Leitsakust jahedate tuulte kätte

Hommikuks oli Oslos tõusnud kerge tuul ning kell 8 oli sooja vaid 19 kraadi. Pakkisime end kokku ning sättisime lennujaama poole teele. Olime täpselt hommikuses tipptunnis, ent meie õnneks voolas liiklus linna sisse, meie aga sõitsime linnast välja. Õnneks on Oslo lennujaam suhteliselt lihtsalt märgistatud ning rendiauto äraandmise kohta on lihtne üles leida. Lihtsam, kui lennujaama lähedal olevat tanklat, kuhu justkui hästi nagu midagi ei viitagi, ent siin aitas lõpuks hädast välja GPS koos katse-eksituse meetodil selge peaga.

Norra on riik, kus sularaha sisuliselt vaja ei lähe. Kogu reisi jooksul oli vaid paar seika, kus kaardimakse ebaõnnestus, ent see tulenes pigem meie enda poolsest veast, mitte kohalikest süsteemidest. Kaardiga saab maksta tõesti kõikjal. Äia soovitusel olime siiski enne reisi kaasa vahetanud endale veidi sularaha, mis meil puutumatuna alles seisis. Kuna seda reisil vaja ei läinud, ent lennujaamast oli meil plaan üht-teist osta, otsustasime sularaha seal ära kasutada. Lõpuks jäi meil järgi täpselt 17 NOKi ehk veidi üle pooleteise euro. Veepudelit selle eest ei saanud - kõikide jookide hinnad algasid 30 ja enamast NOKist. Õieti ei saanud selle raha eest kohapeal midagi. Äkki märkasin aga maksuvabas poes väikese purgisiidri hinda, mis oli täpselt 15 NOKi. Kui muidu on Norras alkohol pigem väga kallis, siis nüüd ajasid nad meid sõna otseses mõttes alkoholi jooma. Mitte, et sellest 0,33l purgist just mitme peale palju jaguks.

Norwegiani lennukid on üllatavalt normaalse kvaliteediga odavlennufirma kohta ning selle reisi kogemuse põhjal lendaksin nendega vähemasti Euroopa siselende veelgi ning arvestades, et sügisest hakkavad nad lendama ka Tallinnast Stockholmi, avardab see meie lennuvõimalusi maailma mugavalt veelgi.

Ainult tänane tagasilend raputas veidi ebamugavalt, sest õues oli hakanud tõusma tuul. Kui Tallinnas maandusime, tervitas meid tugev tuul vaid 14 soojakraadiga, erinevalt Oslos kogetud 29-31 soojakraadisest leitsakust. Muidugi, juuni alguse ilm Oslo kandis on tavapäraselt pigem paarkümmend plusskraadi ning neilegi oli praegu kümme kraadi harjumatult soojem. Olen tänulik, et me ei maandunud täna õhtul, vaid just hommikul, mil tuul veel puhanguliselt tugev oli, sest õhtuks tõstis korraliku tormi, mis maha vaibuda eriti ei soovinud ja õues asjad lendama pani.

Meie minipuhkus on selleks korraks lõppenud. Oleme õnnelikult kodus ning valmis sukelduma tagasi argirutiini.

Taevalaelt linnaväljakule: Gausta mägi ja Oslo linn

Lõpetasime hommikusöögi oma majakese tagaõues vuliseva jõe kaldal varahommikul, korrastasime majakese, lasime võtme postkasti ja keerasime auto nina Gausta mäe poole. Olin lugenud, et Gausta mäe tippu saab tõusta kahel viisil - mööda 4 km kerget matkarada, ajakuluga ca 2-3 tundi või rongiga umbes 15 minutiga. Ilm oli kaunis - helesinine taevas, sisuliselt tuulevaikne, mäe all 30 kraadi sooja juba hommikul ning mäe jalamil pea 24 kraadi vamerjus. Ideaalne ilm mäe nautimiseks. 

Olin küll lugenud, et Gausta mäe tippu läheb rong, ent kujutasin seda ikka ette köisraudteena, mitte rongina. Seda suurem oli mu üllatus, kui kohapeal avastasime, et tegelikult lähebki mäe tippu rong, ent mitte mööda mäge, vaid mäe seest. Kõigepealt on 855 meetrit kitsast rongi mäe sisemusse, siis tuleb ümber istuda 39 kraadise nurga all olevasse rongi, mis viib mäe seest 1030 meetrit mäe tippu, lisada veel sadakond meetrit jalgsi mööda kõrgeid kiviastmeid juurde ning ees ootab Gaustatoppeni 9 toaga külalistemaja ja kohvik otse mäe tipus, Nato raadiotorni kõrval, ümberringi avaneva hingematvalt kauni vaatega umbes kuuendikule Norrale. Lihtsalt seisin seal 1883 meetri kõrgusel mäe otsas, vaatasin eemal igilumega kaetud mäetippe ning mägijärvi ja ahmisin endasse puhast mäeõhku. Mägedes on midagi nii tohutult erilist, mis mulle alati hinge poeb, nii et mul on raske sellest hetkest välja tulla. Ah, millised kirjeldamatud vaated.

Algselt olin plaaninud meile vahepeatuseks Kongsbergi linnas hõbedakaevanduse peatuse. Olime aga kõik ühel meelel, et peale sellist positiivset elamust rongidega mäe sisemuses ei ole meil mõtet enam kaevandusse minna, sest kaevandus tunduks selle kõige kõrval peale selliseid emotsioone kuidagi pläss. Selle asemel veetsime mäel natuke kauem aega ning peatusime teel Oslosse Kongsbergis vaid kergeks lõunapausiks.

Norrakad armastavad korras maanteid ja elektriautosid, aga eelkõige armastavad nad ringteid. Ringteed on pikitud kõikvõimalikesse kohtadesse ja nii tihedasti kui selleks vähegi võimalusi antakse. Isegi pikim tunnel, mis on 24 km pikk, pidi sisaldama ringteed. Nii on tavaline juhus, kui pole veel ühelt ringilt jõudnud mahagi keerata, kui abivalmis GPS teatab juba, kuidas sa peaks järgmiselt ringilt väljuma. Mul on raske hinnata, kas ringid on tõesti ka sellises kontsentratsioonis tõhusamad tavaristmikest, ent vähemasti hoiavad need juhi kindlasti ärkvel, sest alati jääb võimalus väikseks põnevuseks, kas sai ikka valitud ringilt õige mahasõit ja kui siinkohal mööda panna, siis muutub teekond taaskord veelgi huvitavamaks.

Ma olen küll Oslos käinud mõni aasta tagasi kolmepäevasel õppereisil, aga kesklinna piirkonnast välja me väga tol korral ei sattunud. Seekord oli meil auto ning võtsime ette kaks kohustuslikku vaatamisväärsust: Oslo servas asuva Holmenkolleni suusahüppetorni ning Vigelandi kivi- ja pronkskujudega pargi. Teleka vahendusel olen Holmenkollenist suusahüpete ülekandeid mitmel korral näinud, aga kohapeal oma silmaga hoomata seda hüppetorni kõrgust on hoopis midagi muud. Suusahüppajad peavad olema ikka hulljulged, kui sellistest kõrgustest alla vuhisevad. Täna oli seal peetud ka mingit lastele mõeldud teatevõistlust. Kuna ilm oli äärmiselt kaunis ja soe, olid paljud pered aktiivselt sealkandis just aega veetmas. Kui Eestis näeb tihti ilusate ilmadega isasid ja tütreid koos ratastega sõitmas, siis norrakad on ikka tõeline suusarahvas - siin sõidavad isad-tütred koos rullsuuska. 

Vigelandi kujudega park on koht, kuhu turist peaks igal võimalusel püüdma sattuda. Sealsed tahutud 225 inimkuju on tõesti vaatamine omaette, kuidas kunstnik on suutnud kogu emotsiooni ka kividesse valatult edasi anda. See suur park on mõnus vaba aja veetmise koht kõigile, nii et muruplats on täis nii piknikupidajaid, sõpruskondi, peresid kui ka turiste, kes sooja ilma naudivad.

Eelmisel reisil jäigi mul Oslo kohta viimane päev kirjeldamata, kuidas sattusime juhuslikult parlamendihoone ette minevale suuremale paraadile ning osa meie õppereisi seltskonnast tundideks loengupaiga lifti kinni jäi. Täna jalutasin mööda Oslot ning kohad tulid äkki kõik tuttavad ette, nagu oleks Oslo omalegi kodune linn. Ma olen üldiselt kehv orienteeruja, kuid eelmisel käigul saime kesklinna niivõrd selgeks, et teadsin kohti, mida vaadata üsna lihtsalt. Kõige mugavam on oma marsruut üles ehitada Google Tripsi Day Plansi järgi, mis pakub järjest välja Oslo 9 kõige olulisemat vaatamisväärsust mõistlikus järjestuses. Olin need niigi kaardile juba enne Lonely Planeti järgi ära märkinud, nii et nüüd saime teekonna lihtsalt läbi jalutada, alustades Oslo Katedraalist, jõudes parlamendihoone, raekoja ja Nobeli preemiate maja juurde, mis asub kaasaegses laheäärses kohvikute ja söögikohtadega palistatud nn Rotermanni kvartalis, sealt edasi ooperimaja juurde linnafjordi vaadet nautima ja täiesti ümmarguseks käidud jalataldadega tagasi hotelli. Kui alguses mõtlesime M-ga, et sööme õhtusöögi hotellis ära ja lähme siis uuesti kahekesi linnapeale veel jalutama, siis peale einestamist tundsime end niivõrd väsinuna, et otsustasime viimase õhtu rahulikult võtta ja end mõistlikult välja magada, enne kui hommikul vara taas ärkame ja lennujaama poole sättima hakkame. 

Oslo on endiselt ilus madal linn vee kaldal, mille külastamist nädalalõpu sihtkohana julgen igati soovitada. Samas, kui on vähegi võimalust Oslost natuke kaugemale minna, siis vaid paarisaja kilomeetri raadiuses on linnamelu ammu unustatud ning looduse ilu tõmbab sind endasse. Tänane päev on olnud nii kontrastne, mägi ja linn erinevad teineteisest nagu öö ja päev, nii et tunne on, nagu tänasesse päeva oleks mahtunud rohkem kui 24 tundi. Norra on kahtlemata riik, mille ilu ja võlu tasub avastada, eriti linnadest väljaspool, kui selleks vähegi aega ja võimalusi on. Taaskord, vaid kolm päeva, aga tunne on, nagu oleksime siin veetnud vähemalt nädala. 

Lõuna-Norra on Skandinaavia Šveits

Hommikul tervitas meid helesinine pilvitu taevas ja terav päike. Keerasime oma auto nina Sandefjordi suunda, mis on küll Tonsbergist oluliselt suurem linn, ent palju igavam. Sandefjordis, nagu paljudes teistes Norra veeäärsetes linnades, on jahisadam üks peamisi kohti, kus kohalikele meeldib aega veeta ning tundub, et siin omab igaüks paati. Norras on kunagi olnud ka vaalapüük tõeliselt au sees. Seda tehakse küll siiani, aga enam mitte niimoodi nagu kunagi. Selle eest asub Sandefjordi linnas siiani 1950datest pärit töökorras vaalapüügilaev Southern Anchor, mis eemalt vaadates näeb välja pigem nagu sõjalaev.

Sandefjordist Larviku poole sõites jääb tee äärde kunagine viikingite elupaik, millest tänaseks on säilinud vaid hauakohad. Väidetavalt on siin ka suvisel ajal viikingite teemaline näitus avatud koos telkide ja viikingiteks kehastunud tegelastega ning hoolimata külastuskeskuse seinal olevast sildist, et oleme talveks suletud ja avame taas juunis, haigutas täna seal veel täielik haudvaikus. Ilmselgelt ei ole Norras turismihooaeg veel alanud.

Olin tänase päeva plaaninud meile looduses veetmise päevaks, kuhu pidi jääma nii pargikülastusi kui mägede vaatamisi. Nii võtsime Larvikus ette Norra suurima pöögimetsa külastuse, mida läbib mugavalt lühima rajana 2 km pikkune teekond, mis peaks viima ka kaunite vaadeteni kohalikule järvele. Tõesti, veidi rajalt eemale kaldudes avanes autoteelt järvele üsna imeline vaade, ent raja äärde jäävast sildiga tähistatud vaateplatvormi sihist ei olnud suurt midagi järgi jäänud - paigaldatud uued elektriliinid ning võrkaed koos ette kasvanud puudega varjasid viimasegi, mida oleks vaadata olnud. Selle eest olid pöögid aga pargis suured ning park ise kaunis ja jalutamist igatahes väärt.

Lõuna-Norra on oma looduse poolest päris imeline koht. Ühest küljest meenutab see veidi Soomet oma kaljuste teeäärtega, teisalt mägede vahel kulgevate teedega tuleb rohkem Šveits tuttavam ette, ainult Norras on tee äärde jäävaid järvi ja fjorde rohkem. Siinsed mäed on madalamad ning ümaramate nukkidega, rohkem kaetud puudega, kuid mida rohkem siin ringi sõita, seda enam tekib Skandinaavia Šveitsi tunne. Loodus on siin tõeliselt kaunis ning haritud põldude ja korras majade vahel looklev tee fjordivaadetega midagi tohutult rahustavat. Kui märkame auto aknast mõnda kaljudelt alla voolavat koske või kärestikulist jõge, on raske mitte peatuma jääda, et seda looduse imet pikemalt vaadelda.

Norra kaljud on tohutult massiivsed ning algavad maapinnast äkki ja järsult. Need kivimid on vanad ja nii leidub Moleni kandis ka rändrahnudest koosnevate kiviväljade ja -kuhilatega kaetud mereäärne ala, mida ühest küljest ääristab laavakivist platoo ning teisest pärandina ajalooliselt kaitstud rauuaajast kivirand, kus algava matkaraja serva on sätitud kenasti näidistena erinevad sealse kandi kivid koos nende arvatava vanusega, mis ulatub kohati sadade miljonite aastate tagusesse aega. Ma kujutasin kirjelduse järgi seda paika ette suurte kivirahnudena kaetud pinnana nagu kunagi esmasel välisreisil Hollandis tuulikute pargis nägime, ent kuigi see pole sarnane, on nähtud kiviväljad siiski mõistatuslikult hoomamatud. Kuidagi äkki hakkab madalate kadakate jalgraja tagant lihtsalt tühi kividega kaetud lõputu plats, mis lõppeb merre.

Norral on omad legendid nagu igal riigil. Mägedes elavatest trollidest on ilmselt enamus kuulnud, kuid mulle tuli üllatusena, et ka Norral on oma kohalik Loch Nessi taoline järvekoletis, mis elab Seljordi külje all suures järves ning illustreerib ka linnakese vappi. Meil koletist näha ei õnnestunud, aga vaade järvele on nii kaunis, et tekib tahtmine sinna pikemaks peatuma jääda, riided seljast heita ning mõnus sooja suvepäeva suplus teha. Meie mõtteid segas vaid äkitselt hakanud kerge vihm, mis korraga kuuma õhu klaariks lõi.

Mäed ja kaljud on mulle alati meeldinud, kuigi ma pole suuremat sorti matkaja, ent Norras on matkavõimalusi tõesti sisuliselt igal sammul. Eestis ei ole sellist maastikku ning mäed on meile natuke kättesaamatud, veidi tundmatud ning kergelt aukartust äratavalt põnevad. Ma arvasin, et mägedes on jahe, kuid praegu on Norra ööd nii soojad, et isegi mägedes ulatub temperatuur 23 ja 28 kraadi vahele. Loodus on ka siin oma arengus Eestist tubli sammu ees. Hein on kõrge, kartulid õitsevad, teid ääristavad hoolitsetud pisikeste puitmaja hoovides kaunilt õitsevad suured rododendronipõõsad ja maanteede ääres lillade lupiinide väljad. See kõik on siin kuidagi nii tohutult romantiline.

Olin meie tänase ööbimise paneerinud Gausta mäe külje alla Rjukani linnakesse puhkemajja. Sisuliselt armusin neisse majakestesse juba netis pilte nähes, mistõttu oli seda suurem rõõm kohapeal avastades, et siin on veelgi kaunim kui piltidelt paistis - otse maja taga on kärestikuline jõgi ning mõlemal pool majakest kõrgub mägi, mille ühest servast jookseb alla peenike veekosk. Siinsamas Rjukani linnakese lähistel pidi asuma ka pikalt maailma pikimaks koseks peetud 104 meetri kõrgune Rjukanfosseni kosk, millest küll enamus vett pidi olema suunatud hüdroelektrijaama, ent vaade siiski võimas. Leidsime kose asukoha kaljul küll üles, ent minu suureks üllatuseks oli see tilgatum: keset kaljut langes alla tühi kivine sein all oleva sügavikuga, kuhu kunagi oli langenud kõrgelt vesi. Kuigi saime täna ka mõned vihmapiisa tibad, kui mägede piirkonda jõudsime, siis Norra loodus on praegu  tõsiselt kuiv, jõed on kokku kuivanud ning koskedes vesi nirisema hakanud, ka põlde kastetakse praegu hoogsalt, et mingit tulemust üldse saada. Ehk on erakordselt soe kevad põhjuseks, miks meil jäi suurepärane kosk nägemata.

Rjukani linnake asub kahe mäe vahel orus ning kuigi suvisel ajal on siin ööd sisuliselt valged, siis talvel jääb päike mägede varju selliselt, et parimal juhul on linnakeses selge ilmaga vaid pool tunnikest päikesevalgust. Nii paigaldati mõni aasta tagasi kõrgele mäe jalamile suured peeglid, mis päikese valguse talvel linna keskväljakule kokku peegeldavad, et kohalikel natukenegi päikesevalgust tunda oleks. Rjukan on 20. sajandi alguses ehitatud hüdroenergia ettevõtte poolt oma töötajaskonnale, mistõttu on suur osa siinsetest majadest ühesuguse planeeringuga, ent erinevat värvi. Omakorda tekitab see linnakesele hästi kaunilt hoolitsetud ja korrastatud mulje. Ilusamat kohta, kus veeta öö, oleks olnud meie reisil raske soovida.

Perekondlik väljasõit Norra lõunakaldale

Olgugi, et sel aastal oleme juba omajagu reisinud ning sellega seoses teravamaid hetkigi kogenud, ei oska ma paigal püsida ja aeg on taas minna. Seekord Norra. Kui äiale oli sünnipäevakinki vaja, olime just lõpuks seinale saanud aastaid seisnud maakaardi külastatud riikidega ning sobivateks kuupäevadeks sattus kätte Oslo piletite pakkumine, ei olnud pikalt vaja otsustada. Tehtud, mõeldud. Pealegi, M ei ole varem Norras käinud ja nüüd saame seinakaardilt veel ühe riigi valgeks. Kuigi äi on Norras kuuendat korda, ämm samuti Norras varem käinud ja mina õppereisina Oslot külastanud, ei ole meist keegi käinud varem Norra lõunarannikul, mille nüüd ette võtsime.

Norwegiani otselennud Tallinnast Oslosse on väga mugavad. Kuigi Norwegian on klassikalises mõttes odavlennufirma, siis nende hoiakust ega teenindusest see kuidagi välja ei paista, kuigi nad ise seda rõhutavad. Ka lennukid on korralikud, uued ning mugavad. Esmase kogemuse põhjal lendaks teinekordki. Vähemasti Euroopa siselennul.

Selle aasta mai kuu on olnud üle aastakümnete ideaalse ilmaga. Kaunis päikesepaiste, soojad ilmad ning tõeline suvi on saabunud. Need samad ilma don jätkunud ka praegu ning Oslosse maandudes tervitas meid 29 soojakraadi. Esimese juuni kohta on see meie jaoks harjumatult soe. Nauditavalt suvine.

Võtsime lennujaamast oma ette broneeritud rendiauto ning sättisime end teispoole Oslot olevasse väikelinna Drobakisse teele. Lennujaamast pidi olema sinna ca tunnike sõitu, kokku mõnikümmend kilomeetrit. Selline hea esimene väike jalasirutuspaus.

Kui lennujaamast Oslo poole sõitsime, märkasime vastassuunas tohutut ummikut. Autod seisid kiirteel kümnete kilomeetrite kaupa. Hingasime kergendatult, et meie suunal liiklus sujus mugavalt. Ent mitte kauaks. Peatselt leidsime endki ummikus, mis pikendas meie kohale jõudmise aega ca 40 minutit. Norras on väga keskkonnateadlik suhtumine ja nii eelistatakse ka keskkonnasõbralikke sõidukeid. Maanteel on eraldi rida ühissõidukitele, taksodele ning elektriautodele. See rida liikus kenasti, samas kui teine rida lihtsalt seisis. Norras on esindatud vist kõik vähegi kallimad maailmas olemasolevad elektriauto margid ja mudelid. Tesla on tänavapildis tavaline. Ma ei ole nii palju nii erinevaid elektriautosid kusagil mujal kohanud ning siinne kontsentratsioon on niivõrd suur, et pigem on autod elektrilised kui tavalised. Ka meie renditud 2. seeria  BMW on hübriid, nii et kulgeme samuti veidi keskkonnasäästlikumalt.

Drobak on pisike nunnu väikelinn mere kaldal, kuhu tehakse palju päevaseid väljasõite Oslost. Selline puust majakestega, purskkaevuga keskväljakul, jahisadamaga linnake, kust läheb eraldi praam veidi eemal olevale kindluse saarele. See kindlus on mänginud Norra ajaloos olulist rolli II maailmasõja ajal, mil 1940. aastal uputati just sealt tulnud laenguga Saksa sõjalaev, mis päästis Norra valitsuse pagendusest. Samal teemal on tehtud ka film The Kings Choice.

Üks minu viise stressi maandada on käia shoppamas. Eestis ma shopata lihtsalt ei oska ja nii naudin ma osturetki meie reisidel, kui mul on vähegi võimalus sattuda kuhugi outletipoodide keskusesse. Drobakist vaid mõneteist kilomeetri kaugusel asub Norwegian Outlet. Sarnastes kohtades oleme varem palju käinud, kuid mõlemad M-ga märkasime, et Norras on hinnad muust Euroopast ikkagi oluliselt kõrgemad. Vähemasti sain ostukeskuse külastusega oma ammu kogunenud vaateaknaostlemise himu rahuldatud, kuigi korralikult ostureisile tuleb minna ikkagi tulevikus.

Tee Norwegian Outletist Tonsbergi, kuhu olin broneerinud meie esimese ööbimise, viib praamiga üle mere, nagu läheks mandrilt Saaremaale. Sattusime sadamasse juhuslikult täpselt õigel minutil, kui autosid laeti praamile ning saime otse peale sõita. Norra tasuliste teede süsteem on väga mugav - autos on meil väike plastikust vidin peegli küljes, mis registreerib kõik teemaksud ja praamipiletid ning hiljem esitab rendifirma meile koondarve edasi.

Olime sattunud Tonsbergi ajal, mil siin toimub mingi suuremat sorti muusikafestival. Kuigi rahvast tundus seal palju olevat ning inimesed nautisid esinejaid, siis kuidagi see kontserdimöll ei seganud teisi, kes kaunist reede õhtut heas seltskonnas nautida soovisid. Kohalikud naudivad reede õhtut väljas väga, sest vaba lauda oli praktiliselt võimatu leida ning soe suveõhtu meelitas inimesi nii restoranidesse kui paatidesse seltskondlikku õhtut veetma.

Tonsbergi jõudsime täpselt õhtu hakul, mil päike hakkas vajuma mere ning eemal olevate mägede taha. Jalutasime mööda jahisadama promenaadi, taamal päikeseloojang, teispool promenaadi serva ääristamas rahvast täis mõnusa meluga terrassidega kohvikud, kaks suurt ankurdatud viikingilaeva helklemas loojuvas päikeses. Midagi romantilisemat oleks olnud keeruline tänasesse õhtusse soovida.