Olen enamus oma teadlikust elust imestanud ema üle, mis hoiab teda suviti kinni köögis kuuma pliidi taga, et ta viitsib ja jaksab vaaritada neid mahlu, moose ja kompotte. Jah oh üllatust-üllatust, olen ise nüüd samas rollis. Mis kõige üllatavam, see tundub päris lahe.
Üldiselt ei armasta ma marjade korjamist. Veel vähem oleksin varem neid viitsinud sisse teha, kuigi mida aasta edasi, seda mõnusam on võtta talvel keldrist mahla morsi tegemiseks või moosi koogi jaoks. Kui ma kunagi endale oma maja koos aiaga saan, siis seal ei saa olema rohkem kui üks põõsas ühest sordist ning sama ka viljapuudega - see on täpselt piisav kogus, mida jõuab ära koristada, mekkida, vajadusel ka veidi sisse teha. Ma ei kujutaks ette, kui tuleks nädalate kaupa pliiti ja mahlaaurutit orjata. Hea, et poes vähemasti korralikud mahlad-kompotid olemas on. Kuigi omatehtu on ikkagi parem...
Täna sain käe valgeks punase sõstra mahlaga. Esimese hooga ei tundunudki nii raske: paned auruti alumisse ossa vee, pealmisse marjad ja siis ootad, et mahl keskmisesse tilguks. Ema kõrvalt olen ma korduvalt näinud, kuidas ta keevat vett purgist purki kallab ja kaaned steriliseerimiseks üle valab. Tundub lihtne, mis? Aga mismoodi neid purke võetakse, ilma et sõrmi ära kõrvetatakse? Või voolikule klamber peale pannakse, ilma et kuum hakkaks? Või keeruga kaasi peale vinditakse, niimoodi et kuumalt kiiresti kinni jääks? Ja purgist purki keevat vett kallatakse, ilma et üle sõrmede voolaks ja pajalapp märjaks saab? Või kuidas teada, et mahla enam rohkem ei tulegi? (Viimasele andis ema telefonitsi hea nipi: kui aurutist vesi ära on keenud, on mahla tulekuga ka kööga.) Hmh, esimese hooga ei olnudki NII lihtne. Siiski: eduka töövõiduna võin ma enda arvele kirjutada 3 ilusat purki punase sõstra mahla ning pooliku purgi morsi tegemiseks.
Samas on hoovis alõtsauputus. Neid jagub vannide kaupa igale poole. Mälestused Memmest räägivad alõtšakompottidest ja moosidest, ema rääkis ka nalivkast, netist sain infot brändi kohta, kuid seda veel katsetada ei julge. Julge hundi rind on küll rasvane, ent ma pole päris kindel, et entusiasmiajel tehtud alõtšanalivkat hiljem keegi proovida julgeks (eeldusel, et on olnud piisavalt pikka kannatlikkust ja järjepidevust kuust kuusse sellega veidi jantida). Igatahes, jäärapäiselt trotsides väidet, et mida rohkem alõtsat kuumutada, seda hapumaks ta läheb, sai eile valmis tehtud alõtšakook, mis tegelikult oli päris hea, kuigi ausalt öeldes peaks pealmise kihi vedelikku olema vähemalt topeltkogus ning suhkrut seal sees veel omakorda topeltkogus. Samas sooja alõtšakoogi juurde sobiks ilmselt ideaalselt vaniljejäätis. Hetkel on pliidil keemas alõtšamoos, millele ennatlikult julgesti suhkrut lisasin. Esimese hooga tundub, et moos saab olema äärmiselt vedel... eks see siis hiljem paista. Homseks kompotiks panin alõtšad juba likku...
M arvas, et kui külm ära ei võta, võib kõige selle peale minust veel asja saada :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar