Tänaseks lubas tormi. Õigemini andis ilmateade kollase ilmahoiatuse tuulele, vihmale ja laine kõrgusele, kuid tormiseid 4-5 meetriseid laineid ei näinud me kuskil, ent tuul oli tugevam kui enne ja öösel hakkas ulguva tuule saatel ka vihma sadama, mida tuleb hooti, aga siis ikka korralikult. Olenemata öisest ja hommikusest vihmast, ei olnud jõesängi ja veekanalisse tekkinud rohkemat kui õrna niret sinna, kus vesi oli vahepeal korraks alla voolanud. Ikka ei suuda ma ette kujutada kuidas selleks sadama peab, et need kanalid ja jõed vett täis oleks. Tuleb välja, et ka Euroopa kuivemas kohas sajab vahel.
Ilmselgelt sajab siin harva, sest otsides tegevust vihmase ilmaga, on valik üpris väike. Sisuline soovitus on minna kuhugi kunsti galeriisse või shoppama, sest muuseumid on siin tillukesed ja ka nende juures on paljud asjad pigem õues. Kui eile sisemaale sõitsime, siis tundus mulle, et juustu muuseum asub pisut eemal kohast, kust me ära keerasime ja kuna mitmed allikad nimetavad juustumuuseumi saare kõige paremaks muuseumiks, arvasin, et seal läheb pigem kauem aega. Kui see muuseum Mojareros nüüd on saare parim, siis mida need ülejäänud veel endast kujutavad? Sisuliselt on tegemist tüüpilise Kanaaride siseõuega majaga, kus on kolm pisikest eraldi saali, kuhu pääseb siseõue kaudu üsna piiratud infoga. Muuseumil peaks olema ka oma audiogiid, mida saab telefonist kuulata, aga kodukale viinud QR kood õigesse kohta mul navigeerida ei aidanud. Fuerteventural on rohelust veidi rohkem kui enamikel teistel kivistel saartel ja see tähendab, et siin on kitsepidamine olnud ajalooliselt popp. See omakorda on andnud võimaluse nüüdselgi ajal 14-le meiereile, kes juustu saare kesk- ja põhja osas toodavad. Siinne kitsejuust ei ole kitsene, on pigem maheda maitseline ja siidja, kergelt soolaka tekstuuriga. See juust on aga niivõrd oluline, et kitsejuustule on siin omandatud geograafiline märgis nagu parimate veinidega tehakse. Teinud tiiru juustu muuseumis, saab proovida nelja erinevat juustu koos kohaliku meerummi napsiga, vaadata korra palmiaeda, kus nagu midagi väga vaadata polnudki, piiluda tuuleveskisse, kus ajalooliselt jahusegu gofioks jahvatati, mis meie kamale väga sarnane on, ja astuda kaktuse aeda. Kui meie oleme harjunud pigem pisikeste ja potis kasvavate kaotustega, siis siin andis nii mõnigi kaktus kõrguse mõttes silmad ette igale keskmisele puule. Võivad osad liigid ikka suureks kasvada küll.
Fuerteventura pealinn Puerto del Rosario on kohalik ärikeskus ning erineb suuresti muu saare tunnetusest. Siin on ärid, poed ja inimesed, kes teevad tööd. Kui aga linna keskuses ringi jalutada, siis suure kaubanduskeskuse lähedal asub küll jalakäijate tänav, ent seal oli enamus asju taas suletud ja pärastlõunasel ajal jättis linnakese keskus pigem vaikelu mulje. Millal siin asjad päriselt lahti on, pole ma lõpuni aru saanud.
Otsisime turismiinfo punkti. Esimene neist oli avatud kella 15ni, teine, krusiisiterminali juures, kus suur Aida laev parajasti seisis, lahti kella 18ni. Kui vanema härra käest sealt küsisin mida siin linnas vaadata on, sain vastuseks, et ega väga midagi olegi ja üldiselt on ka kõik kohad kinni, ainult kunstigalerii avatakse kella 17 ajal uuesti. Ahah. Igal juhul tänan härrat aususe eest. Mis on aga siin kandis vaatamist väärt mitte vihmase ilmaga, on tänavakunst - majadel on maalingud, osad tänava servad on kaetud kõnnitee maalingutega ning enamikel ristmikel on erinevad skulptuurid, mõnikord seisavad nad ka kõrvuti, pretendeerides justkui suuremale aukohale.
Puerto del Rosario* ei ole alati sama nime kannud, vaid see muudeti ära tõlkes roosipärja sadamaks, et tunduda atraktiivsem. Teine legend vihjab nime päritolule seoses Neitsi Maarja pärjaga. Siinne rahvas on küll katoliiklikult usklik, kuid tänavapildis see suurt kuidagi välja ei paista, kui just Morro Jables õhtuse moslemi teenistuse ajal vanalinnas ringi jalutama ei satu.
Kanaaride toidukultuur mind väga seni kõnetanud pole. Toit on küll värske ja mahlane, kuid liha on reeglina täiesti maitsestamata, et puhas maitse enam esile tuleks, ning kalaga on samad lood. Oleme Morro Jables, kus turiste on palju ja see tähendab ka omakorda klassikaliselt muude teenuste olemasolu - neljapäeva hommikuti on rändlaat ning restorane peaks küll olema igale maitsele, mis omakorda tähendab, et turistikates kohtades võib toidu elamus pigem olemata või kesiseks jääda. Googlesse pandud kõrgeid toidukoha hinnanguid siinkandis tõepärane võtta kindlasti ei tasu. Kui aga taipad ära mõne sellise restorani kus ka kohalikud hea meelega käivad, siis võid saada mõistliku raha eest suure portsu mõistlikult maitsestatud toitu. Mis aga üllatav on olnud, siis kõik senised restorani külastused on lõppenud sellega, et makarone ei ole, siis täna õhtul itaalia restorani sammud seades oli pasta olemas ja väga hea kvaliteediga. Tasub otsida just neid kohti, mis pole olemas ainult turistidele. Turistina tahad ju ikka saada ka veidi kohalikku elu-olu tunnetust sekka, olles turist tahtes olla osa kohalikust kvaliteetkultuurist.
M päeva video: https://youtu.be/uDmE18UVKJI?feature=shared
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar