Suve lõhn

Suvel on oma lõhn. Minu jaoks on suve lõhn kadakad lõõskava päikese all liivasel rannaribal mere ääres, kus õhk peaaegu seisab ja liiv on päikesest tulikuum. Suve lõhn on ka värskelt kaarutatud hein ning lõigatud vili, aga ka kasteses suveöös siristavad rohutirtsud. Kõigi nende kirjeldatud piltidega käib kaasas alati konkreetne lõhn ja seda tundes tead, et suvi on päriselt käes. 

Saaremaal on suve lõhna palju. Merevesi on soe nagu supp ja pilvitu taeva all üle 30 kraadi sooja, kuigi tavaliselt on saartel jahedam ja vesigi külmem, siis sel aastal on täiesti teisiti. Mööda saart ringi sõites on tihti tunne, nagu oleks mõnes välisriigis eksootilisel saarel, ainult kohalikku keelt tunned hästi. Võtsime ette Saaremaa kaardi Viikingite jälgedes punktid ja suuna Sõrve poole. Viikingid on olnud Saaremaal kunagi väga tegusad ning nende tegutsemise või otsa lõppemise kohta tuleb märke välja alles ka nüüd hilisajal - Salmel leiti kaablikraavi kaevamise käigus vaid kümmekond aastat tagasi kaks viikingite laevmatuste kohta ning samasse lähedale on asutatud ka Viikingite muuseum.

Saaremaal on palju selliseid kohti, kuhu ma kunagi varem sattunud pole ja kuhu äpp meid juhatas. Nii külastasime lisaks tuntud kohtadele ka Bellingshauseni sünnikohta kui mõisa, kus ta kasvanud on, aga nägime ka merre hukkunute mälestusmärki, mis on Eestimaa kõige Gotlandi poolsemas servas ja kus asub vaieldamatult kõige nunnum välikäimla, mida ma näinud olen, mis on kaunistatud kunstlillede ja kaltsuvaibaga, akende ees lehvivad putskardinad, on erakordselt puhas, seinal ripub peegel ja tikandiks froteekäterätt. Samas on ka suurima püütud mõõkkala kuju, mis oli lausa 81 kg raske. Jõudsime ka kõige merepoolsemasse surnuaeda, mille väravate alla tõuseb meri sügiseti ja kust on imeline viimase puhkepaiga vaade kaugustesse korratute ridadega hauaplatsidelt. Kui Kotlandi mõisa navigeerisime, tahtis GPS meile algselt pakkuda teekonna pikkuseks 633 km, kuigi kohalikku Kotlandi oli umbes sada korda vähem maad. Kihelkonnas asub ka seni ainus säilinud kirik Baltimaades, mille kellatorn ei asu kiriku tornis, vaid sootuks eraldi kaugemal heinamaal.

Kaardi järgi navigeerimine tekitas meile veel omajagu elamusi - esimese otse mineva teelõigul valisin ise, et jõuda Saaremaa kõige kõrgemast punktist Viidumäe vaatetornist, kuhu 25m kõrgusesse tippu saavad julgemad ronida mööda järsku rauast treppi, otse Mihkli Talumuuseumisse, nii et algselt metsavahel keeranud rööpad muutusid järjest kitsamaks kuni jõudsime äkitselt kruusakarjäärini, kust edasi läks ootamatult korralik lai kruusatee. Teine kord juhatas GPS meid ringiga piki mereäärt Suuriku pangani, kus on juhtunud üks ohvriterohkeim laevaõnnetus Eesti merelaevanduse ajaloos - tee kulges kaunilt piki rannariba, kuid oli nii kitsa rööpa ja kõrge keskmise mururibaga, et kartsime sinna oma auto põhja jätta ja kui keegi meiesuguse hull oleks sealt samast vastu tulnud, poleks meil kellelgi kuhugi minna olnud, et ümber keerata. Tundub, et selliste seikluste jaoks peaksime endale kõrgema auto ostma.

Õhtu lõpuks leidsime igavese nooruse allikad Odalätsis, kus vanapagan olla võitluses oma oda murdnud ja selle järgi saanud allikad oma nime, et oda läts. Allikad olid täiesti läbipaistva veega, nii et liivasel põhjas mulisev allikas oli selgelt juba eemalt näha. Õues oli endiselt 30 kraadi sooja, nii et täiesti jääkülma allikavett katsudes tahtsid sõrmed jahedusest krampi tõmbuda. Seal samas lähedal asub ka Karujärv ja Karujärve terviserajad koos disc golfi pargiga, kuhu tee pealt ühtki viita ei näita, aga kus ees ootas meid lausa mõnikümmend autot, nii et kohalike hulgas on see väga popp kant.

Avastasime alles peale kaheksat õhtul, et me polegi veel õhtustasid, kuid Saaremaa metsade vahel pole ka väga kohti, kus sellisel ajal midagi hamba alla saada. Juhtusime kogemata Ott Tänaku kodukohta Kärlasse, kust leidsime pisikese tanklapoe. Hetk enne meid olid tanklasse jõudnud kaks tsiklisti, kelle rattad nägid välja rohkem nagu põrguriistad otse Mad Maxi filmist ja kelle musta maskiga, millest vaid silmaaugud paistsid, kaetud näod, must nahkne ning ratastega samas stiilis riietus, vaikne venekeelne jutt ja umbusaldust äratav kehakeel just usaldust ei äratanud. Need tüübid nägid välja täpselt sellised, kelle kohta lehtedes kunagi kirjutati, et astusid külapoodi sisse ja lahkusid sealt elusid võttes vererada järel. Selliseid tüüpe olen ma varem ainult filmis näinud ja ei kujutanud ette, et nad päriselt siinsamas meie kodumaal olemas on. Nendega koos tanklas viibida just pikalt ei tahtnud. Küll aga veidi aega hiljem samast tanklas uuesti mööda sõites tundus seal siiski õnneks kõik korras olevat. 

Sõitsime risti läbi Saaremaa Valjala kanti, sest nagu selle aasta suvepuhkusel juba kombeks, ei saa me kuidagi läbi oma naabriteta. Meie kodused vastasnaabrid on ammu rääkinud oma majaehituse projektist Saaremaal ja kui juba siin olime, siis tahtsime väga näha, millest nad pikalt rääkinud on. Istusime naabrinaisega koos terrassil, nautisime imehead kodust vaarikakohupiimakooki ja imetabaseks sooja suveõhtut - alles kella 23 paiku õhtul oli tunda, kuidas kaste maha tuli ning õhk veidi niiskemaks läks. Tagasi Kuressaares oli ilm aga sama soe kui päeval, mis tuleneb ilmselt päikese poolt kuumaks köetud kivimajadest ja -teedest, mis õhtuhämaruses veel kuuma välja õhkavad. Tunne oli endiselt nagu välismaises kuurortlinnas, kus õhtuti jahedaks ei lähe ja kuidagi magama minna ei taha, sest soe suveöö on nii nauditav, kuigi tänaseks ööks saime endale uue toa, kus konditsioneer töötas ja mille temperatuur oli tänu sellele äärmiselt meeldiv. Jah, Kuressaares on kõik täpselt nagu päriselt puhkusel olema peabki. Ainus vahe ehk välismaiste saartega on, et südaööks panevad toitlustusasutused ja baarid oma uksed kinni ning sealt edasi saab märga jahutust vaid linna keskväljakul olevast purskkaevust.