Pakkisime oma asjad K ja J juures kokku ning keerasime hommikutundidel oma auto nina Saksamaa poole, et jõuda õhtuks Wroclawisse A juurde ööbima. K ja J juures oli kuidagi nii mõnus olla, et koduteed ei tahtnud kuidagi jalge alla võtta, aga puhkus hakkas paraku otsa saama. Teadsime, et eesolev teekond on piisavalt pikk, et oma kannikad autos krampi istuda, nii et planeerisime vahepeale kaks korralikumat peatust.
Kui juba Saksamaalt läbi sõita, siis on mul raske shoppamisest kõrvale hoida. Seda enam, et autoga on võimalik sõita just sinna, kuhu endal soovi on. Meile jäi enam-vähem teepeale Wertheim Village, kus lootsime endale veidi vajalikke riideid ja jalatseid shopata. Juba varasemalt olin märganud, et outlet cityl ja outlet cityl on suur vahe, seda eriti külastajaskonna suunitluse osas. Kui siiani olime peamiselt shopanud McArthurGlenni keti outletcitydes, mille kaubavalik on meile rohkem harjumuspärane ja ka veidi enam taskukohane, siis Wertheim Village kuulub Chic outlet shopingu keti alla. Nii nagu nimigi ütleb, on põhirõhk kallimatel brändidel, mis aga ei tähenda, et nö tavapäraseid brände seal mõistliku hinna eest üldse pole. Samast kohast sai M endale sünnipäevaks ka Fossili käekella ja meie kodumajapidamine esimese Villeroy & Bochi lauanõu. Outlet citys shoppamine tasub end igal juhul ära, kui tead, mida sul vaja on - säästa võrreldes tavapoest (ka Eestist sama asja ostes) on võimalik ka väljaspool allahindlusperioode enam kui pool toote hinnast. Kindlasti on mõttekas aga rahakott puuga selga võtta ja sammud seada outlet cityde poole allahindlusperioodil. Veetsime seal märkamatult 3 tundi.
Oma teise pika peatuse tegime Reali toidupoes, mida Brüsseli eestlased meile soovitasid. Olime kuulnud varasemalt paljude eestlaste soovitusi Saksamaal supermarketis auto toidukraami täis laduda enne Eestisse sõitmist - pidi soodsam tulema. Kuigi meil oli auto külmik kaasas, mis on sellisel autoreisil täiesti asendamatu kaaslane, oli see juba ääreni juustu, serrano sinki, oliive ja šokolaadi täis, nii et kiiresti riknevaid asju me poes enam vaadata ei saanud. Mäletan selgelt oma emotsiooni, kui 2009. aasta sügisel Saksamaal supermarketisse sattusin - kui palju oli seal selliseid tooteid, mida meil ei olnud! Milline valik! Seekord jäi ahaa-efekt aga tulemata. Paljud kaubaartiklid on samad, mis meilgi poodides müügil või kui mitte sama bränd, siis vähemasti niivõrd sarnased, et eraldi neid huvi pärast tuua pole mõtet. Hinna poolest on mõned kuivained ja konservid natuke soodsamad, nii et eraldiseisvana vaadeldes justkui erilist vahet pole Eesti poe hindadega, kuid kärutäie pealt tuleb ilmselt väike vahe sisse ikkagi. Mida ma aga Eesti poodides leidnud siiani polnud (Solarise Toidupoes ja Stockmannis ma otsimas pole käinud, tunnistan), oli isekerkiv jahu, mida paljuski kasutatakse Ameerikamaalt pärit retseptides ja mis mul siiani suuresti proovimata on jäänud komponendi puudumisel. Muus osas kaubavalik mind paraku väga ei üllatanud, võibolla mängis siin teatavat rolli selleks hetkeks juba tekkinud ka reisiväsimus ja poodidest hakkas kergelt kõrini saama.
Kui Euroopas autoga reisida, siis tuleb teada, kus on kütus soodsam. Venitasime oma viimase paagijupiga Poola piirini välja ja tankisime auto kõrini täis. Nagu ikka, oli piiripeales tanklas bensiinijärjekord, mis andis võimaluse veidi ringi vaadata ja jalgu sirutada. Kui Saksamaal on kõik avalikud tualetid tasulised, reeglina hinnaga 0,5 € või 0,7 € külastaja, mille eest saab hiljem kohvi ostes hinnasoodustust - samas, kui kohvisoovi pole, on krõbe tualeti külastamise hind su enda kulu, siis Poolas on avalikud tualetid tasuta ja seetõttu on ka piirilähistel asuvates tanklates tualetid reeglina suured ja korralikud. Tanklas kohtasime ka esimest ilmingut, et oleme jõudnud Ida-Euroopasse - tankla ees jalutas mustlane, kes pakkus iPhone müüa. Soovisime sellest tanklast lahkuda kiiresti.
Hilisõhtuks jõudsime Wroclawisse. Nii kui olime saanud üle Poola piiri, jättis päikesepaisteline ilm meid maha ning hakkas vihma sadama. Paduvihmas jõudsime A majani, pakkisime end lahti, sõime kõhu täis, rääkisime A ja C-ga veidi juttu ning kerisime magama, et hommikul alustada taas teed kodu suunas.
Kui juba Saksamaalt läbi sõita, siis on mul raske shoppamisest kõrvale hoida. Seda enam, et autoga on võimalik sõita just sinna, kuhu endal soovi on. Meile jäi enam-vähem teepeale Wertheim Village, kus lootsime endale veidi vajalikke riideid ja jalatseid shopata. Juba varasemalt olin märganud, et outlet cityl ja outlet cityl on suur vahe, seda eriti külastajaskonna suunitluse osas. Kui siiani olime peamiselt shopanud McArthurGlenni keti outletcitydes, mille kaubavalik on meile rohkem harjumuspärane ja ka veidi enam taskukohane, siis Wertheim Village kuulub Chic outlet shopingu keti alla. Nii nagu nimigi ütleb, on põhirõhk kallimatel brändidel, mis aga ei tähenda, et nö tavapäraseid brände seal mõistliku hinna eest üldse pole. Samast kohast sai M endale sünnipäevaks ka Fossili käekella ja meie kodumajapidamine esimese Villeroy & Bochi lauanõu. Outlet citys shoppamine tasub end igal juhul ära, kui tead, mida sul vaja on - säästa võrreldes tavapoest (ka Eestist sama asja ostes) on võimalik ka väljaspool allahindlusperioode enam kui pool toote hinnast. Kindlasti on mõttekas aga rahakott puuga selga võtta ja sammud seada outlet cityde poole allahindlusperioodil. Veetsime seal märkamatult 3 tundi.
Oma teise pika peatuse tegime Reali toidupoes, mida Brüsseli eestlased meile soovitasid. Olime kuulnud varasemalt paljude eestlaste soovitusi Saksamaal supermarketis auto toidukraami täis laduda enne Eestisse sõitmist - pidi soodsam tulema. Kuigi meil oli auto külmik kaasas, mis on sellisel autoreisil täiesti asendamatu kaaslane, oli see juba ääreni juustu, serrano sinki, oliive ja šokolaadi täis, nii et kiiresti riknevaid asju me poes enam vaadata ei saanud. Mäletan selgelt oma emotsiooni, kui 2009. aasta sügisel Saksamaal supermarketisse sattusin - kui palju oli seal selliseid tooteid, mida meil ei olnud! Milline valik! Seekord jäi ahaa-efekt aga tulemata. Paljud kaubaartiklid on samad, mis meilgi poodides müügil või kui mitte sama bränd, siis vähemasti niivõrd sarnased, et eraldi neid huvi pärast tuua pole mõtet. Hinna poolest on mõned kuivained ja konservid natuke soodsamad, nii et eraldiseisvana vaadeldes justkui erilist vahet pole Eesti poe hindadega, kuid kärutäie pealt tuleb ilmselt väike vahe sisse ikkagi. Mida ma aga Eesti poodides leidnud siiani polnud (Solarise Toidupoes ja Stockmannis ma otsimas pole käinud, tunnistan), oli isekerkiv jahu, mida paljuski kasutatakse Ameerikamaalt pärit retseptides ja mis mul siiani suuresti proovimata on jäänud komponendi puudumisel. Muus osas kaubavalik mind paraku väga ei üllatanud, võibolla mängis siin teatavat rolli selleks hetkeks juba tekkinud ka reisiväsimus ja poodidest hakkas kergelt kõrini saama.
Kui Euroopas autoga reisida, siis tuleb teada, kus on kütus soodsam. Venitasime oma viimase paagijupiga Poola piirini välja ja tankisime auto kõrini täis. Nagu ikka, oli piiripeales tanklas bensiinijärjekord, mis andis võimaluse veidi ringi vaadata ja jalgu sirutada. Kui Saksamaal on kõik avalikud tualetid tasulised, reeglina hinnaga 0,5 € või 0,7 € külastaja, mille eest saab hiljem kohvi ostes hinnasoodustust - samas, kui kohvisoovi pole, on krõbe tualeti külastamise hind su enda kulu, siis Poolas on avalikud tualetid tasuta ja seetõttu on ka piirilähistel asuvates tanklates tualetid reeglina suured ja korralikud. Tanklas kohtasime ka esimest ilmingut, et oleme jõudnud Ida-Euroopasse - tankla ees jalutas mustlane, kes pakkus iPhone müüa. Soovisime sellest tanklast lahkuda kiiresti.
Hilisõhtuks jõudsime Wroclawisse. Nii kui olime saanud üle Poola piiri, jättis päikesepaisteline ilm meid maha ning hakkas vihma sadama. Paduvihmas jõudsime A majani, pakkisime end lahti, sõime kõhu täis, rääkisime A ja C-ga veidi juttu ning kerisime magama, et hommikul alustada taas teed kodu suunas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar