Poola on kõikide ummikute maa. Ummikud hakkavad seal lihtsalt suvalisest kohast keset maanteed. Põhjust ei paista kusagilt ning need venivad kilomeetreid, andmata aimu ka igasugusest lõpust. Ühe väikelinna lähistel sattusime korralikku ummikusse. Meie ees saksa numbrimärgiga auto juht valdas ilmselt kohalikku keelt, sest peale lühikest seismist selgitas üks kohalik ära talle ümbersõidu. Hea oli võtta endale keegi jäneseks ette. Juba oma 1000 km Lätit reisi pealt saime tarkusetera, et alati usalda võõra mehe gepsu. Nii läks ka seekord õnneks. Kuni järgmise ummikuni.
Sakslane keeras veidi enne ummikut maanteelt kiirteele alla. Et meil kiirteele minna polnud vaja, sest see suundus pigem diagonaalis paremale, meie tee aga otse, siis valisime maantee. Sakslasel aga ilmselt oli mingi maanteinfo, sest üsna pea keerutasime end maanteel lõputusse ummikusse. Et sel lõppu ei paistnud, otsustasime otsa ringi keerata ja kiirteele sõita. Piiril kiirteede tasulisuse kohta mingit infot ei olnud. Ka ei leidnud A internetist muud infot, kui et Poolas tasustatakse kiirteed kilometraaži järgi. Meie loogika arvas selleks olevat nö toll-booth. Neid me aga oma teel ei kohanud. Hiljem küll märkasime paljudel autodel kiirteekleebise sarnast kleepsu esiklaasil, aga et meil sellkohane igasugune info puudus ajal, kui teel sõitsime, ei tundnud me end ka väga süüdi.
Poolas pole mitte ainult kiirusepiirang nõrkadele, vaid ka igasugused liiklusmärgid. Teeparandustest nad nt ette ei teata, sest sellest peaks ju iga juht aru saama, kui teed enam auto all pole ning see on üles kaevatud.
Poola läbimine oli paras pain in the ass. See ei tahtnud kuidagi otsa saada. Umbes poole tee peal tegime taas peatuse Ikeas, et osta ära raamaturiiulid jms asjad, millele olime juba ammu mõelnud. See oli ka ainus korralikum ja soe söögikord sel päeval. Hiljem selgus, et tunnike sirutamist oli olnud üsna hea mõte.
Kui Poolas on bensiinijaamu tee ääres päris tihti ja mitmeid, ent wc-d neis on tihti tasulised, siis Tšehhis ja Baltikumis bensiinijaamu lihtsalt tee ääres praktiliselt pole. Nt Tšehhi kiirtee ääres Eestipool Prahat ei kohanud me 40 km jooksul ühtegi bensukat.
Poola-Leedu piirile jõudsime juba pimedas, ent mitte kuigi hilja, nii et sinna ankrusse jääda tundus kuidagi mõttetu. Arvestasime, et kui saaks ühe kohvi tee pealt, siis võiks vabalt Läti piirile ära sõita ja seal siis edasi vaadata, kas läbida ka Läti või jääda ankrusse. M oli selleks hetkeks roolis olnud üle 12 tunni ja umbes 850 km.
Üsna Poola piiri lähistel Leedus asusin mina rooli. Kella oli saanud umbes 11 õhtul. Väljas oli täielik kottpimedus, kuid und ja väsimust veel polnud. Teed olid aga tühjavõitu ja lihtsalt läbitavad. E67 on üsna hea kvaliteediga ning mõnus sõita, eriti siis, kui seal teisi autosid palju pole. Öösel niimoodi sõita, kui teel on veel mõned autod, et päris üksi pilkases pimeduses ei sõida, on päris ok. Pealegi sai minu sõitmise ajal M kõrvalistmel veidi puhata ja tunnikese magada. Mina magasin oma tunnikese Poolas enne Ikeat.
Leedu-Läti piiril tundus kodu olevat juba üsna lähedal ning soov kindlasti koju jõuda ühe jutiga oli ka mulle saanud üsna kindlaks sooviks. Siiki leppisime kokku, et kui üldse enam ei jaksa, pole mõtet hambad ristis punnitada ja tuleb kuhugi ööbima jääda. Tõsi - autos oli tänu Ikeas shoppamisele ruumi veel vähemaks jäänud, ent siiski oleks see olnud hädapärast võimalik.
Läti läbimine oli juba oluliselt raskem, aga et M enam kõrval ei maganud, siis oli sõitmine veel võimalik. Vahetult enne Eesti piiri ostsime Statoilist kohvid. Siis tundsin, et mina enam edasi sõita kuidagi ei suuda ja oleksin nõus olnud ka piirile ankrusse jääma. M oli tänu vahepealsele uinakule aga oluliselt värskem. M asus taas rooli poole 5 paiku hommikul.
Kui olin roolist vahetult enne Eesti piiri ära tulnud, tundsin, milline meeletu väsimus võimust võttis, aga võitu sel saada ei tahtnud lasta. Ei tahtnud, et M peaks pimedas roolis olema, kui mina kõrval magan. Kui auto liikus, ei olnud kuigivõrd hullu. Nii kohe, kui auto peatus pikemaks kui valgusfoor (Lätis tänavavalgustus kuigivõrd öösel ei põle, küll aga valgusfoorid), tundsin, kuidas maa minust seistes mööda tuhises. Märjamaal tanklas tualetis käies olin ma nõus magama ka püstijalu.
Ootasime, et väljas läheks valgemaks, sest siis on kergem sõita. Kui Kesk-Euroopas läheb 10-15 minutiga õhtul pimedaks, siis sama kiiresti läheb ka valgeks. Meil on aga pikad koidud ja hämarikud. Lõpuks hakkas veidi enne kella 6 korralikult koitma ja 7 ajal enam kaugtulesid vaja ei läinud. Hommikul veidi enne kella 8 olime kodus, Tallinnas. Selleks ajaks olime sisuliselt 24 h roolis olnud. Teist korda nii pikalt enam ei sõidaks.
Kokku kestis meie kodutee Metzingenist Tallinnasse ainult sõiduajana 26,5 h. Kogu reisi teekonnaks kogunes 5383 km.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar