
Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.
laupäev, 1. jaanuar 2011
H€ad uut aastat! Headaega Eesti kroon.
Ma olen alati tahtnud uskuda, et aastavahetused on maagilised ja erilise tähendusega. Eks sestap olen uskunud ka tinavalamisse uue aasta hakul ja legendi, et esimeseks uue soovijaks peab olema meesterahvas - siis tuleb hea aasta. Neli aastat tagasi sattusin ootamatult aastavahetuseks Hiiumaale. Nüüd olen uut aastat tervitanud juba 4. korda järjest Hiiumaal. 2007 aasta detsembrikuu viimasel päeval oli see parim otsus, mis ma teha võisin - võtta suund Hiiumaa poole.
Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.
Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.
Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.
Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...
Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!
2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!
Tänavune aastavahetus oli tõeliselt valge - maapinda kattis paks lumevaip, ent käreda pakase asemel oli õues leebe talveilm mõne miinuskraadiga. Mõni minut enne südaööd, kui kärsitumad juba ilutulestikku taeva poole paugutasid ja meie end õues uue aasta vastu võtmiseks shampuseklaasidega valmis seadisme, nägin ühtäkki silmanurgast tumedat kogu väledasti liikumas. Jõudsin kiire reageeringuga kinnastatud käega haarata vaid T karvadest, kuid sedakorda oli T kiirem - naabri hoovist silkas otse risti üle meie õue suurte hirmunud silmadega kits, kellele T tuhatnelja järele tuustis, kuid õnneks enne silda pidama sai ja kodu poole tagasi vantsis. Hetk hiljem saabus uus aasta ja €uro.
Mäletan, kui sain oma elu esimesed kroonid. Olin vanemate antud taskurahast kokku hoidnud ja sedasi saanud 100 rubla asemele päris enda 10 krooni, mis oli tol ajal ilmatuma suur raha, mida ma väga hoida püüdsin. Et vennas on vanem ja temal kulus raha kiiremini, lubasin talle kord äsja müüki tulnud Soome jäätise välja teha. Kui jäätiseputka juurde kohale jõudsime, oli raha aga taskust kadunud - oli see siis välja kukkunud või keegi osavalt oma sõrmed sellele teepeal taha saanud, mine võta kinni.
Kui väike olin, näitas Memm vahel ikka vanasti kehtinud raha. Saksa markasid ja õigeid Eesti kroone. Oh, need rahad olid nii ilusad ja hästi hoitud ning mängimiseks neid ei antud, hea kui korraks sõrme vahelegi sai võetud. Rublad olid ju nende rahade kõrval nii pisikesed ega olnud erilised haruldused. Tänaseks on Eesti krooni tabanud sama saatus.
Järgmised 2 nädalat saab küll kroonidega veel maksta, kuid uusi enam kuskilt ei anta. Mõtlesin korraks vanaema kombel panna ka igast rahast ühe kõrvale, et saaksin kunagi oma lastele ja ehk ka lastelastele näidata, milline Eesti oma raha kunagi välja nägi, ent peale Jõule ja enne palgapäeva ei raatsinud viimast natukest siiski kappi seisma jätta, nii et eraldi raha kollekstiooni ma teinud ei olegi. Muuseumist need rahad vast ikka kuhugi ei kao...
Enamuse oma teadlikust elust olen arvanud, et Eesti kroon on osa rahvuslikkuse ja eestluse sümboleid ning Eurostumisega kaob esmalt raha, seejärel on oht kultuuril ning keelel - on eestlasi ju ometigi nii vähe. Nüüd, kus meil reaalselt polegi enam käibel kaua tuttavat oma Eesti raha, puudub hinges oodatud kurbuse tunne, mis muidugi võib veel tulla paari nädala pärast, kui kroonides enam päriselt ka maksta ei saa. Raha muutus ei tähenda veel kultuuri kadumist, €uro pole ju meile võõras, kuigi eks kroonist on natuke kahju ikka ja €uro vajab veidi harjumist. Lõppeks on €urol ju palju häid külgi ka ja raha on lihtsalt maksevahend. Tervitame uut!
2011 on muutuste aasta. Häid ja positiivseid muutusi!
Tellimine:
Postitused (Atom)