Teatud mõttes jäi aeg minu jaoks seisma umbes 2 aastat tagasi, kui oma eelmisest töökohast lahkusin. Tulin koju ja võtsin käekella käe pealt ära. Esimese hooga polnudki justkui kella vaja käele tagasi panna, sest töötu ei pea nii väga kuhugi ju kiirustama minuti pealt. Ja nii jäi käekell kapiservale seisma.
Esimest korda üle kahe aasta tundsin eelmisel nädalal, et tahaks käekella uuesti käele panna. Ei, ajad ei ole läinud alles nüüd uuesti kiireks, et kella otseselt vaja võiks olla. Ma ütleks, et alles nüüd on mul tekkinud aega kella vaadata.
Võibolla on aja väärtustamine minu jaoks täna kokkuvõtte punkt. Peaaegu 2 aastat olen ma olnud oma praegusel töökohal ja see töö saab kohe otsa. Õigemini, pidanuks juba saama otsa aprilli lõpuga, aga ma ei olnud siis päriselt valmis veel lahkuma. Töö vajas tegemist.
Veidi enam kui aasta tagasi olin ma ise oma meeskond. Üksinda. Kohe-kohe oli algamas suure projekti üli tihe töölõik, mida ma siis veel ettegi ei kujutanud. Siis ma ei teadnud veel, et kohe-kohe on mu meeskond ligi 30 pealine. Et kohe-kohe on ees unetud ööd ja pikad päevad täis pead suitsema panevaid töötunde. Et kohe-kohe teen ma Eestimaale peale nii mitu tiiru, millest ma unes ka näha ei oska. Et kohe-kohe ripun ma enamike Eestimaa kortermajade trepikojas oma naeratusega. Et kohe-kohe tutvun ma inimestega, kelleta see kõik olnuks võimatu.
Täna olen ma taas üksi. Minu meeskond on lõpetanud oma töö ja pannud ukse enda selja tagant kinni. Mu meeskonnas oli inimesi, kes olid minu jaoks alustalad, millele toetuda raske kaadervärgi ülesehitamisel.
Ma olen uhke saavutatu üle. Võin südametunnistuse piinadeta täna tagasi vaadata ja öelda, et andsin endast parima. Ka siis, kui oli raske. Ka siis, kui homne päev polnud selge. Ka siis, kui tundus, et kõik on juba möödas. Ja ka siis, kui tuba oli täis lõkerdavat naeru. Ma olen uhke oma inimeste üle.
Mul on palju õppetunde, mida kaasa võtta. Hetki, mida sõnadesse valada ei ole võimalik. Pilte, mis jutustavad kogu loo sõnagi ütlemata. Emotsioone, mis murravad ja sütitavad. Inimesi, kellega tuldud läbi tulest ja veest. Aitäh, et tulite mu ellu!
Jah, nüüd on mul taas aega kella vaadata, enne kui panen ka enda järel ukse kinni ja asun toimetama uutel radadel.
Esimest korda üle kahe aasta tundsin eelmisel nädalal, et tahaks käekella uuesti käele panna. Ei, ajad ei ole läinud alles nüüd uuesti kiireks, et kella otseselt vaja võiks olla. Ma ütleks, et alles nüüd on mul tekkinud aega kella vaadata.
Võibolla on aja väärtustamine minu jaoks täna kokkuvõtte punkt. Peaaegu 2 aastat olen ma olnud oma praegusel töökohal ja see töö saab kohe otsa. Õigemini, pidanuks juba saama otsa aprilli lõpuga, aga ma ei olnud siis päriselt valmis veel lahkuma. Töö vajas tegemist.
Veidi enam kui aasta tagasi olin ma ise oma meeskond. Üksinda. Kohe-kohe oli algamas suure projekti üli tihe töölõik, mida ma siis veel ettegi ei kujutanud. Siis ma ei teadnud veel, et kohe-kohe on mu meeskond ligi 30 pealine. Et kohe-kohe on ees unetud ööd ja pikad päevad täis pead suitsema panevaid töötunde. Et kohe-kohe teen ma Eestimaale peale nii mitu tiiru, millest ma unes ka näha ei oska. Et kohe-kohe ripun ma enamike Eestimaa kortermajade trepikojas oma naeratusega. Et kohe-kohe tutvun ma inimestega, kelleta see kõik olnuks võimatu.
Täna olen ma taas üksi. Minu meeskond on lõpetanud oma töö ja pannud ukse enda selja tagant kinni. Mu meeskonnas oli inimesi, kes olid minu jaoks alustalad, millele toetuda raske kaadervärgi ülesehitamisel.
Ma olen uhke saavutatu üle. Võin südametunnistuse piinadeta täna tagasi vaadata ja öelda, et andsin endast parima. Ka siis, kui oli raske. Ka siis, kui homne päev polnud selge. Ka siis, kui tundus, et kõik on juba möödas. Ja ka siis, kui tuba oli täis lõkerdavat naeru. Ma olen uhke oma inimeste üle.
Mul on palju õppetunde, mida kaasa võtta. Hetki, mida sõnadesse valada ei ole võimalik. Pilte, mis jutustavad kogu loo sõnagi ütlemata. Emotsioone, mis murravad ja sütitavad. Inimesi, kellega tuldud läbi tulest ja veest. Aitäh, et tulite mu ellu!
Jah, nüüd on mul taas aega kella vaadata, enne kui panen ka enda järel ukse kinni ja asun toimetama uutel radadel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar