Hommikul pakkisime asjad autosse ning sättisime end Sulkavasse pikkade puupaatide aerutusvõistlusele, mille Internetis leiduvad kirjeldused olid ootused kõrgeks kerinud. Kohale jõudsime umbes pool tundi peale starti, mis tähendas, et kõik paadid olid lahkunud silmapiiri taha ning inimesed jalutasid mööda vimast märga küla peatänavat tülpinult edasi-tagasi. Olime lootusetult hiljaks jäänud ja selles tillukeses külas ei olnud mõtet enam ühtegi hetke kauem veeta.
Lõunapausiks jõudsime Mikkelisse. Otsisime mõnusat söögikohta, kus saaks laupäeva lõunal korralikumat sooja sööki, kuid suutsime leida ka peale Googeldamist üksnes võikudega kohvikuid. Lõpuks keerasime nina sisse ostukeskusesse, mille keskmes asus pisike söögiplats, kus sai natuke ka muud kiirtoitu hamba alla. Raske on mõista, kuidas soomlased suudavad nii palju süüa võileibu või kiirtoitu ja kuidas mitte kohalikul on ka internetist otsides keeruline leida head infot korralike lõunasöögikohtade osas. Tegelikult on hommikusöögi kohtade otsimine isegi veel keerulisem. Seda infot lihtsalt sisuliselt ei ole.
Teele Helsinkisse jääb ka Lahti linn. Lahtit tean ma kuskil ajusopist üksnes suusahüppetorni järgi, sest talviseid võistlusi ja treeninglaagreid on meie meedias läbi aastate kajastatud. Lahtis oleks ilmelt üht-teist veel vaadata ja tõenäoliselt kuuluks mu isa huviorbiiti tehnikamuuseum, kuid selleks meil enam aega ei jätkunud. Otsisime üles suusahüppetorni, jalutasime selle juures veidi ringi, vaatasime, kuidas kaks entusiastlikku poissi tegid üksteisevõidu tornist allahüppeid keset suve ning kuidas samal ajal kohalikud ujumisriietes nautisid suusahüppe raja lõppu paigutatud basseinikompleksis suviseid veerõõme. Kui hüppekeskuse juurde jõudis suuremat sorti turismibuss, oli meil täpselt õige aeg lühike jalasirutuspaus lõpetada ning keerata auto nina Helsinki poole.
Mis oleks üks Soomes käik ilma Ikea külastuseta? Ikea sulgemiseni oli jäänud täpselt tund. Jooksime sealt läbi, haarasime eelnevalt välja mõeldud pudi-padi ning toppisime kõik oma suurepärasesse väikeautosse. Isa küll korraks kahtles, kas nemad enam peale mahuvad, aga lõpuks jagus kõigile ruumi ka koos asjadega üpris lahedalt.
Veidi hiljem tiksusime sadamas hetkel ehitatavas Tallinki terminalis. M avastas veidi üllatusega, et kütus hakkab paagis lõppema, sadamaalalt keerata ei olnud enam aga kuhugi. Hoidsime hinge kinni, et saaksime pikema mootori käiamiseta sadamaalalt kenasti laeva ja Eestis esimesse lähimasse Statoili. Meie õnneks kõik toimis. Juba mõni tund hiljem vajusime rahulikult öhhe juba omas kodus.
Lõunapausiks jõudsime Mikkelisse. Otsisime mõnusat söögikohta, kus saaks laupäeva lõunal korralikumat sooja sööki, kuid suutsime leida ka peale Googeldamist üksnes võikudega kohvikuid. Lõpuks keerasime nina sisse ostukeskusesse, mille keskmes asus pisike söögiplats, kus sai natuke ka muud kiirtoitu hamba alla. Raske on mõista, kuidas soomlased suudavad nii palju süüa võileibu või kiirtoitu ja kuidas mitte kohalikul on ka internetist otsides keeruline leida head infot korralike lõunasöögikohtade osas. Tegelikult on hommikusöögi kohtade otsimine isegi veel keerulisem. Seda infot lihtsalt sisuliselt ei ole.
Teele Helsinkisse jääb ka Lahti linn. Lahtit tean ma kuskil ajusopist üksnes suusahüppetorni järgi, sest talviseid võistlusi ja treeninglaagreid on meie meedias läbi aastate kajastatud. Lahtis oleks ilmelt üht-teist veel vaadata ja tõenäoliselt kuuluks mu isa huviorbiiti tehnikamuuseum, kuid selleks meil enam aega ei jätkunud. Otsisime üles suusahüppetorni, jalutasime selle juures veidi ringi, vaatasime, kuidas kaks entusiastlikku poissi tegid üksteisevõidu tornist allahüppeid keset suve ning kuidas samal ajal kohalikud ujumisriietes nautisid suusahüppe raja lõppu paigutatud basseinikompleksis suviseid veerõõme. Kui hüppekeskuse juurde jõudis suuremat sorti turismibuss, oli meil täpselt õige aeg lühike jalasirutuspaus lõpetada ning keerata auto nina Helsinki poole.
Mis oleks üks Soomes käik ilma Ikea külastuseta? Ikea sulgemiseni oli jäänud täpselt tund. Jooksime sealt läbi, haarasime eelnevalt välja mõeldud pudi-padi ning toppisime kõik oma suurepärasesse väikeautosse. Isa küll korraks kahtles, kas nemad enam peale mahuvad, aga lõpuks jagus kõigile ruumi ka koos asjadega üpris lahedalt.
Veidi hiljem tiksusime sadamas hetkel ehitatavas Tallinki terminalis. M avastas veidi üllatusega, et kütus hakkab paagis lõppema, sadamaalalt keerata ei olnud enam aga kuhugi. Hoidsime hinge kinni, et saaksime pikema mootori käiamiseta sadamaalalt kenasti laeva ja Eestis esimesse lähimasse Statoili. Meie õnneks kõik toimis. Juba mõni tund hiljem vajusime rahulikult öhhe juba omas kodus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar