Meie reisi selgrooks planeeritud Savonlinna on pealtnäha pisike, veidi uimane linnake Järvedemaal. Ehmatasin isegi esimese hooga, et sinna planeeritud terve päev on võibolla liiga palju ja meil pole seal piisavalt pihta hakata. Ilmataat küll säästis meid hetkeks, andes hommikul päikest ja vaid õhtupoolikul korralikuma vihmasabina, ent sisuliselt oli päev tegelikult kuiv ja päikseline, kuigi juuli kohta jahedavõitu.
Savonlinna keskmes asub turuplats, kus kaubeldakse kõikvõimaliku erineva, enamjaolt turistile orienteeritud nänniga, alustades käsitööst ja lõpetades pirukatega. Sama platsi servadesse jäävad ka mitmed turukohvikud, kus soomlased harjumuspäraselt saia pugisid. Teist turuplatsi serva ääristab aga suuremat sorti veekogu, mida mööda teevad tuure regulaarse ajavahemikuga turistilaevad.
Kui mu esialgne plaan hõlmas lisaks Savonlinnale ka Linnansaari rahvuspargi külastust, kuhu tulnuks niikuinii laevaga saada, siis see mõte tuli üsna kiirelt teiste soovil ümber kujundada. Et laevasõit siiski plaanis oli, otsustasime olla tõelised turistid ning nautida Savonlinna kandi saari mööda järve tiirutavalt paadilt. Olgugi ehe turistikas, siiski vahva. Olemuselt meenutas väga Oslo fjordide retke.
Meil jäi paadi väljasõiduni veel jupp aega. Hommikul turuplatsile minnes leidsime selle ääres ühe vaba parkimiskoha, kuid mündiautomaat ei võimaldanud meil sinna vabade müntide puudumise tõttu pikalt peatuma jääda. Pealegi, paadisõidu ajaks oli meie parkimisaeg nagunii ümber ja auto vajas teise kohta viimist, et paaritunnise piiranguga parkimiskohas mitte trahvi saada.
Märkasime eemal parkimismaja ning otsustasime auto sinna paigutada. Kohapeal selgus, et sealgi olid parkimispileti automaadid samasugused nagu linnaski, kuhu tuli raha ette sisse toppida, mitte tegeliku parkimise järgi maksta. Õnneks olime eelmisel päeval muretsenud endale Soome sim-kaardi millega teise telefoniga sai vabalt netis surfata. Lõin Googlisse sisse parkimiskorralduse Savonlinnas ja avastasin peagi parkimisala kaardi mille järgi sai vaid mõnikümmend meetrit eemal meie asukohast autot täiesti tasuta parkida. Mõeldud, tehtud.
Savonlinna suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse aga hoopis linna servas asuvat Olavinlinna kindlust, kus peetakse igal aastal juuli kuus ooperifestivali. Meie sattusime Savonlinnat külastama just festivali esimestel päevadel, kui kõik oli alles algamas. Olin enne netist ka huvi pärast vaadanud, kas õnnestuks sinna mõnele etendusele pileteid saada, kuid paraku olid soodsamad piletid läbimüüdud ning nii suured ooperifännid me ka pole, et võtta kõige kallima ala piletid.
Olime arvestanud, et saame Olavinlinnas muuseumi poolel veidi ringi vaadata ja peale seda päeva lõppenuks lugeda. Suur oli meie üllatus, kui mõne eurose piletiga saime kaasa eestikeelse kindluse tutvustuse ning võimaluse osaleda inglisekeelsel tuuril. Kui giidid kindluse õuele kogunesid, jaotasid nad inimesed kaheks keele järgi: soomekeelne tuur ning inglisekeelne ringkäik. Valida oli lausa harukordse kahe võimaluse vahel: tavapärane muuseumituur või ooperiruumide lavatagune külastus. Valisime viimase, sest sellist võimalust naljalt tavaliselt ei tule.
Pooleteise tunniga räägiti meile ära kogu ooperifestivali ajalugu, näidat enam kui 2000 istekohaga saali, lava püstitamist, pikki kitsaid kindlusekäike, mis viisid näitlejaid ühtedest ettevalmistusruumidest teistesse ning kasinaid riietumistingimusi. Kohti, kuhu tavainimese jalg reeglina kunagi ei satu. See kõik oli nii ootamatult põnev, et aeg läks linnutiivul ja asendus vargsi kontidesse pugeva väsimusega. Olime teinud ainuõige otsuse ning sattunud kohta, mis oli meie reisi üks suuremaid emotsioone. Võrratu!
Lippasime toidupoest taaskord läbi ja sättisime end mökkisse õhtule. Just siis, kui olime end mõnusasti sisse seadnud, kärgatas eemal kaugemal äike ning kadus elekter peaaegu terveks ööks. Polnudki midagi muud peale hakata, kui end mõnusasti kerra tõmmata ja tuttu jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar