Öösel oli meri rahulik ning jõudsime hommikul kenasti Stockholmi sadamasse. Laeva mootorite raputus äratas mind vaid siis, kui varahommikul Ahvenamaal sadamasse jõudsime, ent peale seda suutsin uuesti suikuda. Mulle üldiselt ei meeldi laevas magamine ja selle võrra rõõmustasin enam, et meri öösel sile oli.
Stockholmi külje all asub esimene disainer outlet poodide keskus, kuid see jäi meie trajektoorist kõrvale. Teine variant oleks olnud jõuda õhtu lõpuks Göteburgi külje alla shoppama, aga see oleks rebimiseks läinud, nii et otsustasime juba reisi planeerides, et Rootsis me ei ostle ja jätame selle tegevuse pärastiseks.
Kui Stockholmist võtta autoga suund Malmö poole, siis on sisuliselt kolm võimalust mispidi sinna suunduda - kas ülaltpoolt järve üle Örebrö, mööda kiirteed piki suure järve külge või mööda väiksemat teed ranniku servast. Valisime kiirtee Helsinborgi peale ja sealt Malmö suuna.
Meid ootas ees umbes 6 tundi sõitu, mis tähendas, et mõistlik oleks ilmselt vahele planeerida ka mõned jalasirutuspausid. Esimene mõistlik võimalus selleks oleks Nyköpingu linn, kus asub väike lennujaam, mida kasutavad odavlennufirmad, kes pakuvad reisi sihtpunktiks Stockholmi. Samuti on seal F11 muuseum ning Nyköpingusi kindluse varemed. Suurt muud seal vaadata pole ja meile tundus, et jalasirutuspausiks on see Stockholmile liiga lähedal. Nii otsustasime peatumata edasi sõita.
Veidi hiljem sattusime kiirteel teetööde tõttu korralikku ummikusse. Venisime mõnda kilomeetrit kokku tund aega, aga kuhugi maha keerata ka ei olnud võimalik. Mugavuse mõttes oli naabrimees, nimetan teda selguse mõttes edaspidi V, sättinud trajektoori Sygicu navigatsioonisüsteemile, kuid Sygic teepeal olevat ummikut paraku ei kuvanud. Kas Waze oleks osanud meid sellest mööda juhatada, on tagant järele tänamatu täppisteadus, kuid edasi sõitsime siiski Waze abi kasutades.
Navigeerimisega oli meil täna veel omajagu muresid. Esimese korraga panin mina mööda, kui esmaseks peatuspunktiks lasin M-l sisestada Norrköpingu linnakese, mille keskmes pidi olema vanade tehasehoonete juures Kungsfalleti tehiskosk, mis piltidelt nägi välja kuskui linnakest läbiv kosene jõgi, tndudes täpselt sobilik korraks jala sirutuseks. Norrköpingu linnas me seda aga kuskilt ei leidnud ning industriaallinnake ei pakkunud endas mitte midagi põnevat. Natuke hiljem selgus, et vana tehastekomplekisga linnaosa asub hoopis rannikul, ca 30 km eemal. Sinna me enam sõitma ei hakanud.
Teele Linköpingu linnakesse jääb Ekenäs Slotti loss. Võtsime selle järgmiseks sihtpuktiks, olime jupp aega sõitnud ja hakkasime juba Linköpingusse kohale jõudma, kuid lossi polnud ikka. Alles siis avastasime, et GPSi oli sihtpunkt kuidagi kogemata valesti saanud ja seetõttu olime lossist juba hoolega mööda sõitnud. Kuna tegemist oli juba hilise pärastlõunaga, kondid olid mitmetunnisest järjest istumisest juba kanged, siis tegime väikese jalutuspausi Linköpingu servas asuvas vabaõhumuuseumis, mis tegelikkuses kujutab endast väikest vanemate majadega tänavakompleksi, mis on kõigile avatud. Natuke selline tunne, justkui oleks sattunud Bullerby Laste filmi mõnikümmend aastat tagasi. Majad pärinevad seal pigem eelmise sajandi keskpaigast, on sellised pisikesed ja nunnud, kuigi leidub ka vanu halle palkmaju talude aegadest. Täpselt selline paras jalutuskäik ilusas suveilmas.
Otsisin meile Linköpingus välja Itaalia restorani hiliseks lõunaks. Kui resto ukseni jõudsime, selgus, et see on veel suletud. Ma ei osanud arvestada, et lõunat serveeritakse Rootsis reeglina kella 14ni, siis paljud kohad suletakse ja avatakse õhtusöögiks taas alles kella 16:30-17 paiku. Meie valitud restoran pakkus aga üksnes õhtusööki ning oli veel suletud. Kuna jõudsime lõuna mõtteni alles 14:45 paiku, siis olime lootusetult hiljaks jäänud ka kõikvõimalikele lõunapakkumistele. Siiski, leidsime ühe kohviku, kus lisaks võikudele pakuti ka salatit, nii et saime oma nälja rahuldatud.
Mugavalt edasi ca 130 km hiljem jüudsime Jönköping-Huskvarna linna. See on väike linnake, mis asub kauni suure järve ääres, mille kallast mööda kulgeb kiirtee päris jupp aega. See on üks nauditavamaid teelõike maanteest siinkandis üldse tänu ilusale vaatele. Huskvarna on just see linn, kust on alguse saanud Huskvarna tehas üle 300 aasta tagasi. Jõudsime napilt paarkümmend minutit enne muuseumi sulgemist ka sealt läbi astuda ja tutvuda kõikvõimalike asjadega, mida Huskvarna poolt kunagi toodetud on, alustades jahirelvadest, õmblusmasinatest, köögitehnikast ja lõpetades jalgrataste, muruniidukite, mootorsaagide ja ATV-dega. Päris muljetavaldav ajalugu, väljapanek ja ampluaa. Muide, samas linnas asub ka tikkude muuseum, sest Rootsi on see koht, kus mõeldi välja turvalised isekustuvad tuletikud.
Rootsi on Ikea sünnimaa ning Ikea on siin suurelt au sees. Üllatusena avastasin, et meie trajektoorist jääb kõrvale vaid paarkümmend kilomeetrit Ikea muuseum Almhulti linnakeses, kus kunagi asutati esimene Ikea pood 1958. aastal Ingvar Kampradi poolt. Paraku oleksime sinna jõudnud alles peale muuseumi sulgemisaega ja nii ei olnud mõtet seda väikest paunakest sisse teha.
Meie ööbimine oli tänaseks planeeritud Rootsi kuulsaimasse väiksesse ülikoolilinna, Lundi, mis asub Malmö külje all, Helsingborgi lähedal. Alles eile oli meie meedias infokild, kuidas Göteburis 80 autot süüdati, mõned ka Helsingborgis ja Malmös, kuid Lund paistis igati rahulik ning miski ei viidanud siin sellele, et kuskil lähedal on alles hiljuti midagi toimunud.
Lund on pisike väärikas ülikoolilinn, mis natuke meenutab justkui Haapsalut oma munakiviteid ääristavate värviliste puitmajadega, mille vanalinna servas asub kõigile avatud Botaanikaaed, kus võib vabalt taimede vahel pargis ringi uidata. Meie majutus asus Lundi keskmes Grand Hotelis, millest ei saa kuidagi linnapildis mööda vaadata - see on vanalinna serval asuv loss. Sõna otseses mõttes. Ka toad on veidi teistsugused, sellises lossilikumas stiilis ja erinevad. Kui vanasti said lossides ööbida vaid printsid ja printsessid, siis nüüd on see võimalus olemas kõigil. Meie jaoks on see kolmas lossis ööbimise kogemus - esmakordselt saime seda kogeda kunagi Hollandis, mis oli lausa imetabane tunne, teine kord aga W ja S pulmas Belgias. Lossides ööbimine on kuidagi erakordselt lahe ja suursugune tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar