Ühel õhtul istusime naabritega terrassil ja nautisime harukordselt sooja suveõhtut. Juhusliku mõttena sai õhku visatud idee teha ühine väljasõit Peipsi äärde. Sellele eelnes sujuvalt just plaan väisata minu sugulasi Elvas ja M sugulasi Valgas ning korraks ka peresõprade juurest Kesk-Eestist läbi astuda. Puhkuseplaanid hakkasid ilmet võtma. Kuna jaanipäeva nädala veetsime Hiiumaal ja alles juunis käisime Pärnus, siis jäi veel nuputada, mida oma viimase puhkusenädalaga pihta hakata.
Me oleme need haruldased eksemplarid, kes tellivad endiselt paberlehte ja loeme seda igal hommikul kohvi kõrvale. Ühel hommikul märkasin esikaanel Visit Saaremaa Viikingaasta suurt reklaami, otsisin veebist lehe välja, avastasin seal NaviCup rakendusse tehtud GPS seiklusmäng “Viikingite jälgedes” ehk Saaremaa vaatamisväärsuste kaardi ning Hoppeti purjelaeva, mis teeb päevareise Abrukale. See kõik kõlas juba päris hea uitmõttena. Jokutasin seekord aga igasuguste bronnide mõttega nii kaua, et enam mõistlikku hotelli leida ei õnnestunud ning ka Hoppet saatis viimasel hetkel vastuse, et nende reis on välja müüdud. Mul oli omas peas ju nii hästi valminud plaan ja nüüd ühtäkki enam plaani polnud, kuid uus nädal oli käes ja midagi tuli ette võtta. Veetsin rahutu öö.
Välismaal käies pakutakse tihti igasuguseid erinevaid päevareise kuhugi ägedatest kohtadesse. Googeldasin hommikul, kas midagi sellist on ka Eesti kohta olemas, kuid ei suutnud leida. Enamus pakkumisi tahtsid pikemat ette broneerimist või oma gruppi vähemalt 10 inimesega, aga spontaanseid päevareise kohe samaks päevaks leida polnudki võimalik. Tundub, et turunišš on täitmata? Igasugused alternatiivsed mõtted minna kuhugi Tallinna lähistele väikesaartele nurjusid juba eos, sest kas täna ei läinud laeva või olid kõik reisid juba juulikuuks välja müüdud. Selge on see, et eestlane puhkab enamjaolt nüüd kodumaal ning ma pole ilmselgelt ainuke, kes analoogsetele mõtetele on tulnud. Teistele on need mõtted ilmselt aga ilmnenud lihtsalt seekord varem.
Ühtäkki kirjutas mulle Messengeri ennelõunal vastuseks eilsele kirjele Arensburg, kes teatas, et nad siiski ühe konditsioneerita toa meile kaheks ööks leiavad koos spa paketiga. Ja kuigi purjelaevaga me Abrukale peame minema teine kord, siis troopiline kuumus õues (ajalooliste märkmete jaoks olgu öeldud, et üle 30 kraadine kuumus on Eestimaad valitsenud juba enam kui kolm nädalat järjest, mis on nii harukordne, et hakka või koju konditsioneeri ostma) ja imeilus suveilm ei lasknud mõelda kaks korda. Pakkisime kotid ja keerasime auto nina Virtsu poole.
Meie maakoht, kus olen veetnud enamuse oma lapsepõlve suvedest ja nädalavahetustest, asub Virtsu sadamale üsna lähedal Kokuta külas, mis on kõigest ca 15 km sõidu kaugusel sadamast ja nii olen lapsepõleves vennaga võtnud korduvalt ette päevase rattareisi Virtsu sadamasse jäätist sööma - tol ajal olid need ületamatult pikad ja rasked sõidud. Või vanematega käinud Mutionu baaris jäätise kokteile joomas, mis mälu järgi maitsesid umbehääd, eriti õunamahlaga. Ja kui eriline reisituju oli, viisid vanemad meid päevaretkele Muhu saarele onu Albertile külla ja vahel ka Saaremaale. Mu mällu on sööbinud Väikese Väina tammi ületus kuidagi erilise elamusena, sest kordki oli võimalik autoga mere peal sõita. Muus osas aga olen Saaremaale küll täiskasvanuna aeg-ajalt sattunud, kuid ei saa öelda, et oleksin siin liiga tihti ringi vaadanud, nii et selleks, et puhkusega justkui Eestimaale tiir peale teha, oli Saaremaa reisi ettevõtmine täpselt õige.
Saaremaal toimub suvel palju asju lisaks sellele, et see on lihtsalt popp sihtkoht. Järgmisel nädalal on siin ooperipäevad ja nagu selgus, siis käesoleva nädala lõpul nii I Land Sound festival kui ka Enduro maailmameistrivõistluste etapp ja meie hotelli parkla on täis uunikumautosid, kes tähistavad Eesti Vanatehnika Klubi suvesõitu. Kindlasti toimub siin palju muudki, nii et pole mingi ime, et majutused on enamjaolt välja müüdud.
Harukordselt soe suveilm, mis on kestnud juba harjumatult kaua (sel suvel ei saagi öelda, et need kolm suveilma päeva, kui soe oli ja päike paistis, olin ma tööl), on selgelt mõjunud ka igasugusele tehnikale, mis kipub üles ütlema. Saime endale küll konditsioneeriga toa, ainult et olenemata konditsioneeri töötamisest, on toas ikkagi 31 kraadi sooja ja külmik ei tööta. Meid oodanud vahuveiniga jäänõus sulas jää uskumatult kiiresti. Tänaseks oli meil broneeritud ka spaas vann. Mõte veel soojemasse vette minekust ei tundunud kuigi erutav, aga tuleb tunnistada, et peale seda tundus toa temperatuur hetkeks isegi veidi parem.
Tegelikult on Kuressaares olla nagu välismaal. Ilm on imesoe, nii et õhtul kell 23 õues terrassil istudes ei olegi suvekleidile midagi peale vaja visata ja paljad varbad ei külmeta. Õhk on soe nagu välismaal ning imekombel pole siin ka parme ega sääski, millega on sel aastal Eestimaad erakordselt rikkalikult õnnistatud. Kuressaares on ka mitmeid uusi söögikohti, kus ma varem käinud pole. Õhtustasime Ku Kuu restorani terrassil, kõrval laudades sumisemas võõrkeelsed seltskonnad, vaatega otse lossile ja purskkaevule. Tunne täpselt nagu välismaal ning saareeksootika sellele hästi kaasa aitamas.
Igal juhul vöin öelda, et oli see ikka üks öige otsus tulla oma puhkust Saaremaale veetma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar