Võlast vabaks

Ma arvan, et sellest on möödas umbes aastapäevad või veidi enam, kui internetipangas ringi kolades avastasin ühe lepingu, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Käendasin väga hea sõbranna õppelaenu aastaid tagasi ja kuna see käendus mul esiekraanil ei vilksatanud kordagi, maksetega sõbrannal raskusi polnud, siis ei andnud mulle ka ükski kuklasagar märku, et käendus kunagi tehtud oli.

Üsna veidi peale käenduse meelde tulemist sain sõbrannalt tänusõnumi, et olin ta käendaja ja ta on oma kohustuse panga ees tasunud. Ma ei ole kindel, et ma midagi sellele sõnumile vastasin, kuid südame alt tegi soojaks see sms küll. Just selle poole pealt, et olin aidanud kaasa kellegi, kellest hoolin, unistuse täitumisele.

Minu enda õppelaen koos käendajatega oli aga igakordsel sisselogimisel veebipanka kohe esilehel olemas. Nii ei saanud see kordagi meelest minna. Lisaks maksetele.

Jupp aega tagasi vaatasin enda õppelaenu tagasimakse graafikut ja kuigi summa polnud suur, oli mul ikkagi tunne, et see laen ei saa kunagi makstud ja tähtaeg on mägede taga. Sel nädalal tegin oma õppelaenu viimase makse. Nüüd on see lõplikult läbi.

Eestlasele vist ei ole päris omane väljendada oma rõõmu ega tänada kedagi. See tunne on kuidagi imelik: kas sõnad saavad õiged ja kuidas ma seda kõike üldse ütlen, et see ei tunduks peale surutud või kuidagi tehislik.

Väriseva käega toksisin smsi valmis ka oma laenu käendajatele, et neid tänada aastate eest antud usalduse pärast. Ja siis avastasin, et neist ühe telefoni numbrit ma enam ei teagi. Meie rajad on juba väga ammu erinevaid suundu pidi kulgenud. Veidi Googeldamist ning telefoni number oligi käes, kuigi ma pole päris kindel selle kehtivuses. Sellegipoolest, mis mul kaotada on tänusõnumit saates? Halvimal juhul jõuab see kellegi võõra telefoni. Parimal juhul paneb see ehk õige saaja naeratama. Ja see ongi ju eesmärk.

See on veider, kuidas elu kulgeb endamisi ja kuidas kunagi ammu tehtud justkui väike otsus panna kuhugi oma allkiri, võib kellegi teise elu nii palju mõjutada, et peaaegu 9 aastat hiljem on see väike žest saajal ikka veel meeles ja sa oled tema jaoks kuidagi kogu see aeg eriliselt veidi tähtis olnud.

Aitäh usalduse ja usu eest minusse.

Aeg aega hinnata

Teatud mõttes jäi aeg minu jaoks seisma umbes 2 aastat tagasi, kui oma eelmisest töökohast lahkusin. Tulin koju ja võtsin käekella käe pealt ära. Esimese hooga polnudki justkui kella vaja käele tagasi panna, sest töötu ei pea nii väga kuhugi ju kiirustama minuti pealt. Ja nii jäi käekell kapiservale seisma.

Esimest korda üle kahe aasta tundsin eelmisel nädalal, et tahaks käekella uuesti käele panna. Ei, ajad ei ole läinud alles nüüd uuesti kiireks, et kella otseselt vaja võiks olla. Ma ütleks, et alles nüüd on mul tekkinud aega kella vaadata.

Võibolla on aja väärtustamine minu jaoks täna kokkuvõtte punkt. Peaaegu 2 aastat olen ma olnud oma praegusel töökohal ja see töö saab kohe otsa. Õigemini, pidanuks juba saama otsa aprilli lõpuga, aga ma ei olnud siis päriselt valmis veel lahkuma. Töö vajas tegemist.

Veidi enam kui aasta tagasi olin ma ise oma meeskond. Üksinda. Kohe-kohe oli algamas suure projekti üli tihe töölõik, mida ma siis veel ettegi ei kujutanud. Siis ma ei teadnud veel, et kohe-kohe on mu meeskond ligi 30 pealine. Et kohe-kohe on ees unetud ööd ja pikad päevad täis pead suitsema panevaid töötunde. Et kohe-kohe teen ma Eestimaale peale nii mitu tiiru, millest ma unes ka näha ei oska. Et kohe-kohe ripun ma enamike Eestimaa kortermajade trepikojas oma naeratusega. Et kohe-kohe tutvun ma inimestega, kelleta see kõik olnuks võimatu.

Täna olen ma taas üksi. Minu meeskond on lõpetanud oma töö ja pannud ukse enda selja tagant kinni. Mu meeskonnas oli inimesi, kes olid minu jaoks alustalad, millele toetuda raske kaadervärgi ülesehitamisel.

Ma olen uhke saavutatu üle. Võin südametunnistuse piinadeta täna tagasi vaadata ja öelda, et andsin endast parima. Ka siis, kui oli raske. Ka siis, kui homne päev polnud selge. Ka siis, kui tundus, et kõik on juba möödas. Ja ka siis, kui tuba oli täis lõkerdavat naeru. Ma olen uhke oma inimeste üle.

Mul on palju õppetunde, mida kaasa võtta. Hetki, mida sõnadesse valada ei ole võimalik. Pilte, mis jutustavad kogu loo sõnagi ütlemata. Emotsioone, mis murravad ja sütitavad. Inimesi, kellega tuldud läbi tulest ja veest. Aitäh, et tulite mu ellu!

Jah, nüüd on mul taas aega kella vaadata, enne kui panen ka enda järel ukse kinni ja asun toimetama uutel radadel.