Seda, et mul jääb blogikirje vahele, juhtub väga harva, kuid eile ei olnud ma suuteline seda kirjet kuidagi kirjutama ja teen seda nüüd tagant järele. Mind tabas tõsine kõhugripp, mille tulemusena jäi mul Taani vahele ning kui lõpuks Saksamaale hotelli jõudsime, viskasin end pikali ja tõusin sisuliselt voodist alles hommikul.
Mind tabas sama kõhutõbi, mis oli M-i vaevanud teisipäeval, nii et veidi oli mulle ka ette teada, mis mind tõenäoliselt ootab. Siiski oli see kõik veidi ootamatu. Kuna mu enesetunne oli hommikul üldiselt hea, siis profülaktilised bakterikapslid jätsin võtmata. Kuskil lõuna paiku, kui shoppasime Ringsted Outletis, tundsin, kuidas mu kurk järjest kuivemaks jääb, aga olin sel päeval ka vähe vett joonud ja kahtlustasin esimese hooga pigem vedelikupuudust. Kui hiliseks lõunaks ameerikapärast burgerit sõime, võtsin sinna kõrvale suure coca, sest reisidel on coca mind alati kõhuhädadest päästnud ning oma mõistusega aitasin nii leevendada ka vedelikupuudust kehas. Veidi hiljem tundsin tugevaid gaasivalusid, aga minu puhul, eriti peale eelmise aasta oppi, pole see ka mingi suuremat sorti erand ning esmalt arvasin, et tegin kõhule toiduga liiga, valides vale söögi.
Teel Taanist Saksa poole tegime peatuse kuskil tanklas. Kui teised sõid jäätist, oli mu ainus mõte korraks keha kergendada, sest enesetunne läks kuidagi kiiresti järjest halvemaks. Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas naisterahvad on olnud sunnitud autos käekotti oksendama, sest ootamatult pole midagi muud võtta. Ennatlikult tõstsin ühe kilekoti autosse, et sellist olukorda vältida. V palus, et annaksin kiiresti märku, kui tunnen, et läheb jamaks. Ma küll esmalt arvasin keset kiirteed, et kannatan järgmise peatuspaigani, kuid ühtäkki oli selge, et nüüd on asi pöördumatult hull. Jõudsin vaid kätega plaksutada, kui V pani kiirteel pidurid blokki ja tõmbas auto kiirelt teepervele. Minust väljus kõik, mis oli seal end peitnud, kiiresti ja üpris hoiatamata. Ma polnud kunagi varem mõistnud seda, kuidas inimesed ei kannata järgmise tualetini, vaid peavad end kergendama teepervel või maanteekraavis, nüüd sain neist imeliselt hästi aru. Teisiti ei olnud meie reisi võimalik kuidagi jätkata ja ka siit edasi oli keeruline. Terve Taani läbisin autos kinniste silmadega, vaid hetkeks piiludes mitu minutit või kilomeetrit meil veel praamini ja pärast hotelli on. Selle eest olen aga hästi tuttav pea kõikide tee äärde jäänud avalike tualettidega. Taanis on nende kvaliteet vägagi ok.
Ma tean, et kõhuviiruse puhul tegelikult ei soovitata leida võimalust kõhu kinnipanekuks, vaid mõistlikum on lasta kehal see läbi põdeda, aga kui olla roadtripil kuskil keset maanteed, sunnitud liikuma punktist a punkti b sadu kilomeetreid, siis lähevad käiku kõik vahendid, mis vähegi enesetunnet aitavad paremaks teha, alustades Loperamidist ja bakterikapslitest, lõpetades söetableti, ibuprofeni ja Espumisaniga. Õhtu lõpuks oli enesetunne juba nii palju parem, et suutsin normaalselt magama jääda ja hommikuks oli tabanud mind väsimus ja nõrkus. Söögiga olin endiselt pigem ettevaatlik ja valiv.
Kui eelmine kord paar aastat tagasi oma tavalisel Eurotripil käisime, siis õnnestus mul ka seal põhjalikult haigeks jääda, nii et Saksamaa jäi mul tookord vahele. Nüüd siis põdesin taas otsapidi Saksamaal. Üldse, reisidel olen õnneks harva haige olnud, kokku nüüd vist umbes kolm korda. Esimene kord oli meie 12. klassi lõpureisi ajal Prahas, kus pärast bussiga kojutiksumine tundus igavikuna. Seekord jääb vaid loota, et iga hetkega läheb tasapisi paremaks ning saan siiski meie reisi nautida niipalju kui võimalik.
Taani shopingust veidi ka. Esimese peatuse tegime City2 kõrval olevas Copenhagen Designer Outletis, mis on sisuliselt kokku ehitatud suure kaubanduskeskusega. Paraku on selline idee aga kuidagi kehvavõitu ja pole hästi ilmselt käima läinud, sest paljud poekohad olid tühjad ja pakutav pigem üsna kesine. Teine, veidi eemale jääv keskus, Ringsted Outlet, on aga klassikaline. Pigem väike, ent selline, kus ikkagi shopata juba mõistlik on. Ja ausalt öeldes Taanist ma rohkem ei teagi, sest siis kippus juba pilt ees häguseks minema.
Mind tabas sama kõhutõbi, mis oli M-i vaevanud teisipäeval, nii et veidi oli mulle ka ette teada, mis mind tõenäoliselt ootab. Siiski oli see kõik veidi ootamatu. Kuna mu enesetunne oli hommikul üldiselt hea, siis profülaktilised bakterikapslid jätsin võtmata. Kuskil lõuna paiku, kui shoppasime Ringsted Outletis, tundsin, kuidas mu kurk järjest kuivemaks jääb, aga olin sel päeval ka vähe vett joonud ja kahtlustasin esimese hooga pigem vedelikupuudust. Kui hiliseks lõunaks ameerikapärast burgerit sõime, võtsin sinna kõrvale suure coca, sest reisidel on coca mind alati kõhuhädadest päästnud ning oma mõistusega aitasin nii leevendada ka vedelikupuudust kehas. Veidi hiljem tundsin tugevaid gaasivalusid, aga minu puhul, eriti peale eelmise aasta oppi, pole see ka mingi suuremat sorti erand ning esmalt arvasin, et tegin kõhule toiduga liiga, valides vale söögi.
Teel Taanist Saksa poole tegime peatuse kuskil tanklas. Kui teised sõid jäätist, oli mu ainus mõte korraks keha kergendada, sest enesetunne läks kuidagi kiiresti järjest halvemaks. Olen kuulnud lugusid sellest, kuidas naisterahvad on olnud sunnitud autos käekotti oksendama, sest ootamatult pole midagi muud võtta. Ennatlikult tõstsin ühe kilekoti autosse, et sellist olukorda vältida. V palus, et annaksin kiiresti märku, kui tunnen, et läheb jamaks. Ma küll esmalt arvasin keset kiirteed, et kannatan järgmise peatuspaigani, kuid ühtäkki oli selge, et nüüd on asi pöördumatult hull. Jõudsin vaid kätega plaksutada, kui V pani kiirteel pidurid blokki ja tõmbas auto kiirelt teepervele. Minust väljus kõik, mis oli seal end peitnud, kiiresti ja üpris hoiatamata. Ma polnud kunagi varem mõistnud seda, kuidas inimesed ei kannata järgmise tualetini, vaid peavad end kergendama teepervel või maanteekraavis, nüüd sain neist imeliselt hästi aru. Teisiti ei olnud meie reisi võimalik kuidagi jätkata ja ka siit edasi oli keeruline. Terve Taani läbisin autos kinniste silmadega, vaid hetkeks piiludes mitu minutit või kilomeetrit meil veel praamini ja pärast hotelli on. Selle eest olen aga hästi tuttav pea kõikide tee äärde jäänud avalike tualettidega. Taanis on nende kvaliteet vägagi ok.
Ma tean, et kõhuviiruse puhul tegelikult ei soovitata leida võimalust kõhu kinnipanekuks, vaid mõistlikum on lasta kehal see läbi põdeda, aga kui olla roadtripil kuskil keset maanteed, sunnitud liikuma punktist a punkti b sadu kilomeetreid, siis lähevad käiku kõik vahendid, mis vähegi enesetunnet aitavad paremaks teha, alustades Loperamidist ja bakterikapslitest, lõpetades söetableti, ibuprofeni ja Espumisaniga. Õhtu lõpuks oli enesetunne juba nii palju parem, et suutsin normaalselt magama jääda ja hommikuks oli tabanud mind väsimus ja nõrkus. Söögiga olin endiselt pigem ettevaatlik ja valiv.
Kui eelmine kord paar aastat tagasi oma tavalisel Eurotripil käisime, siis õnnestus mul ka seal põhjalikult haigeks jääda, nii et Saksamaa jäi mul tookord vahele. Nüüd siis põdesin taas otsapidi Saksamaal. Üldse, reisidel olen õnneks harva haige olnud, kokku nüüd vist umbes kolm korda. Esimene kord oli meie 12. klassi lõpureisi ajal Prahas, kus pärast bussiga kojutiksumine tundus igavikuna. Seekord jääb vaid loota, et iga hetkega läheb tasapisi paremaks ning saan siiski meie reisi nautida niipalju kui võimalik.
Taani shopingust veidi ka. Esimese peatuse tegime City2 kõrval olevas Copenhagen Designer Outletis, mis on sisuliselt kokku ehitatud suure kaubanduskeskusega. Paraku on selline idee aga kuidagi kehvavõitu ja pole hästi ilmselt käima läinud, sest paljud poekohad olid tühjad ja pakutav pigem üsna kesine. Teine, veidi eemale jääv keskus, Ringsted Outlet, on aga klassikaline. Pigem väike, ent selline, kus ikkagi shopata juba mõistlik on. Ja ausalt öeldes Taanist ma rohkem ei teagi, sest siis kippus juba pilt ees häguseks minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar