Pärnu aastaringne X-faktor

Mulle meeldib Pärnu. Mitte ainult tema kuurortlikkus, vaid päriselt. Kohe niimoodi, et võiksin sinna elama asuda, ainult et tööd ei ole. Üleüldiselt tundub mulle, et Pärnus on Eesti teiste suuremate linnadega võrreldes tööpuuduse probleem vast isegi kõige suurem.

See ei ole mingi üllatus, et Pärnu tuksleb eelkõige suverütmis ja hooajaliselt: suveläbi on pidu ja pillerkaar ning üks korralik suvi ei saa justkui mööduda Pärnuta. Iseenesest pole selles ju midagi halba, ent sügisel, talvel ja kevadel pole seal mitte midagi teha ega vaadata. Kui turist suvehooajast väljaspool sinna isegi tuleb, siis peamiselt mudaravi ehk moodsa sõnaga spa teenuste pärast. Aga see on ka kõik. Täielikult.

Nii kui ilm läheb jahedaks, on Pärnu justkui välja surnud. Seal ei toimu enam mitte midagi ja linnatänavad on inimestest tühjad. Kui mudaravile tulnud turist ka sooviks hotellitoast lahkuda, siis peale umbes tunnise jalutuskäigu linnapeal ei olegi tal kuhugi mujale minna. Mis on see Pärnu x-faktor, mis ajab turisti ilma trotsides hotellitoast välja?

Ma ei tea, on see puudulik regionaalpoliitika või vananenud juhtumismallid, mistõttu enamus töökohti on koondunud Tallinnasse ja muud linnad, mis Tallinnast veidi kaugemal, kust igal hommikul Tallinnasse ja õhtul tagasi sõita tundub veidi ülearu ajaraiskamine, kuid raske on vaadata, kuidas tublid ja targad inimesed on rakendamata ning selleks, et leib lauale tuua ja hing sees hoida, ongi sisuliselt kaks varianti: kolida Tallinna, kus ehk õnnestub tööd leida, või minna välismaale.

Kui Türki tehti siseruumidesse suusakeskus, et sinnagi veidi teistlaadi vaheldust pakkuda, siis Pärnu kuurortlinna mainet arvestades, tuleks sinna luua aastaringne ranna- ja päikesepuhkusevõimalus, et ka seal oleksid turistid igal aastaajal olemas ning seetõttu ka tööd pakkuda. Sellised utoopilised ideed nõuavad aga suuri investeeringuid ning isiklikke naftašeike ei ole meil aga ilmselt kusagilt käepärast võtta, kes oleksid valmis oma ressursse ohverdama.

Võibolla aitaks Pärnut ja teisi selliseid linnu, kus pole aastaringselt x-faktorit kohapeal olemas, juhtumismeetodite uuendamine. Töökohad, kus ei ole ilmtingimata vaja olla 5 päeva nädalas kohapeal (selge on see, et klienditeenindaja, postiljoni, arsti, tuletõrjujate ja teiste ametkohtade osas see ei kehti, vaid eelkõige mõttetöö tegijate osas), võiks luua kohalikesse nö kaugtöökeskustesse, et oleks koht kuhu minna (kõigile ei sobi omaette 4 seina vahel nokitsemine), ent ei peaks minema kaugele ja mitmete eri firmade töötajad samas ruumis võiksid mõtete vahetusel pigem tekitada sünergiat kui ideede kaotsiminekut. Teisisõnu mõtlen ma smart workplace stiilis süsteemi. See annaks võimaluse inimesele elada seal, kus ta soovib, kuid töötada firmale, kes tema teadmisi ja teenuseid soovib.

Idee on ju hea, kuid juhid, kes on harjunud nägema enda alluvat oma silma all, arvates, et nad teevad nii rohkem tööd ja töö üle on parem kontroll (kas ikka on see nii või tehakse lihtsalt tagumiktunde kohalolemise eesmärgil, selle asemel, et töö produktiivsus tõuseks?), ei ole veel enamjaolt valmis olema paindlikud, usaldama oma inimest ning looma uusi süsteeme, kuidas mõõta tegelikku töö efektiivsust ja saavutusi. Kui kaua ja mida läheb vaja, et muuta juhtimisstiile paindlikumaks ning tuua (kasvõi osaliselt) töö headele spetsialistidele sinna, kus nad tahavad seda teha? Kas tööjõu vaba liikumise mõiste definitsioon võiks laieneda ka nn tarkade töökohtade ideoloogiale?

Ah, unistan paremast homsest. Ehk tuleb päev, kus see, mis täna utoopiline, on saanud tegelikkuseks. Nõuab ju see kõik vaid väikest ühist pingutust.