Vahetevahel on nii hea kuulda midagi sellist, mille olid natuke unustanud. Kuulda midagi tähtsusetut, ent midagi sellist, mis toob hinge sooja tunde ja naeratuse näeole. Vahel isegi sellise magusvalusa igatusegi. Ikka tahad ju tagasi headesse hetkedesse. Ja niiviisi lollakalt omaette naeratades, unistav pilk silmis, jääd sa teiste seas omaette trennis unistama või kohvikulaua taha istuma. Ühtäkki ei kuule ega näegi, mida teised teevad, vaid kõrmus kumiseb ainult muusika. Ka selline, mida tavaliselt ei kuula. Mälestustel on vahetevahel imeline jõud.
Mõned sellised asjad taastavad hetki ja emotsioone nendes. Uksumatult teravalt on vahel võimalik midagi uuesti tunda, kuigi see tunne on natuke teine. Esimene üllatusmoment on ju möödas, mis aga omakorda ei tähenda, et taas esile kutsutud emotsioon oleks vähemväärtuslik. See võib olla hoopis olulisem, kui esmapilgul näib. Olulisem, et suudad tagasi minna hetke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar