Unistasmises pole ju midagi halba, ega? Unistamine seab eesmärgid, annab energiat ja jõudu. Pidev siht on silme ees ja teadmine, kuhu jõuda ja mida teha. Ainult püsivust peab olema. Tagasilöökide ees ei tohiks kohkuda ning peaks olema suuteline neist üle saama.
Ainult et kui midagi nii väga tahta, siis võib juhtuda, et minnakse üle laipade. Unustatakse ja jäetakse südamlikkus ning soojus kõrvale. Olek võib asenduda külma, ülbuse ja kalkusega. Kallid sõbrad, andke mulle see siis andeks, kui nii kord juhtub, ent eesmärgid on mul head. Võibolla alati ei oska ma valida parimat teed nede saavutamiseks, kuid vähemalt on mul unistused ja julgus unistada suurelt. Ja ma oleksin tänulik, kui te mind püüaksite mõista.
Üleüldse on tänulikkust tänapäeva maailmas vähe. Kas osataksegi olla tänulik igapäevaste pisiasjade eest? Tihtipeale mitte. Või inimeste eest, kes on meie elus ja ümber ning mängivad meie jaoks olulist rolli? Kallid sõbrad, ma olen tänulik selle eest, et olete jätnud mu ellu oma jälje. Ilma teieta poleks ma täna see, kes ma olen ega homme see, kes minust saab. Ilmselt ei ole ma seda piisavalt tihti öelnud.
Ja ma olen tänulik võimaluse ja oskuse eest unistada. Tahta ja unistada. Unistada suurelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar