Umbes aastavahetuse paiku tõstab minus pead väike kärsitus lõpetada ära pooleliolevad asjad ja korrastada korraks oma elu, vaadates üle, mis oluline ja mis niisama ripakile jäänud. Mitte, et aastavahetus oleks kuidagi igast teisest päevast siin aastal erinev, kuid aastanumbri vahetumine on justkui hea verstapost, millest kinni haarata.
Nii istun ma juba 3. päeva ja korrastan oma meilboksi. Algsest mõnest tuhandest kirjast on saanud juba tuhatkond. Niimoodi postkasti korra aastas kriitilise pilguga läbi vaadates, kustutades, mis ebaoluline ja arhiveerides, millest jälg võiks jääda, on see justkui kerge pilguheit tervele aastale - paljud asjad, mis olnud, tulevad taas meelde. Võibolla jõudsin sel aastal teha rohkem asju, kui isegi arvasin. Võibolla on jäänud midagi tegemata või kellegi kirjale vastamata.
Kui vanasti peeti päevikut (on tublisid, kes seda igapäevaselt siiani teevad), siis nüüd on selle asendanud blogid ja mõnes mõttes ka elektroonilised kalendrid ning postkastid - ajalises järjestuses annavad sündmustest üsna põhjaliku ülevaate. Niimoodi ei peagi lisavaeva nägema, et oma elu dokumenteerida - tänapäeva infoühiskond teeb seda meie eest. Ma pean tunnistama, et see aitab olla mugav, kuigi võibolla kümmekonna või enama aasta pärast oleks oluliselt põnevam sirvida mõnd päevikut meelde tuletamaks, mis ja kuidas käis, justnagu fotoalbumidki on või lõpuks ometi kaante vahele saanud aastaid kirjutatud luulekogu, mis viimasel hetkel Internetist iseenesest haihtus.
Vahekokkuvõtteid on minu jaoks vaja teha, eelkõige selleks, et korrastada oma mõtteid, soove ja eesmärke, aga leida üles ka teemad, mis lõpetamist või sammu edasi vajaksid. Nüüd võib uus aasta rahus alata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar