Tervitused teetöölistele!

Ärkasime enne päikesetõusu ja startisime Riiast juba kella 6 ajal hommikul, et jõuda õhtuks Wroclawisse. GPSi järgi oli meil sõita natuke üle 1000 km ja kohal pidanuks me olema juba õhtul kella 8 ajal. Päris nii need asjad aga ei läinud.

Mina magasin sõna otseses mõttes Läti maha. M magas maha Leedu. Leedu-Poola piiri peal pidas piirivalve meid korraks kinni, küsis juhilube ja auto dokumente, kuid need saanud, kaotas meie vastu kiiresti huvi.

Minu soov oli sõita kevadesse, ent meid ootas ees Leedus ja esimeses jupis Poolas sootuks vastupidine üllatus: oleksime justkui sattunud talvevõlumaale. Kõik oli kaetud ühtlase paksu valge lumega. Nagu poleks aprill, vaid pigem veebruar. Puude latvu katsid valged lumemütsid ja tüved olid ühelt poolt kaetud valge lumekorraga. Vastutulevatel autodel olid peas lumemütsid. Termomeeter näitas jätkuvalt null kraadi.

Poolas peale esimest suuremat linna oli lumi äkki kadunud ja kraad hakkas vaikselt tõusma, nii et vahepeal oli isegi 8 kraadi sooja ja enamuse päevast paistnud päike soojendas mõnusalt läbi autoklaasi.

Poola on põllumajandusmaa. Traktoreid nägime teepeal lugematul arvul kordi nii uuemaid kui vanemaid. Kui 3 aastat tagasi Poolas sõites hakkasid silma eelkõige uhked autod, mis kontrastiks vanade Šigulidega olid eriti tugevalt ringi silkamas, siis täna sellist kontrasttänavapilti enam ei näe. Šigulid on ikka alles, uhked autod pigem vahetatud aga tavapäraste uuemate, ent mitte päris uute, autode vastu.

Poola liiklus on samuti muutunud 3 aastaga rahulikumaks. Kui tol korral oli palju ringi kihutamas autosid pikkade antennidega, kes kuulasid rekkade kanaleid ja teadsid täpselt, kus politsei viibis ega hoolinud seetõttu ühestki kiirusepiirangust kui vaid nende skohtades, kus oli kartus trahvi saada, siis seekord nägi selliseid autosid vaid üksikuid ja pigem oli liiklus maha rahunenud. Hiljem saime teada, et täna oli esimene päev, mil Poolas kehtisid uued kõrgendatud trahvimäärad. Ei ole ka välistatud, et just seetõttu kihutajaid me nii palju ei näinud ning politseid teeservas passimas pigem rohkem.

Varssavisse jõudsime pärastlõunal ning et olime ilusasti ajaga graafikus ja A oli meile just sõnumineerinud, et kui jõuame ka alles südaööks, on see tema jaoks täiesti ok, siis otsustasime teha ühe korraliku jalasirutus- ja lõunapausi väikse shoppinguga Ikeas ja Decathlonis. See oli siis meie jaoks teine kord käia Ikeas shoppamas Poolas. Tunnike hiljem startisime Wroclawi poole.

Ideeliselt oleksime me pidanud peale pausi saabuma Wroclawisse umbes kella 10 paiku õhtul. Et Varssavist väljasõit võtab alati tohutu aja, siis lisasin A-le saadetavasse sõnumisse orienteeruvaks saabumisajaks 10:30 õhtul. Oli meil ju jäänud sõita veel napid viimased ca 350 km.

Ummik algas Vrassavist. Meile tundus, et seal pole justkui mõtet seista ning lasime GPS-l kalkuleerida endale "fast" teekonna asemele "short" teekonna. Kohalejõudmise aeg pikenes poole tunni võrra, kuid see-eest tundus, et liiklus ikkagi liigub, mis siis, et kohati aeglaselt. Kui olime Varssavist välja saanud, kalkuleerisime teekonna ikkagi ümber "fast" peale, mis suunas meid kiirteele. Mida me aga ei teadnu, oli kiirtee remont.

Kui 3 aastat tagasi Poolas käisime, siis sõitsime Varssavist Krakowi suunas ning ka tol korral olid suured teeparandused, kuid liiklus sujus siiski kenasti, ent aeglaselt. Sedakorda oli meil ju teine suund rataste all ja totaalselt üles kaveatud tee andis hoopis teise mõõtme teetöödest ja ummikutest. Terve 100 km pikkune lõik teed oli lihtsalt üles kaevatud ja olematu, mistõttu liiklus oli mõlemas suunas tohutult häiritud ja korralike ummikutega. Läbisime seda 100 km kokku 4 tundi kiirusega 6 km/h, vahel ka väga harvadeks hetkedeks saavutades kiiruse 70 km/h. Parim hetk oli see, kui M astus välja maanteel (tavaline kiirusepiirang 120 km/h) rooli tagant ja vaatas ette: ummik ulatus nii kaugele, kui silm nägi. M istus tagasi autosse ja seisime edasi. Meile tundus, et me ei jõua mitte kunagi kohale.

Ühel hetkel olime veninud ummikus vaikselt Statoilini ja see tundus niivõrd hädavajalik peatus olevat, et keerasime end ummikust korraks tanklasse jalasirutuseks ja kohvipausiks sisse. Kui tagasi ummikusse lõpuks end pressisime, siis sattusime sama rekka taha, mida kohtasime Varssavis enne Ikeasse minekut. 5 ja pool tundi peale meie esmakohtumist olime taas üksteise taga ummikus, ainult et meie olime käinud vahepeal Ikeas ja püüdnud leida väiksemat otseteed ummiku vältimiseks.

Wroclawisse jõudsimegi lõuks südaööks, nagu A lahkelt pakkus. Viimased 2-3 tundi meie sõidust olin ma niivõrd väsinud, et jäin pidevalt magama endalegi märkamatult. Õnneks M pidas kenasti vastu ja tõi meid turvaliselt kohale.

GPSi järgi jõudsime õigele tänavale, kus A elas, ent majad lõppesid nu,bri 89 juures. A aadress oli aga 100. Vaatasime tänavat üht- ja teistpidi, kuid maju ei paistnud olevat kusagil ja edasi oli vaid kuumaastik. Äkki oli meie seljataga auto, mis meist mööda pressis ja mööda kuumaastikku edasi ronima hakkas. Järgnesime talle ning jõudsime maja taha, millel aadressiks märgitud 90-100. Veider aadresside märkimise viis. Et olime valel pool maja, saime isegi aru, kuidas aga jõuda kuumaastikult õigele poole maja, läks meil jupp aega, enne kui suutsime välja nuputada. Lõpuks jõudsime aga õnnelikult kohale.

A püüdis meile pakkuda Poola pelmeene, kuid need jäid meil proovimata, sest Statoilist haaratud snäkid olid õhtusöögi rolli meie jaoks juba täitnud. Olenemata ülipikast päevast ja kohutavalt pikast sõidust (loe: seismisest) mööda maanteed, jutustasin veel A-ga kella 3ni öösel, enne kui magama keerasin. M sai tuttu juba paar tundi varem.

Igal juhul, kui edaspidi keegi hakkab kurtma Eestis ummikute või suviste teetööde üle, siis soovitan ma sel inimesel võtta auto ja korraks Varssavist Tšehhi või Saksa poole suund võtta ning proovida ära Poola (kiir)teed, ummikud ja näha ka Poola teedeehituse etappe - siin võetakse asju ette ikka väga mastaapselt. Siit siis ka meie tervitused teetöölistele!