Suvest otse sügisesse

Meie tänane plaan oli teha kiire Ikea tripp Kaunases ja siis õhtuks koju. Ärkasime hommikul eriti vara, olime hommikusöögis esimesed ja pakkisime end kiiresti kokku, et mitte lõpuks öö peale jääda. Kui Kaunasesse jõudsime ja avastasime, et Ikea asub kaubanduskeskuses koos Maximaga, hakkas meie hinge närima üp. Sellist Ikeat me veel näinud ei olnud ja koduka järgi tundus Kaunase Ikea olevat korralik suur maja. Jah, oli küll, aga Ikea oli vaid väike näidiste tuba suurest kaubanduskeskusest, kust kohapealt sisuliselt midagi osta ei saanud. Kaunase Ikea ei ole päris Ikea ega teeni kuidagi Ikea nime väärilisust välja. Tundsime, et meid on siiralt petetud.

Koduteele saime selle eest asuda oluliselt varem kui olime arvanud. Leedus on veel kaks päris Ikeat, Vilniuses ja Klaipedas, kuid neist kumbki ei jäänud me teele ja Riia Ikea jaoks olime 10 päeva liiga varajased - see avatakse alles 30.08.2018. Nii kulges meie kodutee üsna kiirelt ja lihtsalt, aeganõudvaks teguriks vaid Poola teetööde asemel seekord Leedu teetööd, kuid ilmselt järgmisel aastal autoga Euroopasse minnes on Leedu-Poola piirilt kodupoole sõites juba ees ootamas mõnus kiirtee jupp.

Tegin meie reisil veel ühe tähelepaneku - reeglina ei ole Leedu ega Läti tualettides wc paberit ka päris korralikes kohtades, ka siis, kui tualett ise on igati viisakas ning kätekuivatuspabergi on olemas. Ma ei mõista päris täpselt, mis värk selle wc paberiga on. Kunagi aastaid tagasi oli see nii ka Eesti avalikes tualettides, kuid tänaseks on see õnneks muutunud. Igatahes, autoreisijale on selline korduv avastus üpris tüütu.

Kui päeva alustasime Augustowist päikselise ilma ja 26-28 kraadise soojaga, siis päeva lõpuks olime jõudnud sügisesse - napilt enne Eesti piiri tervitas meid pilvine taevas, algav vihmasadu ning temperatuur, mis langes 19 kraadile, koju jõudes oli sooja vaid 16 kraadi. Uskumatult suur kontrast kõigest mõnesaja kilomeetri jooksul.

Reisi lühidalt kokku võttes hääletan ma halbade üllatuste toppi kõhuviiruse ning Kaunase Ikea, samas kui reisi positiivseim üllatus oli Augustowi spa linn, millest oleme küll korduvalt läbi sõitnud, aga mitte kunagi varem seal peatunud, mistõttu on selle linna Narva-Jõesuulik võlu meile siiani avastamata jäänud. Igal juhul, olgugi, et oleme sama trajektoori sisuliselt Euroopas korduvalt ühel või teisel viisil läbinud, on Euroopas meile toredaid üllatusi ikka veel varuks.

Siin me oleme: tuusik sanatooriumisse

Hommikul pakkisime oma asjad Berliinis kokku, tegime kiire hommikusöögi East Side Gallery juures asuvas kohvikus ja sättisime end Augustowi poole teele. Meie esmane mõte teha Saksamaal kiire toidupoe peatus, et mõned veinid kaasa osta, läks vett vedama, sest nagu Poolaski, nii on ka Saksamaal pühapäeval kõik suuremad kauplused suletud. Eks tuleb siis veini järgi ja Decathloni tulla teine kord.

Tee Berliinist Augustowisse on umbes 800 km ja ca 8 tundi, lisaks pausid, kuid kulgeb kenasti enamjaolt mööda korralikku kiirteed ja seega läheb kiiresti. Ainult viimased ca 150 km tuli meil sõita mööda üsna hea kvaliteediga kitsast maanteed. Ka siia olid nad uue katte peale pannud ja küladest on nüüd tehtud laiad teed ringi. Enam ei ole neid Poola küla-külas kinni venivaid 40 km/h teid, mis võtsid terve igaviku ja veel pikema aja siis, kui ette juhuslikult mõni traktor jäi, kellest kuidagi mööda ei saanud. Need ajad on nüüd igavikku vajunud ja Poola läbimine üsna nauditavaks, kuid veidi igavamaks muutunud.

Oma viimase ööbimise enne kojusõitu sättisime Augustowisse, kust on piirini mugavalt ca tunnike sõitu ja koju umbes 9 tundi, lisaks tunnine ajavahe. Hommikut peame aga alustama väga varakult, sest meil on soov veel Kaunases Ikea peatus teha, kuna pühapäeviti on ka Ikea Poolas kinni ja seega muud päeva enam selleks ei jäänud. Õhtuks koju tahaksime jõuda aga normaalsel ajal ja pigem varem kui hiljem.

Tervistega on meil ka nüüdseks juba enam-vähem kõik taas tavapärane, kui välja jätta M konditsioneerikülmetus, mida ta kipub roadtrippidel vahel autost saama. Tal on aga imeline omadus piisava une korral see välja magada, nii et hommikuks kõik taas ok on. Kui tal esmakordselt lõi välja konditsioneerikülmetus või tugev allergiline nohu, ega me seda teada ei saanudki lõpuks kumb, olime ka Saksamaal, oma esimest roadtrippi tegemas 9 aastat tagasi. Siis püüdsime nohu ravida küüslaugu ja viinaga, nüüd aga unega.

Meie viimane ööbimiskoht on muidugi tervise parendamiseks üsna hea koht, kui on selleks aega ja soovi. Olime broneerinud endale toad sanatooriumis. Sõna otseses mõttes. Kui parkimisplatsile keerasime, avastasime enda eest männimetsases kohas järve ääres üsna uue maja, mis nägi välja täpselt nagu Narva-Jõesuu Nooruse spa. Endaarust olime Poolas Augustowi linnas üsna Leedu piiri lähedal, kuid ausalt öeldes poleks väga vahet teinudki, kui poleks just teadnud oma asukohta. Muidugi, keel ja valuuta on ka täiesti teised.

Promeneerisime õhtul M-ga järveäärsel kiviteel ja nautisime vaadet sillerdavale veele, kui eemalt hakkas äkki kostuma tugevat tümakat. Alguses arvasin, et see heli tuleb rannaäärsest pitsa-baarist, aga hiljem taipasime, et kaugel eemal järve teisel küljel toimub hoopis mingi suuremat sorti kontsert, mille heli järv selgelt üle kannab.

See sanatoorium Augustowis on selline, kuhu tulevad reeglina inimesed mitmeks päevaks, võtavad raviprotseduure, söövad hotellis kolm korda päevas ja naudivad kaunist loodust. Seetõttu on enamjaolt külastajaskond ka pigem keskealine või vanemaealine, nii et mammikultuuri pargipingil jagub siin ohtrasti. Kui õhtu lõpuks hotelli tagasi jõudsime, avastasime siit eest õhtuse meelelahutusena keskealiste disko. Me oleks täpselt nagu filmi sattunud. Siin me oleme, sanatooriumis, kaasaegses versioonis.

Mööda külavaheteid Berliini

Hotelli hommikusöögilauda jõudes ja pilku terrassile visates, oli kohe selge, et meie seas on uus langeja – kõhuviirus oli oma kurja käe pannud seekord A peale. Ma teadsin, mis teda ees ootab ja mul oli temast üsna kahju, sest päev nägi meil ette ca 350 km sõitu, enne kui jõudsime Berliini külje alla shoppama ja õhtuks Berliini hotelli.

Mingil hetkel hakkasin märkama, et kiirtee näitab küll nii Berliini kui Dresdeni poole, ainult et Dresdeni suunal puuduvad kilomteeri numbrid. Alguses mõtlesin, et nägin valesti, hiljem sai selgeks, et neil liiklusmärkidel kilomeetrite arvud olid tõesti märkimata. Sakslased peaks tänseks ju ometi juba teadma, kus Dresden asub ja vaevalt, et see linn tihti oma asukohta muudab. Veidi hiljem sai aga selgeks, et ees on kiirtee kinni ning Dresdenisse saab vaid üle Berliini ja Berliinigi läheb edasi tee mööda külavahet.

Sattusime kuhugi sellisesse maakoha linnakesse, mis on ilmselt olnud mõnda aega tagasi õitsev ja edukas linnake, kuid nüüd paistis olevat osaliselt mahajäetud, nii et enamus kohti olid ka suletud. Selline veidi Sillamäe moodi koht. Meie esimene mõte leida tualeti võimalus linna keskmest päädis kiiresti tõdemusega, et jõudsime üha kitsenevatele tänavatele, mis lõpuks viis meid tupikusse ja pidime end üpris kitsastes oludes ringi keerama tagasi linna ühesuunalisele peatänavale. Hetk hiljem linna servas märkasime ehitustarvete poodi koos kohvikuga, kus kiire peatuse otsustasime teha koos väikese lõunaga. Nii kuiva šnitslit ja kõrbenud kartulit ei olnud ma ammu kuskil söögikohas näinud, küll aga maitses seljanka pigem tomatisupisena, ent siiski hästi. Olgem ausad, ega siin menüüdes väga kõhusõbralikku toitu valida ei ole ning seni olen peamiselt piirdunud supi ja saiaga, mis on üpris hästi toiminud.

Berliini disainer outletti oleme tahtnud ammu tulla, kuid iga kord on selle plaaniga mingi jama olnud. Küll me pole piisavalt siin kandis olnud, siis pole meil olnud piisavalt aega ja viimane kord, kui oli nii kant kui aeg olemas, suutsin haigeks jääda. Täna õnnestus meil lõpuks siis ka see outlet ette võtta, ent meie jaoks oli poodide valik pigem kesine ja neid kauplusi, kust omale pigem sobivaid asju leiame, kuidagi vähevõitu. Igal juhul tundub, et siia tagasi tulla meil väga ei tasu.

Õhtu lõpuks jõudsime Berliini. Meie hotell asus Alexanderplatsi lähistel kirjade järgi. Kohale jõudes ootas meid küll ees korralik hotel, kuid asukoht oli siiski Alexanderplatzist pigem kaugel ja nii otsustasime õhtustada hotelli restoranis. Olin veidi üllatunud, et sellises hotellis on õhtul nii a la carte menüü kui buffee laud. Õhtust buffeed, eriti linnas sees olevates hotellides, kohtab väga harva.

Homme oli meil esimese hooga plaan vaadata üle kiiresti Varssavi outletid, et näha, kas need on ikka nagu nö päris outletid, kuhu tasub ka tulevikus tagasi tulla, lisaks ka paus Ikeas, kuigi sõitmist on meil homme tõsiselt palju. Äkki tabasin end mõttelt kontrollida, kas Poolas on üldse pühapäeval poed lahti. Ja oh üllatust, hakkas meenuma üks varasem kord, kus sama portsu otsas olime – pühapäeviti on poed Poolas suletud. Nii saamegi homme terve pika päeva sõita ja õhtu lõpuks Augustowisse jõuda, kust siis alustada koduteed, et esmaspäeva õhtuks koju saabuda.

Punane linn Lübeck

Saksamaal shoppamas oleme varem korduvalt käinud, aga Neumünsteri outlet polnud meile veel kordagi teepeale jäänud. See on ilmselt üks suuremaid, kus me seni käinud oleme ning lõdva randmega võib seal veeta tunde, ilma et ajakulgu ise kuidagi tähele paneks.

Meie päeva teine osa möödus Lübeckis, kuhu me ka varem sattunud polnud. Kirjelduste järgi tundub Lübecki vanalinn vähemalt sama armas ja romantiline nagu Tallinna vanalinn, tegelikkuses pole see aga sugugi nii kompaktne, vaid vahepeal on päris elu vahele tulnud ja linnapilti veidi ümber kujundanud. Sakslased on armastanud mingil hetkel kasutada ehituses palju punast tellist ja nii on suuremad ning vanemad hooned kõik punase tellise karva.

Lübeckisse sattusime just hetkel, kui seal oli käimas geiparaad, nii võis näha pajudel tänavatel välja riputatud vikerkaarevärvilisi lippe ning linna keskväljakul telke ja muusikuid samal puhul esinemas. Kui vikerkaarelipud poleks olnud nii edevalt demonstreeritud, võinuks toiminud kontserti pidada lihtsalt üheks linna vabaõhuürituseks.

Kuigi täna on mu enesetunne oluliselt parem võrreldes eilsega, siis väsimus ja keha läbivad kerged valud on ikkagi platsis ning mida rohkem õhtupoole edasi, seda enam annab keha tunda, et pole veel terve. Väsimus ja uni murravad mind korraga koos ning vannun neile nüüd alla. Jätangi siinkohal blogipostituse pigem lühikeseks, et saada üks korralik uni, enne kui tuleb hommikul tõusta, asjad pakkida ja Berliini poole liikuma hakata.

Roadtripil kõhuviirusega

Seda, et mul jääb blogikirje vahele, juhtub väga harva, kuid eile ei olnud ma suuteline seda kirjet kuidagi kirjutama ja teen seda nüüd tagant järele. Mind tabas tõsine kõhugripp, mille tulemusena jäi mul Taani vahele ning kui lõpuks Saksamaale hotelli jõudsime, viskasin end pikali ja tõusin sisuliselt voodist alles hommikul.

Mind tabas sama kõhutõbi, mis oli M-i vaevanud teisipäeval, nii et veidi oli mulle ka ette teada, mis mind tõenäoliselt ootab. Siiski oli see kõik veidi ootamatu. Kuna mu enesetunne oli hommikul üldiselt hea, siis profülaktilised bakterikapslid jätsin võtmata. Kuskil lõuna paiku, kui shoppasime Ringsted Outletis, tundsin, kuidas mu kurk järjest kuivemaks jääb, aga olin sel päeval ka vähe vett joonud ja kahtlustasin esimese hooga pigem vedelikupuudust. Kui hiliseks lõunaks ameerikapärast burgerit sõime, võtsin sinna kõrvale suure coca, sest reisidel on coca mind alati kõhuhädadest päästnud ning oma mõistusega aitasin nii leevendada ka vedelikupuudust kehas. Veidi hiljem tundsin tugevaid gaasivalusid, aga minu puhul, eriti peale eelmise aasta oppi, pole see ka mingi suuremat sorti erand ning esmalt arvasin, et tegin kõhule toiduga liiga, valides vale söögi.

Teel Taanist Saksa poole tegime peatuse kuskil tanklas. Kui teised sõid jäätist, oli mu ainus mõte korraks keha kergendada, sest enesetunne läks kuidagi kiiresti järjest halvemaks. Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas naisterahvad on olnud sunnitud autos käekotti oksendama, sest ootamatult pole midagi muud võtta. Ennatlikult tõstsin ühe kilekoti autosse, et sellist olukorda vältida. V palus, et annaksin kiiresti märku, kui tunnen, et läheb jamaks. Ma küll esmalt arvasin keset kiirteed, et kannatan järgmise peatuspaigani, kuid ühtäkki oli selge, et nüüd on asi pöördumatult hull. Jõudsin vaid kätega plaksutada, kui V pani kiirteel pidurid blokki ja tõmbas auto kiirelt teepervele. Minust väljus kõik, mis oli seal end peitnud, kiiresti ja üpris hoiatamata. Ma polnud kunagi varem mõistnud seda, kuidas inimesed ei kannata järgmise tualetini, vaid peavad end kergendama teepervel või maanteekraavis, nüüd sain neist imeliselt hästi aru. Teisiti ei olnud meie reisi võimalik kuidagi jätkata ja ka siit edasi oli keeruline. Terve Taani läbisin autos kinniste silmadega, vaid hetkeks piiludes mitu minutit või kilomeetrit meil veel praamini ja pärast hotelli on. Selle eest olen aga hästi tuttav pea kõikide tee äärde jäänud avalike tualettidega. Taanis on nende kvaliteet vägagi ok.

Ma tean, et kõhuviiruse puhul tegelikult ei soovitata leida võimalust kõhu kinnipanekuks, vaid mõistlikum on lasta kehal see läbi põdeda, aga kui olla roadtripil kuskil keset maanteed, sunnitud liikuma punktist a punkti b sadu kilomeetreid, siis lähevad käiku kõik vahendid, mis vähegi enesetunnet aitavad paremaks teha, alustades Loperamidist ja bakterikapslitest, lõpetades söetableti, ibuprofeni ja Espumisaniga. Õhtu lõpuks oli enesetunne juba nii palju parem, et suutsin normaalselt magama jääda ja hommikuks oli tabanud mind väsimus ja nõrkus. Söögiga olin endiselt pigem ettevaatlik ja valiv.

Kui eelmine kord paar aastat tagasi oma tavalisel Eurotripil käisime, siis õnnestus mul ka seal põhjalikult haigeks jääda, nii et Saksamaa jäi mul tookord vahele. Nüüd siis põdesin taas otsapidi Saksamaal. Üldse, reisidel olen õnneks harva haige olnud, kokku nüüd vist umbes kolm korda. Esimene kord oli meie 12. klassi lõpureisi ajal Prahas, kus pärast bussiga kojutiksumine tundus igavikuna. Seekord jääb vaid loota, et iga hetkega läheb tasapisi paremaks ning saan siiski meie reisi nautida niipalju kui võimalik.

Taani shopingust veidi ka. Esimese peatuse tegime City2 kõrval olevas Copenhagen Designer Outletis, mis on sisuliselt kokku ehitatud suure kaubanduskeskusega. Paraku on selline idee aga kuidagi kehvavõitu ja pole hästi ilmselt käima läinud, sest paljud poekohad olid tühjad ja pakutav pigem üsna kesine. Teine, veidi eemale jääv keskus, Ringsted Outlet, on aga klassikaline. Pigem väike, ent selline, kus ikkagi shopata juba mõistlik on. Ja ausalt öeldes Taanist ma rohkem ei teagi, sest siis kippus juba pilt ees häguseks minema.

Rootsi: Stockholmist Lundi

Öösel oli meri rahulik ning jõudsime hommikul kenasti Stockholmi sadamasse. Laeva mootorite raputus äratas mind vaid siis, kui varahommikul Ahvenamaal sadamasse jõudsime, ent peale seda suutsin uuesti suikuda. Mulle üldiselt ei meeldi laevas magamine ja selle võrra rõõmustasin enam, et meri öösel sile oli.

Stockholmi külje all asub esimene disainer outlet poodide keskus, kuid see jäi meie trajektoorist kõrvale. Teine variant oleks olnud jõuda õhtu lõpuks Göteburgi külje alla shoppama, aga see oleks rebimiseks läinud, nii et otsustasime juba reisi planeerides, et Rootsis me ei ostle ja jätame selle tegevuse pärastiseks.

Kui Stockholmist võtta autoga suund Malmö poole, siis on sisuliselt kolm võimalust mispidi sinna suunduda - kas ülaltpoolt järve üle Örebrö, mööda kiirteed piki suure järve külge või mööda väiksemat teed ranniku servast. Valisime kiirtee Helsinborgi peale ja sealt Malmö suuna. 

Meid ootas ees umbes 6 tundi sõitu, mis tähendas, et mõistlik oleks ilmselt vahele planeerida ka mõned jalasirutuspausid. Esimene mõistlik võimalus selleks oleks Nyköpingu linn, kus asub väike lennujaam, mida kasutavad odavlennufirmad, kes pakuvad reisi sihtpunktiks Stockholmi. Samuti on seal F11 muuseum ning Nyköpingusi kindluse varemed. Suurt muud seal vaadata pole ja meile tundus, et jalasirutuspausiks on see Stockholmile liiga lähedal. Nii otsustasime peatumata edasi sõita.

Veidi hiljem sattusime kiirteel teetööde tõttu korralikku ummikusse. Venisime mõnda kilomeetrit kokku tund aega, aga kuhugi maha keerata ka ei olnud võimalik. Mugavuse mõttes oli naabrimees, nimetan teda selguse mõttes edaspidi V, sättinud trajektoori Sygicu navigatsioonisüsteemile, kuid Sygic teepeal olevat ummikut paraku ei kuvanud. Kas Waze oleks osanud meid sellest mööda juhatada, on tagant järele tänamatu täppisteadus, kuid edasi sõitsime siiski Waze abi kasutades.

Navigeerimisega oli meil täna veel omajagu muresid. Esimese korraga panin mina mööda, kui esmaseks peatuspunktiks lasin M-l sisestada Norrköpingu linnakese, mille keskmes pidi olema vanade tehasehoonete juures Kungsfalleti tehiskosk, mis piltidelt nägi välja kuskui linnakest läbiv kosene jõgi, tndudes täpselt sobilik korraks jala sirutuseks. Norrköpingu linnas me seda aga kuskilt ei leidnud ning industriaallinnake ei pakkunud endas mitte midagi põnevat. Natuke hiljem selgus, et vana tehastekomplekisga linnaosa asub hoopis rannikul, ca 30 km eemal. Sinna me enam sõitma ei hakanud.

Teele Linköpingu linnakesse jääb Ekenäs Slotti loss. Võtsime selle järgmiseks sihtpuktiks, olime jupp aega sõitnud ja hakkasime juba Linköpingusse kohale jõudma, kuid lossi polnud ikka. Alles siis avastasime, et GPSi oli sihtpunkt kuidagi kogemata valesti saanud ja seetõttu olime lossist juba hoolega mööda sõitnud. Kuna tegemist oli juba hilise pärastlõunaga, kondid olid mitmetunnisest järjest istumisest juba kanged, siis tegime väikese jalutuspausi Linköpingu servas asuvas vabaõhumuuseumis, mis tegelikkuses kujutab endast väikest vanemate majadega tänavakompleksi, mis on kõigile avatud. Natuke selline tunne, justkui oleks sattunud Bullerby Laste filmi mõnikümmend aastat tagasi. Majad pärinevad seal pigem eelmise sajandi keskpaigast, on sellised pisikesed ja nunnud, kuigi leidub ka vanu halle palkmaju talude aegadest. Täpselt selline paras jalutuskäik ilusas suveilmas.

Otsisin meile Linköpingus välja Itaalia restorani hiliseks lõunaks. Kui resto ukseni jõudsime, selgus, et see on veel suletud. Ma ei osanud arvestada, et lõunat serveeritakse Rootsis reeglina kella 14ni, siis paljud kohad suletakse ja avatakse õhtusöögiks taas alles kella 16:30-17 paiku. Meie valitud restoran pakkus aga üksnes õhtusööki ning oli veel suletud. Kuna jõudsime lõuna mõtteni alles 14:45 paiku, siis olime lootusetult hiljaks jäänud ka kõikvõimalikele lõunapakkumistele. Siiski, leidsime ühe kohviku, kus lisaks võikudele pakuti ka salatit, nii et saime oma nälja rahuldatud.

Mugavalt edasi ca 130 km hiljem jüudsime Jönköping-Huskvarna linna. See on väike linnake, mis asub kauni suure järve ääres, mille kallast mööda kulgeb kiirtee päris jupp aega. See on üks nauditavamaid teelõike maanteest siinkandis üldse tänu ilusale vaatele. Huskvarna on just see linn, kust on alguse saanud Huskvarna tehas üle 300 aasta tagasi. Jõudsime napilt paarkümmend minutit enne muuseumi sulgemist ka sealt läbi astuda ja tutvuda kõikvõimalike asjadega, mida Huskvarna poolt kunagi toodetud on, alustades jahirelvadest, õmblusmasinatest, köögitehnikast ja lõpetades jalgrataste, muruniidukite, mootorsaagide ja ATV-dega. Päris muljetavaldav ajalugu, väljapanek ja ampluaa. Muide, samas linnas asub ka tikkude muuseum, sest Rootsi on see koht, kus mõeldi välja turvalised isekustuvad tuletikud.

Rootsi on Ikea sünnimaa ning Ikea on siin suurelt au sees. Üllatusena avastasin, et meie trajektoorist jääb kõrvale vaid paarkümmend kilomeetrit Ikea muuseum Almhulti linnakeses, kus kunagi asutati esimene Ikea pood 1958. aastal Ingvar Kampradi poolt. Paraku oleksime sinna jõudnud alles peale muuseumi sulgemisaega ja nii ei olnud mõtet seda väikest paunakest sisse teha. 

Meie ööbimine oli tänaseks planeeritud Rootsi kuulsaimasse väiksesse ülikoolilinna, Lundi, mis asub Malmö külje all, Helsingborgi lähedal. Alles eile oli meie meedias infokild, kuidas Göteburis 80 autot süüdati, mõned ka Helsingborgis ja Malmös, kuid Lund paistis igati rahulik ning miski ei viidanud siin sellele, et kuskil lähedal on alles hiljuti midagi toimunud. 

Lund on pisike väärikas ülikoolilinn, mis natuke meenutab justkui Haapsalut oma munakiviteid ääristavate värviliste puitmajadega, mille vanalinna servas asub kõigile avatud Botaanikaaed, kus võib vabalt taimede vahel pargis ringi uidata. Meie majutus asus Lundi keskmes Grand Hotelis, millest ei saa kuidagi linnapildis mööda vaadata - see on vanalinna serval asuv loss. Sõna otseses mõttes. Ka toad on veidi teistsugused, sellises lossilikumas stiilis ja erinevad. Kui vanasti said lossides ööbida vaid printsid ja printsessid, siis nüüd on see võimalus olemas kõigil. Meie jaoks on see kolmas lossis ööbimise kogemus - esmakordselt saime seda kogeda kunagi Hollandis, mis oli lausa imetabane tunne, teine kord aga W ja S pulmas Belgias. Lossides ööbimine on kuidagi erakordselt lahe ja suursugune tunne.

Üleaedsete shopingureis

Kuskil suve alguses tuli meil naabritega hea mõte minna koos Saksamaale shoppama. Kui kalendritesse vaatasime, tundus esimene ühine sobilik aeg olevat augusti keskpaigas. Siis tundus sinna veel üüratum aeg, kuid mõeldud-tehtud.

Marsruuti paika loksutades otsustasime seekord teha ringi teistpidi. Küll autoga, kuid mitte üksnes mööda maad, vaid ümber Baltimere. Kui laevapileteid Rootsi vaatama hakkasime, selgus tõsiasi, mida olin varemgi kuulnud - autoga kruiis võtta on oluliselt soodsam, kui osta ühe otsa pilet, kuigi meil jääb teine ots kruiisist kasutamata. Natuke absurd, ent kehitasime õlgu ja ostsime luks kajutitega kruiisi ära. Ma olen küll varem olnud Rootsi laevas laia voodiga kajutis, kuid ma ei teadnud, et on olemas veel klass kõrgem kajut, mis on natuke suurem, kus on olemas väike diivan, minibaaris joogid hinnas, vannitoas lisaks dushigeelile ja shampoonile ka raseerija ja hambahari ning laual ootab väike puuviljavaagen. Päris mõnus algus puhkusele.

Pakkisime eile kõik asjad ära ning sättisime kotid naabrimehe auto peale. Ma arvan, et ma pole mitte kunagi varem nii palju aega enne reisile minekut asju päriselt kokku pannud ja selliselt ära andnud, et kohvri sisu enam muuta või täiendada ei saa. Ma olen seda tüüpi inimene, kes seisab hommikul kapi ees ja tunnetab, mis riiete järgi parajasti tuju on. Nüüd pidin ma aga päev ette teadma, mida hommikul selga panna, lootuses, et see sama mõte ka hommikul veel sobib. Terve suve kestnud päike ja soojus on mind ära hellitanud ning nii tundus hommikune 17 kraadi ebaausalt jahe, pannes mind muretsema, kas midagi sooja sai ikka ka kaasa võetud. Shoppingureisil on õnneks see eelis, et saabki julgelt asju juurde osta, kui selleks soov ja vajadus on.

Vahetult enne tööpäeva lõppu teatas ühel hetkel M, et tal on terve päeva halb olnud ja nüüd on eriti halvaks läinud, nii et sees keerab, on külm higi ja tuleb kõike igalt poolt. Tund aega enne meie starti reisile. Helistasin perearsti nõuandeliinile küsimusega, mida nad soovitavad teha olukorras, kus ilmselgelt on tabanud M-i kõhuviirus, aga lähme kohe reisile. Sain vastuseks esmalt, et soovitavad reisi ära jätta. See variant meile ei sobinud. Siis soovitati pöörduda haiglasse tilguti alla. M olukord ei tundunud selleks piisavalt tõsine olevat. Seejärel sain ka mõned praktilised soovitused: juua mullivaba mineraalvett ja kummeli teed väikeste lonksudega, kui midagi süüa, siis valget ja kuiva, vältida piimatooteid, tarbida vee baasil tehtud pigem vedelaid toite, võtta Loperamidi ja probiootikume. Ohkasin, lõpetasin tööasjad ära, tormasin lõõtsutades apteegist läbi ja sättisin end sadamasse, et üleaedsetega seal kohtuda napid veerand tundi enne laeva check-ini sulgemist.

M keeras end kohe peale õhtusööki magama. Meie A ja M-ga vaatasime ära kabarees EV 100-le pühendatud etenduse osa, tegime paar kiiret kaardimängu ning sättisime ka end tuttu. Homme on ees pikk päev sõitu läbi Rootsimaa ning pole mõtet asjata üleval tiksuda. Pealegi, mõjub uni hästi ja ehk suudan ka end nii puhkuse lainele lülitama hakata.

PS! Pluss on see, et lukskajutites on premium wifi, kuid tõsine miinus see, et pilte sellega üles laadida on praktiliselt võimatu, nii et püüan siia juurde panna midagi siis, kui taas paremas levis oleme.