On esmaspäeva hommik. Kell on pool kaheksa. Äratab. Keeran otsustavalt teise külje - ma ei ole üldse hommiku inimene. Sinna see läks: mõte minna hommikusse trenni. Otsustan nautida veel oma vaba päeva ja pikka nädalavahetust. Jube mõnus on. Terved kaks eelnevat päeva on sisuliselt maha magatud ja mölutatud. Puhkus omamoodi.
Pool 11 heliseb telefon. Jagelen veidi kulleriga ning otsustan üles tõusta. Mõnus ringutus ning tekk ei taha üldse pealt libiseda. Uimerdan kööki ja söön midagi. Tõeliselt mõnus esmaspäeva hommik. Ah nii need inimesed elavadki, kes nädala sees koguaeg tööl ei pea käima? Võtan ette põhjaliku põrandapesu. Seejärel korralik lõuna uue ärikeskuse trendikas kohvikus. Elu on jube mõnus.
Võtan linnast sõbrantsi peale. Suure kaubanduskeskuse parklas kohtume teisega. Kell on kolm. Alustame teed teise Eesti otsa. Väljas hämardub, sajab vihma. Jaanuar hakkab juba läbi saama, aga talvest pole haisugi. No kohe mitte ei ole. Veidi kahju on. Aga maantee on selle eest üsna hästi sõidetav, pole libe ning autode voor kuigivõrd ei häiri. Peale paaritunnist sõitu on mul taaskord hea meel, et otsustasin Regio kaasa võtta. Paarsada kilomeetrit eemal seisva auto pagasiruumis oleks temast äärmiselt vähe kasu ilmselt. Keerame põhimaanteelt veidi kõrvale ja avastame end ühtäkki justkui kuskilt suurlinna piiripealt: kõik kohad on linnast välja suunduvaid autosid täis, on kerged ummikud. Ilmselgelt sisenesime tipptundi. Ringteedel keerutades tabasin jälle, kuidas ma üle hindasin oma orienteerumisvõimet, ent õnneks juhatavad märgid üsna hästi sinna, kuhu vaja. Võtame suuna Eesti Talvepealinna poole ja ühtäkki hakkab sadama laia ning paksu valget lund. Mida lähemale me jõuame sihtpunktile, seda valgemaks läheb maa ja libedamaks tee. Uskumatu: Talvepealinnas ongi maa valge ja isegi hanged, tõeline talv, ka termomeeter näitab nulli. See on võrratu. Kilkame lumesajus nagu väiksed lapsed.
Peale ürituse lõppu tahtsime teha seda, milleks me siia tulime: minna pubisse. Meie kurvastuseks selgus, et see on juba mõnda aega tagasi kinni pandud. Veidi nördinult sammume pitsa-koha poole. Parimaks üllatuseks on fantastiliselt maitsev imeõhukese põhja peal tehtud pitsa. Hakka siin või tihedamini söömas käima, kui see vaid nii kaugel ei oleks. Lihtsalt pitsa pärast paarisadat kilomeetrit... võib ju vahel ette võtta ka, või mis? Mul on äärmiselt kahju, et pean järgmisel päeval tööle minema. Nii oleks tahtnud veel jääda lund nautima. Lihtsalt vaadata seda vaikset väikelinna õhtuhämaruses, lampide surinas, lumesajus, varjude mängus. Ja seejärel talvist päikesetõusu. Aga südaööst lahutab meid napilt paar tundi ning aeg on ette võtta kodutee.
Umbes 60 km pealinnast vahetame juhtpositsiooni. Kell on ammu kaugelt üle südaöö. Juht pikast sõidust väsinud ja saan esimest korda sõita automaatkäigukastiga. Ennatlikult kerisin ühe jala tagumiku alla, et sidurdamine pähegi ei tuleks. Maantee on tühi. Viimased sadakond kilomeetrit sõidame üksnes ühe rekkaga võidu: meie peatume, tema möödub, tema aeglustab, meie möödume, meie aeglustame, tema möödub ja nii see tee läheb. Tundub, et oleme suutnud talve endaga kaasa võtta: lumesadu tiheneb ning nähtavus muutub kohati isegi üsna halvaks ja tee libedamaks. Aga meeleolu on hea ning tunne kindel.
Lõpuks pealinn. Ronime sõbrantsiga mu külma autosse. Viin ta koju. Enne koduteele keeramist libistan pilgu sujuvalt üle kella. Aeg on läinud tõeliselt kiiresti. Kell on peagi kaks. Uneaega jäänud vaid mõni tund. Äkki meenub, et ahi jäi kütmata ning tuba on jahe, kuid see ei morjenda mind. Mu näol on veider naeratus ja hinges hea tunne. Tõeliselt korda läinud päev. Suurepärane!
Mõistan, mida tähendab vabadus. Selliseid killukese Tõelise Talvega päevi võiks olla veidi rohkem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar