Vaba eestlane

Sinise taeva all musta mulla peal kõnnib vaba eestlane.

Vaadates ühe silmaga tv-st otseülekannet Märkamisajast ning tundes nostalgilist puudust sellest, et ise seal pole (samas, olgem ausad, paariks tunniks teiselt poolt Eesti otsast Tallinnasse sõita, arvestades, et hommikul on vaja tagasi olla, pole väga mõttekas) ning teise silmaga jälgides interneti imelist maailma, olen ma hämmelduses. Blogimaailm on tõeliselt kirju. Samamoodi kirjutajad. Lapates lingilt lingile ja blogist blogisse olen ma komistanud täna blogijate otsa, kelle jutt tundub sisutühi ja mittemidagiütlev, sõnastus kehvavõitu, õigekirjast ja kirjavahemärkidest ei hoolita ning samas blogijate kodudesse, kus on tekst üllatavalt puhas ja sisukas ning kiigates nende profiilidele, on mind tabanud kerge šokk - faktid on pöördvõrdelises seoses arvamusega. Mõned verinoored on niivõrd oskuslikud ja nendest, kelle vanuse järgi võiks veidi rohkem eeldada, ei anna poolt piltigi välja. Muidugi, erandid kinnitavad reeglit ja võibolla on olnud see puhas juhus, et olen sattunud just nondele kirjetele, sest kõiki ei jõua ju võõras blogis läbi kolada ja polegi vast mõtet. Ent siiski - võibolla olen ma tänapäeva noorust kohati alahinnanud ning tuleb anda au ja nö astuda eest ära? Ma olen keskea kriisi jaoks veel veidi noor, kuid vist siiski nö vanaks jäänud...

Muide, Gerd Kanter oli täna super. Rõõmust tuli pisargi silmanurka, kui tema imelist kettaheidet teleriekraanilt nägin. Tubli poiss :) Väikeses Eestis on Suuri Tegijaid.

Head taasiseseisvumispäeva. Hoidkem seda, mis meil on. Ühtselt :)

Mahla- ja moosiralli

Olen enamus oma teadlikust elust imestanud ema üle, mis hoiab teda suviti kinni köögis kuuma pliidi taga, et ta viitsib ja jaksab vaaritada neid mahlu, moose ja kompotte. Jah oh üllatust-üllatust, olen ise nüüd samas rollis. Mis kõige üllatavam, see tundub päris lahe.

Üldiselt ei armasta ma marjade korjamist. Veel vähem oleksin varem neid viitsinud sisse teha, kuigi mida aasta edasi, seda mõnusam on võtta talvel keldrist mahla morsi tegemiseks või moosi koogi jaoks. Kui ma kunagi endale oma maja koos aiaga saan, siis seal ei saa olema rohkem kui üks põõsas ühest sordist ning sama ka viljapuudega - see on täpselt piisav kogus, mida jõuab ära koristada, mekkida, vajadusel ka veidi sisse teha. Ma ei kujutaks ette, kui tuleks nädalate kaupa pliiti ja mahlaaurutit orjata. Hea, et poes vähemasti korralikud mahlad-kompotid olemas on. Kuigi omatehtu on ikkagi parem...

Täna sain käe valgeks punase sõstra mahlaga. Esimese hooga ei tundunudki nii raske: paned auruti alumisse ossa vee, pealmisse marjad ja siis ootad, et mahl keskmisesse tilguks. Ema kõrvalt olen ma korduvalt näinud, kuidas ta keevat vett purgist purki kallab ja kaaned steriliseerimiseks üle valab. Tundub lihtne, mis? Aga mismoodi neid purke võetakse, ilma et sõrmi ära kõrvetatakse? Või voolikule klamber peale pannakse, ilma et kuum hakkaks? Või keeruga kaasi peale vinditakse, niimoodi et kuumalt kiiresti kinni jääks? Ja purgist purki keevat vett kallatakse, ilma et üle sõrmede voolaks ja pajalapp märjaks saab? Või kuidas teada, et mahla enam rohkem ei tulegi? (Viimasele andis ema telefonitsi hea nipi: kui aurutist vesi ära on keenud, on mahla tulekuga ka kööga.) Hmh, esimese hooga ei olnudki NII lihtne. Siiski: eduka töövõiduna võin ma enda arvele kirjutada 3 ilusat purki punase sõstra mahla ning pooliku purgi morsi tegemiseks.

Samas on hoovis alõtsauputus. Neid jagub vannide kaupa igale poole. Mälestused Memmest räägivad alõtšakompottidest ja moosidest, ema rääkis ka nalivkast, netist sain infot brändi kohta, kuid seda veel katsetada ei julge. Julge hundi rind on küll rasvane, ent ma pole päris kindel, et entusiasmiajel tehtud alõtšanalivkat hiljem keegi proovida julgeks (eeldusel, et on olnud piisavalt pikka kannatlikkust ja järjepidevust kuust kuusse sellega veidi jantida). Igatahes, jäärapäiselt trotsides väidet, et mida rohkem alõtsat kuumutada, seda hapumaks ta läheb, sai eile valmis tehtud alõtšakook, mis tegelikult oli päris hea, kuigi ausalt öeldes peaks pealmise kihi vedelikku olema vähemalt topeltkogus ning suhkrut seal sees veel omakorda topeltkogus. Samas sooja alõtšakoogi juurde sobiks ilmselt ideaalselt vaniljejäätis. Hetkel on pliidil keemas alõtšamoos, millele ennatlikult julgesti suhkrut lisasin. Esimese hooga tundub, et moos saab olema äärmiselt vedel... eks see siis hiljem paista. Homseks kompotiks panin alõtšad juba likku...

M arvas, et kui külm ära ei võta, võib kõige selle peale minust veel asja saada :P

Daydreamer

Unistasmises pole ju midagi halba, ega? Unistamine seab eesmärgid, annab energiat ja jõudu. Pidev siht on silme ees ja teadmine, kuhu jõuda ja mida teha. Ainult püsivust peab olema. Tagasilöökide ees ei tohiks kohkuda ning peaks olema suuteline neist üle saama.

Ainult et kui midagi nii väga tahta, siis võib juhtuda, et minnakse üle laipade. Unustatakse ja jäetakse südamlikkus ning soojus kõrvale. Olek võib asenduda külma, ülbuse ja kalkusega. Kallid sõbrad, andke mulle see siis andeks, kui nii kord juhtub, ent eesmärgid on mul head. Võibolla alati ei oska ma valida parimat teed nede saavutamiseks, kuid vähemalt on mul unistused ja julgus unistada suurelt. Ja ma oleksin tänulik, kui te mind püüaksite mõista.

Üleüldse on tänulikkust tänapäeva maailmas vähe. Kas osataksegi olla tänulik igapäevaste pisiasjade eest? Tihtipeale mitte. Või inimeste eest, kes on meie elus ja ümber ning mängivad meie jaoks olulist rolli? Kallid sõbrad, ma olen tänulik selle eest, et olete jätnud mu ellu oma jälje. Ilma teieta poleks ma täna see, kes ma olen ega homme see, kes minust saab. Ilmselt ei ole ma seda piisavalt tihti öelnud.

Ja ma olen tänulik võimaluse ja oskuse eest unistada. Tahta ja unistada. Unistada suurelt.

Ideaalsuse reaalsus

Täna hommikul sain sõbralt kirja, kus on toodud üsna paikapanev ideaalse mehe ootus:
http://www.eatliver.com/perfect-guy/

Ja nagu R. ütles, et peaks otsima ikkagi inimest, kelle halvad küljed on lihtsalt paremini talutavad. Seega ideaalset meest ilmselt pole olemas? Ja kui on, siis mille poole edasi püüelda? Aja jooksul võivad ju ideaalid ka muutuda...

Ideaalne mees vol 2

Et mu kallis vallaline sõbranna pole ikka veel endale sobivat kaaslast leidnud (loe: ma feilisin räigelt kosjamoori töös, mis kuidagi äkkisti soiku jäi), siis pani ta kirja oma ideaalmehe kriteeriumid. Varasema teema jätkuks siis...
1. Hoolib minust ja suudab mind aktsepteerida sellisena nagu ma olen.
2. Naudib teatrit ja kino ning muid kultuuriüritusi (nt. Kontserdid)
3. Tunneb huvi minu tegemiste vastu ja räägib ka enda tegemistest
4. Ei valeta
5. Ei suitseta
6. Ei ole vägivaldne minu suhtes/teiste inimeste ja loomade suhtes kah mitte
7. Oskab aeg-ajalt mind meeldivalt üllatada
8. Kuulab ja üritab mind mõista kui mul on mure
9. Kokkamine on nauding ja seda võiks koos teha
10. Saab aru hea toidu ja veini olulisusest
11. Nõustub ideega, et täiuslik õhtu oleks mereääres päikeseloojangut vaadates ning head veini nautides
12. On viisakas ja tähelepanelik
13. Riietub vastavalt olukorrale (st teatrisse ei lähe dresside ja tossudega)
14. Meeldib käia matkamas/reisimas kas siis Eestis või välismaal
15. Suudab aktsepteerida seda, et olen ööinimene ja enne 12 õhtul/öösel mul lihtsalt und ei tule
16. Hea huumorisoonega
17. Ei takista mul suhtlemast mu seniste sõpradega ning ei ürita ka valida kellega ma edaspidi tohin suhelda ja kellega mitte
18. Usaldab mind ja ei hakka iga pisema asja pärast tüli tekitama
19. On haritud (kas kõrgharidus või keskeri)
20. Ühised tegevused ja ühiselt koos veedetud aeg on tähtis ning oskab seda väärtustada
21. Kallistamine, paitamine, musitamine, käest kinni hoidmine on viisid oma tundeid näidata, selleks ei pea olema mingi eriline põhjus.

Ei tundugi ju üle mõistuse soovid, ega? Noh, printsid valgetel hobustel, kus te olete?

Positiivne mõtlemine

Täna otsustasin ma hakata rikkaks. Ja nii ongi :)