Kolmanda päeva reisiväsimus

Hommikul pakkisime asjad autosse ning sättisime end Sulkavasse pikkade puupaatide aerutusvõistlusele, mille Internetis leiduvad kirjeldused olid ootused kõrgeks kerinud. Kohale jõudsime umbes pool tundi peale starti, mis tähendas, et kõik paadid olid lahkunud silmapiiri taha ning inimesed jalutasid mööda vimast märga küla peatänavat tülpinult edasi-tagasi. Olime lootusetult hiljaks jäänud ja selles tillukeses külas ei olnud mõtet enam ühtegi hetke kauem veeta.

Lõunapausiks jõudsime Mikkelisse. Otsisime mõnusat söögikohta, kus saaks laupäeva lõunal korralikumat sooja sööki, kuid suutsime leida ka peale Googeldamist üksnes võikudega kohvikuid. Lõpuks keerasime nina sisse ostukeskusesse, mille keskmes asus pisike söögiplats, kus sai natuke ka muud kiirtoitu hamba alla. Raske on mõista, kuidas soomlased suudavad nii palju süüa võileibu või kiirtoitu ja kuidas mitte kohalikul on ka internetist otsides keeruline leida head infot korralike lõunasöögikohtade osas. Tegelikult on hommikusöögi kohtade otsimine isegi veel keerulisem. Seda infot lihtsalt sisuliselt ei ole.

Teele Helsinkisse jääb ka Lahti linn. Lahtit tean ma kuskil ajusopist üksnes suusahüppetorni järgi, sest talviseid võistlusi ja treeninglaagreid on meie meedias läbi aastate kajastatud. Lahtis oleks ilmelt üht-teist veel vaadata ja tõenäoliselt kuuluks mu isa huviorbiiti tehnikamuuseum, kuid selleks meil enam aega ei jätkunud. Otsisime üles suusahüppetorni, jalutasime selle juures veidi ringi, vaatasime, kuidas kaks entusiastlikku poissi tegid üksteisevõidu tornist allahüppeid keset suve ning kuidas samal ajal kohalikud ujumisriietes nautisid suusahüppe raja lõppu paigutatud basseinikompleksis suviseid veerõõme. Kui hüppekeskuse juurde jõudis suuremat sorti turismibuss, oli meil täpselt õige aeg lühike jalasirutuspaus lõpetada ning keerata auto nina Helsinki poole.

Mis oleks üks Soomes käik ilma Ikea külastuseta? Ikea sulgemiseni oli jäänud täpselt tund. Jooksime sealt läbi, haarasime eelnevalt välja mõeldud pudi-padi ning toppisime kõik oma suurepärasesse väikeautosse. Isa küll korraks kahtles, kas nemad enam peale mahuvad, aga lõpuks jagus kõigile ruumi ka koos asjadega üpris lahedalt.

Veidi hiljem tiksusime sadamas hetkel ehitatavas Tallinki terminalis. M avastas veidi üllatusega, et kütus hakkab paagis lõppema, sadamaalalt keerata ei olnud enam aga kuhugi. Hoidsime hinge kinni, et saaksime pikema mootori käiamiseta sadamaalalt kenasti laeva ja Eestis esimesse lähimasse Statoili. Meie õnneks kõik toimis. Juba mõni tund hiljem vajusime rahulikult öhhe juba omas kodus. 

Suitsune kindlus ehk Savonlinna

Meie reisi selgrooks planeeritud Savonlinna on pealtnäha pisike, veidi uimane linnake Järvedemaal. Ehmatasin isegi esimese hooga, et sinna planeeritud terve päev on võibolla liiga palju ja meil pole seal piisavalt pihta hakata. Ilmataat küll säästis meid hetkeks, andes hommikul päikest ja vaid õhtupoolikul korralikuma vihmasabina, ent sisuliselt oli päev tegelikult kuiv ja päikseline, kuigi juuli kohta jahedavõitu.

Savonlinna keskmes asub turuplats, kus kaubeldakse kõikvõimaliku erineva, enamjaolt turistile orienteeritud nänniga, alustades käsitööst ja lõpetades pirukatega. Sama platsi servadesse jäävad ka mitmed turukohvikud, kus soomlased harjumuspäraselt saia pugisid. Teist turuplatsi serva ääristab aga suuremat sorti veekogu, mida mööda teevad tuure regulaarse ajavahemikuga turistilaevad. 

Kui mu esialgne plaan hõlmas lisaks Savonlinnale ka Linnansaari rahvuspargi külastust, kuhu tulnuks niikuinii laevaga saada, siis see mõte tuli üsna kiirelt teiste soovil ümber kujundada. Et laevasõit siiski plaanis oli, otsustasime olla tõelised turistid ning nautida Savonlinna kandi saari mööda järve tiirutavalt paadilt. Olgugi ehe turistikas, siiski vahva. Olemuselt meenutas väga Oslo fjordide retke.

Meil jäi paadi väljasõiduni veel jupp aega. Hommikul turuplatsile minnes leidsime selle ääres ühe vaba parkimiskoha, kuid mündiautomaat ei võimaldanud meil sinna vabade müntide puudumise tõttu pikalt peatuma jääda. Pealegi, paadisõidu ajaks oli meie parkimisaeg nagunii ümber ja auto vajas teise kohta viimist, et paaritunnise piiranguga parkimiskohas mitte trahvi saada. 

Märkasime eemal parkimismaja ning otsustasime auto sinna paigutada. Kohapeal selgus, et sealgi olid parkimispileti automaadid samasugused nagu linnaski, kuhu tuli raha ette sisse toppida, mitte tegeliku parkimise järgi maksta. Õnneks olime eelmisel päeval muretsenud endale Soome sim-kaardi millega teise telefoniga sai vabalt netis surfata. Lõin Googlisse sisse parkimiskorralduse Savonlinnas ja avastasin peagi parkimisala kaardi mille järgi sai vaid mõnikümmend meetrit eemal meie asukohast autot täiesti tasuta parkida. Mõeldud, tehtud. 

Savonlinna suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse aga hoopis linna servas asuvat Olavinlinna kindlust, kus peetakse igal aastal juuli kuus ooperifestivali. Meie sattusime Savonlinnat külastama just festivali esimestel päevadel, kui kõik oli alles algamas. Olin enne netist ka huvi pärast vaadanud, kas õnnestuks sinna mõnele etendusele pileteid saada, kuid paraku olid soodsamad piletid läbimüüdud ning nii suured ooperifännid me ka pole, et võtta kõige kallima ala piletid. 

Olime arvestanud, et saame Olavinlinnas muuseumi poolel veidi ringi vaadata ja peale seda päeva lõppenuks lugeda. Suur oli meie üllatus, kui mõne eurose piletiga saime kaasa eestikeelse kindluse tutvustuse ning võimaluse osaleda inglisekeelsel tuuril. Kui giidid kindluse õuele kogunesid, jaotasid nad inimesed kaheks keele järgi: soomekeelne tuur ning inglisekeelne ringkäik. Valida oli lausa harukordse kahe võimaluse vahel: tavapärane muuseumituur või ooperiruumide lavatagune külastus. Valisime viimase, sest sellist võimalust naljalt tavaliselt ei tule.

Pooleteise tunniga räägiti meile ära kogu ooperifestivali ajalugu, näidat enam kui 2000 istekohaga saali, lava püstitamist, pikki kitsaid kindlusekäike, mis viisid näitlejaid ühtedest ettevalmistusruumidest teistesse ning kasinaid riietumistingimusi. Kohti, kuhu tavainimese jalg reeglina kunagi ei satu. See kõik oli nii ootamatult põnev, et aeg läks linnutiivul ja asendus vargsi kontidesse pugeva väsimusega. Olime teinud ainuõige otsuse ning sattunud kohta, mis oli meie reisi üks suuremaid emotsioone. Võrratu!

Lippasime toidupoest taaskord läbi ja sättisime end mökkisse õhtule. Just siis, kui olime end mõnusasti sisse seadnud, kärgatas eemal kaugemal äike ning kadus elekter peaaegu terveks ööks. Polnudki midagi muud peale hakata, kui end mõnusasti kerra tõmmata ja tuttu jääda.

Soome järvedemaa

Meil on kuidagi vanematega kombeks saanud viimastel aastatel perekondlike reiside tegemine Soome. Eelmine aasta avastasime koos Naantali kanti päevatripina ning enne seda famiiliaga kaunist Porvoo puulinna. Mõnusaid päevatripi variante väga palju Helsinki läheduses muidu ei olegi. Fiskarsi vaatasime samuti juba eelmine aasta Naantali tripi raames üle. Nii ei jäänud sel aastal muud üle, kui plaanida veidi pikem, koos ööbimisega reis taaskord juulikuus põhjanaabrite juurde.

Ema arvas, et võiksime minna Ida-Soome. Juba eelmine aasta muretsesin endale Soome Lonely Planeti, et reisi mõnusam plaanida oleks. Võtsin ette mööda merepiiri maantee Helsinkist piki idapiiri järvedemaani. Mõõtsin üht- ja teistpidi, kuid ühe ööbimisega ei saanud ma kuidagi meile marsruuti koostatud. Ainult kilomeetreid maha uhada, midagi nägemata, ei ole ka mõtet.

Hommik sai olema väga varajane, et päev oleks võimalikult tõhus ja jõuaksime õhtu lõpuks välja Kerimaale. Nii jäi öö lühikeseks ning hommikuse autopiloodiga sai end valmis seatud ja autosse vinnatud. Alles napilt enne sadamasse jõudmist, jalga üle põlve sättides, tundsin, et midagi on veidi teistmoodi ja avastasin eneselegi üllatuseks, et jalga olid saanud papud erinevatest paaridest. Ma olen alati imestanud, kuidas sellised asjad inimestel juhtuda saavad ning minuga pole seda varem toimunud, ent täna algas meie reis siis sedapidi. Sadamas vahetasin kiirelt poolikud paarid papusid kaasa võetud teiste jalatsite paari vastu jahedas sügisilma vihmas ning meie teekond põhjanaabrite juurde võis lõpuks alata.

Enne laevale sõitu leidsime oma auto pealt lisareisija, kes oli soovinud tulla maailma avastama koos meiega, ent andis endast märku alles nüüd - mööda auto külgmist välist klaasi ronis suur roheline rohutirts. Kuidas ta terve tee kodust sadamani vastu pidas ning mis temast edasi sai, jääbki meile teadmatuks.

Ida poole välja sõites jääb esmalt teele Porvoo, mis on imekaunis väike puust linnakene, kuid täpselt päevatripi kaugusel. Kuna olime seal juba korra varem käinud, jätsime peatuse vahele ja otsustasime esimeseks jalasirutuspausiks planeerida Loviisa. Avastasin aga raamatut sirvides, et üsna Loviisa külje alla jääb väike, pika ajalooga juba aastast 1609 öko õlletehas Malmgard, mida peab üks pere juba 12. põlve ning kus on võimalik läbi baari akna jälgida õllemeistrite askeldamist pruulikojas. Sinna juurde käib ka nunnu pisike poeke, kus nad müüvad kõikvõimalikku ökokaupa, alustades kohapeal valmistatud õlledest ja siidrist ning lõpetades mustikaveiniäädika ja ise sealsamas jahvatatava ökojahuga. See koht oli nii siiras ja armas, et otsustasime lisaks kohalikule õlletoodangule kaasa osta ka suure pätsi speltanisust saia. Hiljem selgus, et tegemist oligi väga hea ostuga.

Kui aega on umbes päeva jagu ning auto on käepärast, siis tasub lisaks Porvoole, Fiskarsile ja Naantalile plaanida päevatrippe ka Loviisasse ja Kotkale. Loviisa on vihmase ilmaga unine väikelinn, mille üks kauneimaid paiku asub meresadamas, kuhu on rajatud väike muuseum, rannakuurilikud hooned, milles asuvad väikesed butiikpoed ja kunstinäitused ning rannakohvik. Romantiline ja kaunis, värviderohke mööbli ning rannaküla hõnguga. Sattusime seal puht juhuslikult ühe kohaliku fotokunstniku loodusfotode näitusele. Sel kunstnikul on kaunitele merevaadetele tõeliselt silma, neis piltides on palju sügavust ja emotsiooni lisaks sellele, et need on kaunid loodusvaated. Eriti jäi mulle silma üks lumise mererannaga piltidest, mida jäin pikemalt silmitsema. Ka kunstnik ise oli kohal. Püüdis meile lihtsas soome keeles selgitada, et paneb oma läpakast meile taustaks slideshow jooksma, ent lippab ise samal ajal koeraga, kes teda autos ootab, jalutama, paludes vaid, et lahkudes lisaksime oma nimed külaliste raamatusse. Nii siiras, soe ja vahetu. Tunne oli tõeliselt oma.

Loviisale üsna lähedal asub Kotka, mis on Soome ainus saarel asuv linn. Kotkasse sissesõidul tervitasid meid juba eemalt rahvusvahelise laada reklaamid, ent selle tegelikku sisu kohtasime alles linna kohale jõudes. Terve sadama ümbrus oli tihedalt täis pikitud erinevaid telke, kus kirjade järgi paistsid eemalt erinevad rahvad ja kultuurid oma toodangut pakkuvat, sekka ka masstoodangu müüjaid. Tänu sellele olid kinni pandud ka mitmed tänavad, nii et püüdsime küll autoga tiirutada, ent meil ei õnnestunud leida ei ligipääsu ega parkimiskohta, et kõike oma silmaga lähemalt järele kaeda. Õieti polnud meie ajakavas selleks ka tegelikult aega, sest meie päris esimene plaanijärgne peatus pidi olema alles Lappenrantaas, kuid sinna oli veel maad kümneid kilomeetreid. Nii jäi meil nägemata ka väidetavalt samas sadama piirkonnas asuv park, milles pidi olema kena veekosk. Sellegipoolest nägime veidi siiski sadamat - see on täis tihedalt veepealt pargitud jahte ja kaatreid, mis jätab mulje nagu oleks igal kohalikul päris oma paat. Sadamas on ka suur saepuru kuhjadega plats, mida ääristab tarastatud kõrge aed, millele on kaunistuseks lisatud palmide ja kaamelite kujud, kelle selja taha jäävad suured saepuru hunnikud moodustavad vahva kõrbeliku koosluse. Väga andekas idee.

Kõige ägedam koht Kotkas on aga Langinkoski juga. See on looduskaunis koht üsna linna servas, kus vene tsaar kunagi puhkamas ja kalastamas armastas käia ning kus asub siiani tema rannamajake. Koht ise on tegelikult tohutult kaunis. Auto parklast läheb kergelt mäest alla paarsada meetrit eemalt lai tee, mille taamalt hakkab kostuma veemüha ning avanev vaade on hingetuks tegev. Ka pilvise, kergelt vihmase ilmaga on lihtne jääda ammulisui mäslevat kiirevoolulist vett lihtsalt vaatama. Tohutud kogused vuhisevad üle kiviste kärestike mööda silmapilguga. Piki kärestike serva ning üle väikeste lisaharude viivad punaseks võõbatud puitsillad, mis annavad võimaluse vaadelda mäsleva vee mängu peaaegu iga nurga pealt. Tugeva ja ohtliku veemängu kaldalt algab paks ja suur ürgne mets. Ma võin vaid ette kujutada, kuivõrd romantiline on sellises kohas päikeselise ilmaga piknikku pidada. Veidi planeerimatu Langinkoski joa külastus oli kahtlemata tänase päeva üks tipphetki.

Kotkas on lisaks sadamale ning kosele aga vaadata veelgi. Tundub, et selle linnakese üks eripära on pargid, mida neile meeldib kaunistada kõikvõimalike erinevate kujude ja kultuuriga. Otsustasime oma lõunapausi pidada Kotkas. Lükkasin neti sisse ning otsisin Foursquare äpi abiga välja meile kõrgeid hinnanguid saanud Moliendo kohviku kesklinnas. Lõunapakkumiste hind tundus esimese hooga tiba krõbe -10€ söögi kohta. Kui olime söögid ära tellinud ja hakkasime arvet maksma, selgitas teenindaja meile, et tegi hinnas veidi alla, kuna jõudsime peale kella 13, mil neil algab seenioride soodustus. Lisaks avastasime üllatusega, et toidu hinna sisse kuulub ka salat, morss ja kohvi kui ka saiake või koogitükk, kuigi prae suurus oli juba ise märkimisväärne. Kokkuvõttes, absoluutselt positiivne üllatus ja kogemus. Kes Kotkasse satub, soovitan Moliendo kohvikust läbi astuda. Muide, wifi parool on seal kohviku nimi kokku kirjutatuna väiketähtedega. Olen avastanud, et paljudes kohtades on parool just sarnaselt üles ehitatud, nii et tasub proovida.

Lõuna söödud, otsustasime teha väikese tiiru lähedal asuvas Sibeliuse pargis, et toidukogust veidi allapoole raputada. Keset Sibeliuse parki asub kõrge sammas, mille tipus ilutsevad kaks kotkast, ühel lõhe küüniste vahel. Kui sealt pilguga veidi eemale vaadata, märkab nii mõndagi muudki huvitavat lisaks kenale pargiloodusele. Eemal on üks suuremat sorti puu istutatud justkui hiigelsuurde lillepotti, keset laste mänguväljakut ootab oma külastajaid mõnikümmend aastat vana ümarate servadega buss ning taamal on suure puu otsa kolinud traadist linnud ja oravad. Sibeliuse pargi serval ootavad kuldsed ilvesed ning nende läheduses meeletult suur toop-kaev. Seal on nii palju detaile peidus iga nurga peal, et kõike silm kohe haarata ei jõuagi. Ja tundub, et selles linnas on midagi peidus veel, mis vajab eraldi avastamist.

Üsna Kotka külje all asub väike Hamina linnake. Hamina on alati olnud militaarlinn, asudes Vene piirile nii lähedal, et on saanud mitmetes lahingutes omajagu kannatada. Sellegipoolest on säilinud väike ja kena linna kese, mille krooniks on raekoja hoone, mida ümbritseb munakividest laotud ringtee. Ühel pool ringi ääres on vene ortodoksi kirik, teisel pool aga puidust sinine maarjakirik. Sealt samast kõrvalt viib tänavake Hamina bastionini, mida hakati ehitama vaenlase vastu kaitseks, planeerides tähe kujulist kaitserajatist ümber tolleaegse linna, kuid mis päriselt valmis ei saanudki, enne kui vaenlane linna vallutas, ent millest on säilinud 3 km pikkune müürilõik. Bastioni peasissekäigu kohale on tõmmatud meeletult suur varikatus, mille all täna hoolega petangi võistlusi peeti. Kord aastas muutub sama koht aga tätoveeringute austajate meelispaigaks.

Bastionist põiktänava jagu eemal asub veel üks kirik. Sellest saab alguse uus park, milles on II MS mälestusmärk, kahurid ning reservohvitseride kool. Hamina on ajalooga linn. Militaarne nii ajaloo kui tänase päeva mõttes. Kuigi militaarteemad ei ole mulle kunagi südamelähedased olnud, siis sinna linnakesse see kuidagi sobib. Seal tundus kõik veidral kombel paigas olevat.

Oma esimesse, päriselt planeeritud peatusesse, Lappeenrantasse, jõudsime alles õhtu hakul. Igal suvel peetakse Lappeenranta rannas maha suur liivaskulptuuride meisterdamine. Need tehakse valmis millalgi juuni teises pooles ja kujud seisavad seal tuulte, tormide ja päikese käes täpselt nii kaua kuniks loodus nad ära lõhub. Liivaskulptuurid on tõeline kunst ning suure andega valmistatud. Läbivaks teemaks olid sel aastal rüütlid ja kindlused, mille juurde kuulus ka kohustuslik lohe. Lisaks oli valmistatud väliteatri hoov etenduste jaoks ning kaetud katusega kabel, kus päriselt ka pühapäeviti teenistusi peetakse. See kolm miljonit tonni liiva, mis on saanud muinasjutulise kuju, on päriselt vinge vaatepilt ka vihmase ilmaga.

Lappeenranta teiseks suuremaks vaatamisväärsuseks on kindluse varemed, millest pole suurt muud järele jäänud peale kindluse müüri, ent millelt avaneb imekaunis vaade linnale ja seda ümbritsevale järvele. Hetkeks, kui sinna jõudsime, oli uduvihm lakanud ning esimest korda päeva jooksul päike päriselt välja tulnud. Otse linnusemüüri nurgast, kust avaneb parim vaade linnale, kostus alt linnast elavat muusikat ja inimeste plaksutamist. Samas kogunesid uued inimesed linnusemüüri teise nurka, piletid käes, valmistudes seal algavaks kontserdiks. See õhtu oli muusika nautimiseks kaunis ja korraks oli mul isegi kahju, et ma broneerisin meie öömaja mökkisse 150 km kaugusele, mistõttu ei olnud meil võimalik jääda nautima sumisevat suveõhtut.

Lappeenrantas otsustasime ette võtta ka esimese toidupoe retke, et õhtuks natuke üht-teist varuda. Toidupoes käik ei ole sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab. Kuna soomekeelsed sõnad on paljuski eestikeelsetega sarnased, ajab see rohkem segadusse kui keeled, mis on täiesti erinevad. Nii otsisin ma kodujuustu poes umbes veerand tundi, enne kui seda leida suutsin, ning lootsin, et kuskilt ajusopist meenunud väljend piimä ei ole meie mõistes mitte piim, vaid keefir. Eks hommikul ole näha, kas mõni korvi sattunud toode meid ka tegelikult üllatab. Mis oli minu jaoks aga ootamatu, oli toidupoe toodete kooslus. Kui sellega oskasin mõttes arvestada, et enamus soomlasi on laktoositalumatud ja seetõttu on siin palju laktoosivabu tooteid, siis seda, et suurem enamus kaubast on ka rasvavaba, oli mulle täiesti ootamatu. Meie mõistes normaalseid tooteid, mis on loomse rasvaga ja laktoosiga, oli üpris keeruline leida. Muide, veidi harjumatu on ikka veel ka see, et marju müüakse siin liitri, mitte kilohinnaga.

Enne kui saime päeva õhtule saata, oli meil jäänud veel vaid üks peatus. Vaatasin korraks murelikult kella - Kerimaa mökkiküla vastuvõtt oli lahti vaid õhtul kella 22ni, mis tähendas, et pidime kindlalt enne seda kohale jõudma. Meil oli jäänud veel sõita umbes poolteist tundi tuima ja üsna igavat teed, mille ääres looklesid rohelised metsad ja niidud vaheldumisi, sekka ka mõni teeäärne järv. Olime kindlalt otsustanud aga üle kaeda veel ka Imatra hüdroelektrijaama kose, mis meile niikuinii sisuliselt teepeale jäi. Teadsin, et suvisel perioodil tõmmatakse trapid eest iga päev kella 18 ajal ca 20 min pikkuseks vee vaatemänguks ning juba hommikusi esimesi peatusi tehes nägin, et selleks ajaks me Imatrasse ei jõua. Olime Imatras täpselt 2 tundi planeeritust hiljem. Tammi vaatemäng oli selleks hetkeks ammu lõppenud ning ehitustööd tammi kõrval panid kahtlema, kas praegu üldse tammi veemänguks kergitatakse. Vesi oli kõrge ja vett oli palju, kuid maalilist koske meil näha paraku ei õnnestunudki. Viskasime veel korraks pilgu peale muinasjutu lossi sarnasele hotellile kesklinnas ja kuulatasime hetkeks peatänavalt kosutvat orkestrimuusikat ning otsustasime oma rooli keerata õhtupäikesesse, et jõuda oma mökkisse, kus end rahulikult välja puhata ning oodata põnevusega, mida homne päev meile pakub.