Hommikul ärgates ladistas vihma sadada ning meie plaan minna veel lähiümbrust vaatama sai kiiresti uue suuna konverentsikeskuse lähedale otsida shopping center ning seal veidi ringi vaadata. Viin on selles mõttes täielik suurlinn, et asjad käivad väga kiiresti: ühel hetkel on parkimiskoht ja sekund hiljem enam pole ning paar sekundit hiljem on juba mitu. Kusjuures parkimine on äärmiselt hästi korraldatud: terve linn on täis elektroonilisi silte, mis viitavad erinevatele parkimismajadele, näidates selle kaugust ja vabade kohtade arvu. Peale parkimiskoha leidmist suundusime kaubandusse. Keset reedest päeva oli kaubanduskeskus rahvast tulvil täis.
Konverents toimus Austria Centeris. Tegu on suure konverentsikeskusega, mis on täielikul Euroopa tasemel. Helitehnika ning –pult andis silmad ette igasugusele Eestis leiduvale konverentsikeskusele. Samuti ka kaamerad ja videotehnika. Ainuüksi juba dataprojektori pildi kvaliteet oli äärmiselt kõrgete killast. Pealegi nõuab 2000 osalejaga rahvusvahelise konverentsi organiseerimine üsna häid oskusi, et kõik toimuks korrektselt: nii osalejate registreerumine, liikumine konverentsiruumidesse kui kohvipausid, lisaks sinna juurde esinejate koordinatsioon ja kõik muu, mis konverentsi organiseerimisega kaasneb. Sellisel suurel rahvusvahelisel konverentsil osalemine on kahtlemata omaette kogemus.
Eesti keeles nimetatakse seda aasta üritust konverentsiks, kuigi M ütles üsna tabavalt, et tegu on pigem kord aastas toimuva suure autasustamisega. Tõenäoliselt see erinevus mõistetes tuleneb ka tõlgetest erinevatesse keeltesse ning ilmselt ka sellest, millega kuskil harjutud ollakse. Kui eestlasele öelda konverents või koolitus, siis kirgastub üldjuhul silme ette mingi klassiruum, kus inimesed istuvad ja mingit esinejat kuulavad. Esinejal peab olema alati mingi akadeemiline point ja soovitavalt sinna juurde ka kraad. GNLD aasta konverents on selles suhtes küll pigem suur autasustamine. See on üritus, kus tunned, kuidas ei ole vahet rahvusel ega sellel, kust sa tuled. Sa ei ole väike kala oma pisikeses akvaariumis oma asja eraldi ajamas, vaid osake suurest pildist, mis ühendab tuhandeid inimesi üle maakera. Kui see emotsioon ja pilt kohale jõuab, on see juba motivatsioon omaette. Kahtlemata lisab asjale võlu see, kui on veidigi sisemuses võistleja hinge. Pole vahet, oled sa sportlane või ärimees, topis esimesed tahavad kõik olla. Väga hea tunne on näha maailma tipptasemel tegijate hulgas eestlasi top 10-s. See on umbes sama kui eesti sportlane võidab olümpiamängudel medali. Ja absoluutselt äge oleks ise astuda suurele lavale terve Euroopa ette, võttes vastu saavutatud autasu. Nii tore on teistele ära teha J
Unistama peab. Mitte selles mõttes, et unistada öösiti und nähes, vaid unistada ilmsi nii tugevasti, et see ei lase öösiti magada ja hoiab ärkvel mõtetega, kuidas neid unistusi reaalselt saavutada. Minu unistus saab olla üksnes minu plaan ja mitte keegi ei saa öelda, kas see on õige või vale. Veel enam ei saa keegi mind selle eest hukka mõista, et ma unistan. Praeguses majanduslikus seisus, kus kellelgi pole kindlust homse ees, et töökoht ikkagi alles on ning elustandard samana püsib, on igasugune unistus kindlast, võrdsest ja ausast rahateenimisvõimalusest vajalik. Kui inimesel on kindel sissetulek oma nö 9-17ni töö eest, siis muutub ta nii piisavalt mugavaks, et leida pidevalt põhjendusi, miks midagi võimalik ei ole või miks on asjad elus kõik nii rasked. Nendel inimestel, kellel pole enam midagi kaotada, vaid on üks pidev ora tagumikus, mis sunnib neid edasi rabelema ellu jäämise nimel, pole valikut mugavate vabanduste vahel. See on kahtlamata üks põhjusi, miks osa inimesi on edukamad kui teised.
Generatsioon nõuab ajaga kaasas käivaid muutusi ka sissetulekute teenimises. Kui mõni aasta tagasi oli tänavapildis näha reklaamplakateid, millel väikese lapse pilt ja kiri selle kohal, et tema näeb rohkem kui sina iial võiksid, ei saanud ma sellest päris täpselt aru. Tegelikult on sellel oma point. Minu vanavanemad on elanud teistsugust elu kui mu vanemad ja mina. Mu vanemad on harjunud omama aastakümneid kindlat töökohta, kuhu asutakse tööle peale koolide lõpetamist ning töötatakse pensionini välja. Kui midagi peaks sellise kindla töökohaga juhtuma, on nende generatsioonil sellest väga raske toibuda – nad pole valmistunud enese pidevaks muutmiseks vastavalt aja vajadustele. Ma arvan, et minu generatsioon on rohkem avatud muudatustele ja äkkmõtetele oma eluga midagi kardinaalselt muud ette võtmaks või leidmaks raskustes võimalusi ja väljakutseid. Ilmselt ei jõua koolid akadeemilise haridusega enam reaalse maailmaga jõudu katsuda ega kannul püsida, et norri reaalseks eluks ja edukaks olemiseks ette valmistada. Kui minu generatsioon veel osaliselt unistab 9-17ni tööl käimisest, ent soovib omada rohkem kontrolli oma elu ja oma aja üle, siis ilmselt järgmine generatsioon on selline, mis soovib kontrollida oma elu täielikult ise, allumata ühelegi kindlale dikstioonile ja korrale. See tähendab, et üha raskem on leida nö vanale korrale alluvaid noori inimesi, kes teeksid kõvasti tööd ja näeksid vaeva ja loodaksid, et kord tuleb ka armastus. Töö tegemine peaks muutuma lihtsamaks ning paindlikumaks, kaotamata sealjuures head elustandardit. Väärtustatakse üha enam aega, mida saab veeta koos oma armastatutega, olgu nendeks siis pere või sõbrad ja teha seda, mida soovitakse, mitte seda, mida peab. Seda enam muutuvad väärtuslikumaks paindlike vormidega kodus töötamise võimalused.
Eelnevad mõtted ei ole kellegi tsitaadid, vaid pigem päevast tekkinud kokkuvõtlikumad mõtted, mis olid loodud nii Roget Uyc, Doug Fairchildi kui Annamaria Riccardi ja teiste poolt. Annamaria Riccardi oli tänase päeva viimaseks esinejaks. Annamarial täitus septembri alguses GNLDga tegelemise alustamisest 35 aastat. See on uskumatult pikk aeg. Tema kõned on alati äärmiselt südamlikud. Niivõrd karismaatilist esinejat annab otsida. Tal on suurepärane oskus panna inimesi ennast kuulama ja kaasa elama, muutudes neile omaks ja lähedaseks, rääkides asjadest nagu nad on igapäevaelus. Ma ahmisin endasse konverentsi ajal nii palju emotsioone ja mõtteid, et emotsioonide tulv peale konverentsi oli niivõrd suur, et ei osanud neid kuhugi suunata. Ma ei tahtnud kuidagi, et see päev läbi saab. Seda enam oli mul kahju, et meie seltskonnast seekord keegi teine tulla ei saanud. Järgmisel aastal püüan luua olukorra, kus oleksime konverentsil siiski seltskonnaga, et pärast oleks mõnusam muljetada.
Et konverents lõppes hilja, tahtsime kuhugi sööma minna. Enne aga soovisime autoga tagasi jõuda hotelli, et see kenasti ära parkida. GPS ei suutnud aga satelliite leida ja nii me suundusime liiklusmärkide järgi kesklinna poole. Ühel hetkel tõmbasime auto tee äärde ja jäime GPS signaali tekkimist ootama, et leida uuesti oma hotell üles. Peale pikka aega ootamist, kui mul jõudis juba vahepeal hirm tekkida, et meid on tabanud taaskord GPSi ebaõnn, otsustasime autoga hakata vaikselt edasi liikuma ja vaadata, kas leiame mõne tuttavama koha. Tabasime end äkki T.G.I. Fridays eest ning samal hetkel tekkis tagasi GPS signaal. Olime hotellist tegelikult vaid ümber nurga.
Kui auto paigas, võtsime vihmavarjud ja otsustasime minna hotelli lähedale õhtusööki nautima. Administraatori soovitusel sattusime saksalikku õllekeldrisse või pubisse. Otsustasime proovida tüüpilist Austria toitu. Et olin tööl peadirektorilt kuulnud äärmiselt palju kriitikat Wiener schnizeli (loodetavasti on kirjapilt õige) teemal, soovisin selle järele proovida. Kell oli küll juba kohaliku aja järgi õhtul pool 9 ja kõhtki omajagu tühi, aga nii suurt portsu, nagu mulle toodi, ma küll ette kujutada ei osanud. Ettekandja tõi lmulle kaks taldrikut: ühe peal kartulilaastud üle valatud magusa äädikase kastmega, mis pidi endast kujutama austria pärast kartulisalatit ning teisel kolm suurt paneeritud lihatükki. Kogu sellest portsust oleks saanud söönuks vabalt kaks inimest. Teine huvitav asi Austrias on söögikohtades pakutav vein mulli/soodaveega. Samas puudub neil menüüst siider vms joogipoolis. Kahtlemata huvitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar