Lõpetasime hommikusöögi oma majakese tagaõues vuliseva jõe kaldal varahommikul, korrastasime majakese, lasime võtme postkasti ja keerasime auto nina Gausta mäe poole. Olin lugenud, et Gausta mäe tippu saab tõusta kahel viisil - mööda 4 km kerget matkarada, ajakuluga ca 2-3 tundi või rongiga umbes 15 minutiga. Ilm oli kaunis - helesinine taevas, sisuliselt tuulevaikne, mäe all 30 kraadi sooja juba hommikul ning mäe jalamil pea 24 kraadi vamerjus. Ideaalne ilm mäe nautimiseks.
Olin küll lugenud, et Gausta mäe tippu läheb rong, ent kujutasin seda ikka ette köisraudteena, mitte rongina. Seda suurem oli mu üllatus, kui kohapeal avastasime, et tegelikult lähebki mäe tippu rong, ent mitte mööda mäge, vaid mäe seest. Kõigepealt on 855 meetrit kitsast rongi mäe sisemusse, siis tuleb ümber istuda 39 kraadise nurga all olevasse rongi, mis viib mäe seest 1030 meetrit mäe tippu, lisada veel sadakond meetrit jalgsi mööda kõrgeid kiviastmeid juurde ning ees ootab Gaustatoppeni 9 toaga külalistemaja ja kohvik otse mäe tipus, Nato raadiotorni kõrval, ümberringi avaneva hingematvalt kauni vaatega umbes kuuendikule Norrale. Lihtsalt seisin seal 1883 meetri kõrgusel mäe otsas, vaatasin eemal igilumega kaetud mäetippe ning mägijärvi ja ahmisin endasse puhast mäeõhku. Mägedes on midagi nii tohutult erilist, mis mulle alati hinge poeb, nii et mul on raske sellest hetkest välja tulla. Ah, millised kirjeldamatud vaated.
Algselt olin plaaninud meile vahepeatuseks Kongsbergi linnas hõbedakaevanduse peatuse. Olime aga kõik ühel meelel, et peale sellist positiivset elamust rongidega mäe sisemuses ei ole meil mõtet enam kaevandusse minna, sest kaevandus tunduks selle kõige kõrval peale selliseid emotsioone kuidagi pläss. Selle asemel veetsime mäel natuke kauem aega ning peatusime teel Oslosse Kongsbergis vaid kergeks lõunapausiks.
Norrakad armastavad korras maanteid ja elektriautosid, aga eelkõige armastavad nad ringteid. Ringteed on pikitud kõikvõimalikesse kohtadesse ja nii tihedasti kui selleks vähegi võimalusi antakse. Isegi pikim tunnel, mis on 24 km pikk, pidi sisaldama ringteed. Nii on tavaline juhus, kui pole veel ühelt ringilt jõudnud mahagi keerata, kui abivalmis GPS teatab juba, kuidas sa peaks järgmiselt ringilt väljuma. Mul on raske hinnata, kas ringid on tõesti ka sellises kontsentratsioonis tõhusamad tavaristmikest, ent vähemasti hoiavad need juhi kindlasti ärkvel, sest alati jääb võimalus väikseks põnevuseks, kas sai ikka valitud ringilt õige mahasõit ja kui siinkohal mööda panna, siis muutub teekond taaskord veelgi huvitavamaks.
Ma olen küll Oslos käinud mõni aasta tagasi kolmepäevasel õppereisil, aga kesklinna piirkonnast välja me väga tol korral ei sattunud. Seekord oli meil auto ning võtsime ette kaks kohustuslikku vaatamisväärsust: Oslo servas asuva Holmenkolleni suusahüppetorni ning Vigelandi kivi- ja pronkskujudega pargi. Teleka vahendusel olen Holmenkollenist suusahüpete ülekandeid mitmel korral näinud, aga kohapeal oma silmaga hoomata seda hüppetorni kõrgust on hoopis midagi muud. Suusahüppajad peavad olema ikka hulljulged, kui sellistest kõrgustest alla vuhisevad. Täna oli seal peetud ka mingit lastele mõeldud teatevõistlust. Kuna ilm oli äärmiselt kaunis ja soe, olid paljud pered aktiivselt sealkandis just aega veetmas. Kui Eestis näeb tihti ilusate ilmadega isasid ja tütreid koos ratastega sõitmas, siis norrakad on ikka tõeline suusarahvas - siin sõidavad isad-tütred koos rullsuuska.
Vigelandi kujudega park on koht, kuhu turist peaks igal võimalusel püüdma sattuda. Sealsed tahutud 225 inimkuju on tõesti vaatamine omaette, kuidas kunstnik on suutnud kogu emotsiooni ka kividesse valatult edasi anda. See suur park on mõnus vaba aja veetmise koht kõigile, nii et muruplats on täis nii piknikupidajaid, sõpruskondi, peresid kui ka turiste, kes sooja ilma naudivad.
Eelmisel reisil jäigi mul Oslo kohta viimane päev kirjeldamata, kuidas sattusime juhuslikult parlamendihoone ette minevale suuremale paraadile ning osa meie õppereisi seltskonnast tundideks loengupaiga lifti kinni jäi. Täna jalutasin mööda Oslot ning kohad tulid äkki kõik tuttavad ette, nagu oleks Oslo omalegi kodune linn. Ma olen üldiselt kehv orienteeruja, kuid eelmisel käigul saime kesklinna niivõrd selgeks, et teadsin kohti, mida vaadata üsna lihtsalt. Kõige mugavam on oma marsruut üles ehitada Google Tripsi Day Plansi järgi, mis pakub järjest välja Oslo 9 kõige olulisemat vaatamisväärsust mõistlikus järjestuses. Olin need niigi kaardile juba enne Lonely Planeti järgi ära märkinud, nii et nüüd saime teekonna lihtsalt läbi jalutada, alustades Oslo Katedraalist, jõudes parlamendihoone, raekoja ja Nobeli preemiate maja juurde, mis asub kaasaegses laheäärses kohvikute ja söögikohtadega palistatud nn Rotermanni kvartalis, sealt edasi ooperimaja juurde linnafjordi vaadet nautima ja täiesti ümmarguseks käidud jalataldadega tagasi hotelli. Kui alguses mõtlesime M-ga, et sööme õhtusöögi hotellis ära ja lähme siis uuesti kahekesi linnapeale veel jalutama, siis peale einestamist tundsime end niivõrd väsinuna, et otsustasime viimase õhtu rahulikult võtta ja end mõistlikult välja magada, enne kui hommikul vara taas ärkame ja lennujaama poole sättima hakkame.
Oslo on endiselt ilus madal linn vee kaldal, mille külastamist nädalalõpu sihtkohana julgen igati soovitada. Samas, kui on vähegi võimalust Oslost natuke kaugemale minna, siis vaid paarisaja kilomeetri raadiuses on linnamelu ammu unustatud ning looduse ilu tõmbab sind endasse. Tänane päev on olnud nii kontrastne, mägi ja linn erinevad teineteisest nagu öö ja päev, nii et tunne on, nagu tänasesse päeva oleks mahtunud rohkem kui 24 tundi. Norra on kahtlemata riik, mille ilu ja võlu tasub avastada, eriti linnadest väljaspool, kui selleks vähegi aega ja võimalusi on. Taaskord, vaid kolm päeva, aga tunne on, nagu oleksime siin veetnud vähemalt nädala.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar