Täna tahtsime teha rannapäeva, sest esimesed reisi päevad on olnud üsna intensiivsed ning L, S ja L reis on juba umbes poole peal. Pealegi on rannapuhkus justkui Kanaaride reisi üks kohustuslikke osi. Hommikul ärkasin aga tugeva tuule ulgumise peale, mis vihises läbi kinnise akna selliselt nagu oleks aken lahti ning tuul tahaks lahtisest aknast sisse murda. Täna lubas küll reisi esimese nädala kõige soojemat päeva, kuid selline tuul ei tõotanud just paljut.
Lüüa rannikul, Morro Jablest 15 minutilise sõidu kaugusel asub Sotavento rand, kuhu tekib tõusu perioodil helesinine madal laguun, mis on sel juhul lastele hea ujumise koht, sest vesi pole sügav ning kui vesi tõuseb kõrgemaks kui 80 cm, on see ka surfaritele heaks kohaks, kus õppida. Kuigi olin tõusu kalendrit netis enne näinud ja parima annab sellest ülevaatena Rene Egli koduleht, siis lootsime, et vesi ikka päris ära kadunud pole ning meie seltskonna mudilane ja teismeline saavad seal siiski natuke koos hullata, sest nii suure tuulega on meres lained ebamõistlikud, aga laguunis võiks olla lootust rahulikule veele. Kolme päeva pärast on täiskuu ja see tähendab, et hetkel on vee tase madalseisus.
Sotavento rannas vesi meres möllas tuule käes hästi, aga laguuni asemel oli täiesti tilgatumalt kuiv merepõhi. Ja meeletu liiva üles keerutav tuul. Seda tuult on keeruline kirjeldada, sest meie kliimas sellist tuult ei eksisteeri. Väljas oli 23 kraadi sooja ja pilvisus taevas päike, aga õhk oli üles keerutanud liivast kõrbeselt udune. Vastu jalasääri peksis liiv selliselt, et nüüd pole ilmselt mõnda aega vaja säärte koorimise pärast muretseda, sest selle kosmeetilise iluprotseduuri tegi loodus möödaminnes ise ära. See merene tuul oli ühtlaselt puhuvalt tugev, nii et hoolimata soojast tuulest ja ilmast oli soov tuulekindel soft shell jakk selga panna ja kapuuts pähe tõmmata. Tuul oli nii tugev, et lainete pealt viis vee minema kui pinnatuisu. Sellist tuult oleme meie ehk näinud talvisel ajal ülimalt tuisuse ilmaga, ent siin oli lume asemel liiv. Aga hoolimata tugevast tuulest, oli see siiski ikkagi umbes poole nõrgem sellest, mida kogesime paar päeva tagasi mägedes.
Kui ranna serva tagasi tulla, siis leiab head tuulevarju kalju servas või rannale ehitatud kioski trepil istudes. Umbes nii nagu meil tuulisema ilmaga varjud liivaluidete või kõrkjate vahele, et paremini päikest võtta. Majakese trepil istudes oli seal tuul nii palju nõrgem, et see tundus juba peaaegu olematu, nii et tüdrukud said mõnusasti liivakooke meisterdada ja liivaranda mõnusasti nautida.
Selle ühise reisinädala üks kahest eesmärgist oli kindlasti külastada ka Oasis Wildlife Parki ehk kohalikku loomaaeda. Kui Gran Canarial on lindude aed ning akvaarium ja Tenerifel ahvipark ning Loro park, kus on küll igasuguseid kalu ja loomi, siis väga suuri loomi sealt ei mäleta. Fuerteventura Oasise pargis on aga just suuremaid loomi - elevandid, kaelkirjakud, jõehobud, merilõvid, linnud, ahvid, sebrad, härjad ja palju muid väiksemaid tegelasi veel. Saab ka osta osadele loomadele söögiks andmiseks väikese snäki koti, mille üle loomad harjumuspäraselt rõõmustavad. Nii ajas kaelkirjak oma lillaka keele pikaks ja tõmbas ühe hooga, mauhti, meie paberkotist kogu heinatuusti omale ühe hooga suhu. Ja nii lihtsalt meie algaja viga oligi tehtud ning kaelkirjak sai vaid peenikest naeru pidada kuniks me uue söögikoti, seekord puuviljade ja juurviljadega ostsime.
Oasise parki tasub tuulise ilmaga kindlasti minna, sest puude varjus on seal tuult vähem ja ilma tuuleta võib seal märkimisväärselt palavaks minna. Park on nii piisavalt suur, et seal võib vabalt veeta terve päeva, aga piisab ka 4-5 tunnist, et kõike näha ja vaadata. Seal on ka suur laste mänguväljak ja palavate päevade jaoks veega hülgamise ala, mis täna täiesti kuival oli. Muidugi eriti madalhooajal nagu praegu, kui rahvast on vähem, on loomaaias kõigile ka lahedalt ruumi.
M päeva video: https://youtu.be/lH7It7_5wFE
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar