Ärkasime hommikul kell neli peale mõnetunnist und, pakkisime end lõplikult kokku ja asutasime minekule Ho Chi Minhi lennujaama poole läbi pimeda öö. Tänavad olid peaaegu inimtühjad, vaid üksikud inimesed sõitsid motorolleritega tööle ning üks naisterahvas tegi hommikuvõimlemist. Lennujaam oli nii varasel hommikutunnil aga tunglevat rahvast juba täis, olenemata nädalavahetuse päevast.
Kuigi meil lennupileteid välja prinditud polnud, saime kenasti check-ini tehtud ja asusime lennujaama turvatsooni oma lendu ootama, võttes hamba alla kohalikust kohvikust kerge võileiva. Peagi saime lennukile ning tunnike hiljem maandusime Danangis.
Kui Ho Chi Minhis tervitas meid vahelduseks jahedam hommik, sest päike polnud veel tõusnud, siis Danang oli hommikuselt soe. Päev tõotas tulla suurepärane.
Napid pool tundi hiljem jõudsime oma hotelli Hoi Anis, kus E, L ja T meid juba ees ootasid. Vastuvõtus meie nimel tuba ei leitud, ent saime E&Li toa numbri ning läksime nende ukse taha kolistama. Hetk hiljem kohtusime uksel väga uniste kallite sõpradega, kes meie kolistamise peale alles ärkasid. Kuna tuba oli reserveeritud päev varasemaks ja ka ette makstud, siis ei olnud võimalik esimest ööd üksnes tühistada ja nii seisis meie hotellituba esimese öö tühjana tänu lennu hilinemisele. Samas oli niivõrd hea minna hommikul puhtasse tuppa, panna sinna oma asjad, korraks end kasida ja hotelli hommikusöögilauas keha kinnitada.
Meie hotell pakkus ka oma külalistele tasuta jalgrataste laenutamise võimalust, mis oli äärmiselt mõnus variant. Jala käia soojas päikeses polnud pooltki nii mõnus, kui jalgrattaga kulgeda mööda linnatänavaid. Vietnamit on mõnus avastama hakata just kuskilt väiksemast linnast, et harjuda nende kultuuri ja liikluse omapäradega.
Hoi An on rätsepate pealinn. T oli endale ühest kohast särk-kleidi tellinud ja läksime seda kätte saama. Töö tundus korralikult tehtud olevat ning see tekitas usaldust. Nii otsustasime E-ga endale ka mõned riided tellida, millega oleks hiljem Eestis hea tööl käia. Esimene proov oli juba samal õhtul, mis meile sobis eriti hästi. Kui esimesse proovi samal õhtul läksime, käisid kohalikud rätsepmeistrid meie riideid ise kohapeal kohendamas ning tulemus tõotas tulla hea.
Hoi Anis toodetakse kohapeal ka käsitsi tehtud jalatseid. Tald võetakse tavaline, kuid sinu jala suuruse järgi ning pealise saad valida selle, mis sulle meeldib. Nii nad teevad plätusid, kingi, saapaid ja sisuliselt kõike, mida soovid. Olen endale jupp aega otsinud nahast plätude moodi rihmikuid ja otsustasin ka need endale sooda hinnaga (18 USD) tellida. Nii riided kui jalatsid on soodsad, kuid kvaliteeti peab alati kontrollima ja hinda tasub alati kaubelda.
Hoi Anil on väga ilus ja hästi säilinud vanalinn. Uues Lonely Pkaneti raamatus kahjuks vanalinna tuuri ei ole, ent T-l oli vanem versioon ja seal oli kenasti märgitud soovitatav vanalinnas jalutuskäik, mille läbi tegime ja seda tasub kindlasti vanemast raamatust otsida ja läbi teha. Vanalinnas on mitmed majad, millesse saab siseneda ja ringi vaadata, tihti elab selles majas ikka veel mitu põlve inimesi (tüüpiline 5. või 6. põlv). Selleks, et neid maju külastada, tuleb soetada vanalinna pilet - ühe piletiga on võimalik kuuest majast külastada viite. Neli saime läbi käidud, ent viimasesse jõudsime siis, kui see juba suletud oli.
Peale mõnusat õhtust sööki korralikus restoranis vajusime hotellis täielikult tuttu. Olime küll enne mõelnud, kas minna veel hotelli basseini ujuma, kuid kaks magamata ööd andsid niivõrd tunda, et kosutav uni oli parim lahendus.
Kuigi meil lennupileteid välja prinditud polnud, saime kenasti check-ini tehtud ja asusime lennujaama turvatsooni oma lendu ootama, võttes hamba alla kohalikust kohvikust kerge võileiva. Peagi saime lennukile ning tunnike hiljem maandusime Danangis.
Kui Ho Chi Minhis tervitas meid vahelduseks jahedam hommik, sest päike polnud veel tõusnud, siis Danang oli hommikuselt soe. Päev tõotas tulla suurepärane.
Napid pool tundi hiljem jõudsime oma hotelli Hoi Anis, kus E, L ja T meid juba ees ootasid. Vastuvõtus meie nimel tuba ei leitud, ent saime E&Li toa numbri ning läksime nende ukse taha kolistama. Hetk hiljem kohtusime uksel väga uniste kallite sõpradega, kes meie kolistamise peale alles ärkasid. Kuna tuba oli reserveeritud päev varasemaks ja ka ette makstud, siis ei olnud võimalik esimest ööd üksnes tühistada ja nii seisis meie hotellituba esimese öö tühjana tänu lennu hilinemisele. Samas oli niivõrd hea minna hommikul puhtasse tuppa, panna sinna oma asjad, korraks end kasida ja hotelli hommikusöögilauas keha kinnitada.
Meie hotell pakkus ka oma külalistele tasuta jalgrataste laenutamise võimalust, mis oli äärmiselt mõnus variant. Jala käia soojas päikeses polnud pooltki nii mõnus, kui jalgrattaga kulgeda mööda linnatänavaid. Vietnamit on mõnus avastama hakata just kuskilt väiksemast linnast, et harjuda nende kultuuri ja liikluse omapäradega.
Hoi An on rätsepate pealinn. T oli endale ühest kohast särk-kleidi tellinud ja läksime seda kätte saama. Töö tundus korralikult tehtud olevat ning see tekitas usaldust. Nii otsustasime E-ga endale ka mõned riided tellida, millega oleks hiljem Eestis hea tööl käia. Esimene proov oli juba samal õhtul, mis meile sobis eriti hästi. Kui esimesse proovi samal õhtul läksime, käisid kohalikud rätsepmeistrid meie riideid ise kohapeal kohendamas ning tulemus tõotas tulla hea.
Hoi Anis toodetakse kohapeal ka käsitsi tehtud jalatseid. Tald võetakse tavaline, kuid sinu jala suuruse järgi ning pealise saad valida selle, mis sulle meeldib. Nii nad teevad plätusid, kingi, saapaid ja sisuliselt kõike, mida soovid. Olen endale jupp aega otsinud nahast plätude moodi rihmikuid ja otsustasin ka need endale sooda hinnaga (18 USD) tellida. Nii riided kui jalatsid on soodsad, kuid kvaliteeti peab alati kontrollima ja hinda tasub alati kaubelda.
Hoi Anil on väga ilus ja hästi säilinud vanalinn. Uues Lonely Pkaneti raamatus kahjuks vanalinna tuuri ei ole, ent T-l oli vanem versioon ja seal oli kenasti märgitud soovitatav vanalinnas jalutuskäik, mille läbi tegime ja seda tasub kindlasti vanemast raamatust otsida ja läbi teha. Vanalinnas on mitmed majad, millesse saab siseneda ja ringi vaadata, tihti elab selles majas ikka veel mitu põlve inimesi (tüüpiline 5. või 6. põlv). Selleks, et neid maju külastada, tuleb soetada vanalinna pilet - ühe piletiga on võimalik kuuest majast külastada viite. Neli saime läbi käidud, ent viimasesse jõudsime siis, kui see juba suletud oli.
Peale mõnusat õhtust sööki korralikus restoranis vajusime hotellis täielikult tuttu. Olime küll enne mõelnud, kas minna veel hotelli basseini ujuma, kuid kaks magamata ööd andsid niivõrd tunda, et kosutav uni oli parim lahendus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar