Ma arvan, et sellest on möödas umbes aastapäevad või veidi enam, kui internetipangas ringi kolades avastasin ühe lepingu, mille olemasolu olin sootuks unustanud. Käendasin väga hea sõbranna õppelaenu aastaid tagasi ja kuna see käendus mul esiekraanil ei vilksatanud kordagi, maksetega sõbrannal raskusi polnud, siis ei andnud mulle ka ükski kuklasagar märku, et käendus kunagi tehtud oli.
Üsna veidi peale käenduse meelde tulemist sain sõbrannalt tänusõnumi, et olin ta käendaja ja ta on oma kohustuse panga ees tasunud. Ma ei ole kindel, et ma midagi sellele sõnumile vastasin, kuid südame alt tegi soojaks see sms küll. Just selle poole pealt, et olin aidanud kaasa kellegi, kellest hoolin, unistuse täitumisele.
Minu enda õppelaen koos käendajatega oli aga igakordsel sisselogimisel veebipanka kohe esilehel olemas. Nii ei saanud see kordagi meelest minna. Lisaks maksetele.
Jupp aega tagasi vaatasin enda õppelaenu tagasimakse graafikut ja kuigi summa polnud suur, oli mul ikkagi tunne, et see laen ei saa kunagi makstud ja tähtaeg on mägede taga. Sel nädalal tegin oma õppelaenu viimase makse. Nüüd on see lõplikult läbi.
Eestlasele vist ei ole päris omane väljendada oma rõõmu ega tänada kedagi. See tunne on kuidagi imelik: kas sõnad saavad õiged ja kuidas ma seda kõike üldse ütlen, et see ei tunduks peale surutud või kuidagi tehislik.
Väriseva käega toksisin smsi valmis ka oma laenu käendajatele, et neid tänada aastate eest antud usalduse pärast. Ja siis avastasin, et neist ühe telefoni numbrit ma enam ei teagi. Meie rajad on juba väga ammu erinevaid suundu pidi kulgenud. Veidi Googeldamist ning telefoni number oligi käes, kuigi ma pole päris kindel selle kehtivuses. Sellegipoolest, mis mul kaotada on tänusõnumit saates? Halvimal juhul jõuab see kellegi võõra telefoni. Parimal juhul paneb see ehk õige saaja naeratama. Ja see ongi ju eesmärk.
See on veider, kuidas elu kulgeb endamisi ja kuidas kunagi ammu tehtud justkui väike otsus panna kuhugi oma allkiri, võib kellegi teise elu nii palju mõjutada, et peaaegu 9 aastat hiljem on see väike žest saajal ikka veel meeles ja sa oled tema jaoks kuidagi kogu see aeg eriliselt veidi tähtis olnud.
Aitäh usalduse ja usu eest minusse.
Üsna veidi peale käenduse meelde tulemist sain sõbrannalt tänusõnumi, et olin ta käendaja ja ta on oma kohustuse panga ees tasunud. Ma ei ole kindel, et ma midagi sellele sõnumile vastasin, kuid südame alt tegi soojaks see sms küll. Just selle poole pealt, et olin aidanud kaasa kellegi, kellest hoolin, unistuse täitumisele.
Minu enda õppelaen koos käendajatega oli aga igakordsel sisselogimisel veebipanka kohe esilehel olemas. Nii ei saanud see kordagi meelest minna. Lisaks maksetele.
Jupp aega tagasi vaatasin enda õppelaenu tagasimakse graafikut ja kuigi summa polnud suur, oli mul ikkagi tunne, et see laen ei saa kunagi makstud ja tähtaeg on mägede taga. Sel nädalal tegin oma õppelaenu viimase makse. Nüüd on see lõplikult läbi.
Eestlasele vist ei ole päris omane väljendada oma rõõmu ega tänada kedagi. See tunne on kuidagi imelik: kas sõnad saavad õiged ja kuidas ma seda kõike üldse ütlen, et see ei tunduks peale surutud või kuidagi tehislik.
Väriseva käega toksisin smsi valmis ka oma laenu käendajatele, et neid tänada aastate eest antud usalduse pärast. Ja siis avastasin, et neist ühe telefoni numbrit ma enam ei teagi. Meie rajad on juba väga ammu erinevaid suundu pidi kulgenud. Veidi Googeldamist ning telefoni number oligi käes, kuigi ma pole päris kindel selle kehtivuses. Sellegipoolest, mis mul kaotada on tänusõnumit saates? Halvimal juhul jõuab see kellegi võõra telefoni. Parimal juhul paneb see ehk õige saaja naeratama. Ja see ongi ju eesmärk.
See on veider, kuidas elu kulgeb endamisi ja kuidas kunagi ammu tehtud justkui väike otsus panna kuhugi oma allkiri, võib kellegi teise elu nii palju mõjutada, et peaaegu 9 aastat hiljem on see väike žest saajal ikka veel meeles ja sa oled tema jaoks kuidagi kogu see aeg eriliselt veidi tähtis olnud.
Aitäh usalduse ja usu eest minusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar