Juba mõned aastad tagasi jõudsin ma selgusele, et ostlemine Eestis on väga kallis, seda eriti riiete ja jalatsite vallas. Kui ma esimest korda elus 2009. aastal sattusin outlet citysse, jõudis mulle kiiresti kohale, et minu edaspidised riiete ja jalatsite muretsemised hakkavad toimuma peamiselt välismaal. Nii on see suuresti vahepeal ka olnud, üksikute eranditega, kui midagi hädapärast kohe tarvis on.
Kuigi aega on vahepeal palju mööda läinud, masu üle elatud ning töökohadki korduvalt muutunud, pole minu suhtumine kodumaisesse ostuhullusesse paraku muutunud. Huvi pärast lappasime Luxembourgis olles K ja J koju laekunud supermarketite infolehti, mis tutvustasid hetkel käimas olevaid kampaaniaid. Kui laias laastus ei ole toidukaupade hindadel eurodes drastilisi vahesid Luxembourgis, mida peetakse üheks Euroopa kalleimaks linnaks, Eestiga, siis lähemal uurimisel hakkasid nii mõnedki asjad silma. Näiteks nõudepesumasina tabletid, mida kasutan kodus igapäevaselt, olid Luxembourgis kampaaniahinnaga mõnevõrra odavamad kui täpselt sama toode supersoodsa kampaaniahinnaga, mis meile vägagi odavana tundub, samal ajal Tallinnas Rimis. Või teisest valdkonnast: kui ostad kasti kvaliteetveini, saad teise kasti tasuta, mis teeb pudeli hinnaks kokkuvõttes nii soodsa, mille eest Eesti poodides veini ei saa. Ja erinevalt Eestis müüdavatest odavatest veinides ei maitsenud Luxembourgist kampaaniahinnaga ostetu sugugi kehvasti ja läägelt, vaid vägagi eeskujulikult ka palju veini joonud inimesele. Eks umbes samasugustel põhjustel käivad Eestlased ka kodukaupu ostmas Ikeast, olgu see siis Soomes, Rootsis, Poolas või Belgias.
Siinkohal võib küll arvata, et oluliselt soodsamad kampaaniahinnad on suuresti kinni kogustes ja supermarketite käibes. Ühest küljest on sellel väitel kindlasti iva sees ja kahtlemata kehtib selline väide suuremates Euroopa riikides, kus elab palju inimesi, nt Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas aga ka Belgias, kuigi kohalikud Belgia eestlased käivad ikkagi toiduretkedel kord paari nädala jooksul Saksamaal. Samas on Luxembourgi riigi elanikkond üksnes 537,853 inimest Wikipedia andmetel. Seda on natuke vähem kui pool Eesti elanikkonnast. Kuidas on siis võimalik, et niivõrd väikeses riigis, mida peetakse Euroopa kohta kalliks, on ikkagi ka meie jaoks tuntavalt soodsamad hinnad Eestist, nii et sealt tasub üht-teist kaasa tuua, kui autoga käimas olla?
Vaatame sama situatsiooni veidi teise nurga alt, võttes arvesse ka muud kulud ja tulud kui ainult shoppamine. Numbeo elatustaseme kalkulaatori järgi on sisuliselt kõik asjad Tallinnas oluliselt soodsamad, kui Luxembourgis, välja arvatud elanikkonna ostujõud, mis on Luxembourgiga võrreldes lausa 60% (!) madalam, olenemata sellest, et kõik hinnad on Tallinnas soodsamad. Ja tegelikult siia ongi see koer maetud. Eesti elaniku keskmine palk peale maksude maha arvamist on ca 5 korda väiksem Luxembourglase omast. Ma ei arva sugugi, et välismaale kolides on võimalik ratsa rikkaks saada. Kuigi palk on suurem, on ka igakuised muud kulud oluliselt suuremad, nt elupinna rendi jms näol, mis ulatub meie jaoks arusaamatutesse kõrgustesse Luxembourgis. Väike võrdlus töötasude osas: Luxembourgi riiklik miinimumpalk on Wikipedia järgi 1875 € kuus, samas kui Eesti miinimumpalk on 320 € kuus, keskmine palk Luxembourgis 4274 € bruto ja Eestis 855 € bruto kuus 2012.a III kvartali järgi. Numbeo ütleb ka selgelt välja, et selleks, et omada samasugust elatustaset, mida on võimalik Luxembourgis saada 4200 € eest, peaks Tallinnas elades olema igakuine sissetulek vähemalt 2077 € - sellisel juhul oleksid hinnad ja elamiskulud samasugused proportsioonis nagu seda on Luxembourgis. Ent kahjuks sellist töötasu näevad Eestis vähesed ja selles ongi Eesti hinnastamise probleem. Selleks, et Eestis elada, pead sa olema väga hea rahadega majandaja. Kuskil on mingi suund väga nihu läinud.
Ma saan täiesti selgelt aru ka sellest, et ma võrdlen hetkel omavahel vana Euroopa stabiilselt püsinud riiki ja alles hiljuti Nõukogude võimu alt vabanenud väikeriiki, mis püüab olla edumeelsem teiste omasuguste seast. Eesti on tegelikult olnud tubli ja meie saavutused on olnud suurepärased. See, et me üldse võime võrrelda end vana Euroopa riikidega, ega võrdle end igapäevaselt Ida-Euroopaga, on juba näitaja omaette, aga selleks, et saavutada samasugust finantsilist taset ja stabiilsust, nagu on vanas Euroopas, läheb veel vähemalt põlvkond kui mitte kaks aega.
Kuigi aega on vahepeal palju mööda läinud, masu üle elatud ning töökohadki korduvalt muutunud, pole minu suhtumine kodumaisesse ostuhullusesse paraku muutunud. Huvi pärast lappasime Luxembourgis olles K ja J koju laekunud supermarketite infolehti, mis tutvustasid hetkel käimas olevaid kampaaniaid. Kui laias laastus ei ole toidukaupade hindadel eurodes drastilisi vahesid Luxembourgis, mida peetakse üheks Euroopa kalleimaks linnaks, Eestiga, siis lähemal uurimisel hakkasid nii mõnedki asjad silma. Näiteks nõudepesumasina tabletid, mida kasutan kodus igapäevaselt, olid Luxembourgis kampaaniahinnaga mõnevõrra odavamad kui täpselt sama toode supersoodsa kampaaniahinnaga, mis meile vägagi odavana tundub, samal ajal Tallinnas Rimis. Või teisest valdkonnast: kui ostad kasti kvaliteetveini, saad teise kasti tasuta, mis teeb pudeli hinnaks kokkuvõttes nii soodsa, mille eest Eesti poodides veini ei saa. Ja erinevalt Eestis müüdavatest odavatest veinides ei maitsenud Luxembourgist kampaaniahinnaga ostetu sugugi kehvasti ja läägelt, vaid vägagi eeskujulikult ka palju veini joonud inimesele. Eks umbes samasugustel põhjustel käivad Eestlased ka kodukaupu ostmas Ikeast, olgu see siis Soomes, Rootsis, Poolas või Belgias.
Siinkohal võib küll arvata, et oluliselt soodsamad kampaaniahinnad on suuresti kinni kogustes ja supermarketite käibes. Ühest küljest on sellel väitel kindlasti iva sees ja kahtlemata kehtib selline väide suuremates Euroopa riikides, kus elab palju inimesi, nt Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas aga ka Belgias, kuigi kohalikud Belgia eestlased käivad ikkagi toiduretkedel kord paari nädala jooksul Saksamaal. Samas on Luxembourgi riigi elanikkond üksnes 537,853 inimest Wikipedia andmetel. Seda on natuke vähem kui pool Eesti elanikkonnast. Kuidas on siis võimalik, et niivõrd väikeses riigis, mida peetakse Euroopa kohta kalliks, on ikkagi ka meie jaoks tuntavalt soodsamad hinnad Eestist, nii et sealt tasub üht-teist kaasa tuua, kui autoga käimas olla?
Vaatame sama situatsiooni veidi teise nurga alt, võttes arvesse ka muud kulud ja tulud kui ainult shoppamine. Numbeo elatustaseme kalkulaatori järgi on sisuliselt kõik asjad Tallinnas oluliselt soodsamad, kui Luxembourgis, välja arvatud elanikkonna ostujõud, mis on Luxembourgiga võrreldes lausa 60% (!) madalam, olenemata sellest, et kõik hinnad on Tallinnas soodsamad. Ja tegelikult siia ongi see koer maetud. Eesti elaniku keskmine palk peale maksude maha arvamist on ca 5 korda väiksem Luxembourglase omast. Ma ei arva sugugi, et välismaale kolides on võimalik ratsa rikkaks saada. Kuigi palk on suurem, on ka igakuised muud kulud oluliselt suuremad, nt elupinna rendi jms näol, mis ulatub meie jaoks arusaamatutesse kõrgustesse Luxembourgis. Väike võrdlus töötasude osas: Luxembourgi riiklik miinimumpalk on Wikipedia järgi 1875 € kuus, samas kui Eesti miinimumpalk on 320 € kuus, keskmine palk Luxembourgis 4274 € bruto ja Eestis 855 € bruto kuus 2012.a III kvartali järgi. Numbeo ütleb ka selgelt välja, et selleks, et omada samasugust elatustaset, mida on võimalik Luxembourgis saada 4200 € eest, peaks Tallinnas elades olema igakuine sissetulek vähemalt 2077 € - sellisel juhul oleksid hinnad ja elamiskulud samasugused proportsioonis nagu seda on Luxembourgis. Ent kahjuks sellist töötasu näevad Eestis vähesed ja selles ongi Eesti hinnastamise probleem. Selleks, et Eestis elada, pead sa olema väga hea rahadega majandaja. Kuskil on mingi suund väga nihu läinud.
Ma saan täiesti selgelt aru ka sellest, et ma võrdlen hetkel omavahel vana Euroopa stabiilselt püsinud riiki ja alles hiljuti Nõukogude võimu alt vabanenud väikeriiki, mis püüab olla edumeelsem teiste omasuguste seast. Eesti on tegelikult olnud tubli ja meie saavutused on olnud suurepärased. See, et me üldse võime võrrelda end vana Euroopa riikidega, ega võrdle end igapäevaselt Ida-Euroopaga, on juba näitaja omaette, aga selleks, et saavutada samasugust finantsilist taset ja stabiilsust, nagu on vanas Euroopas, läheb veel vähemalt põlvkond kui mitte kaks aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar