Hommikul ärkasin selle peale, et hotellitoas helises telefon. Administraator palus viisakalt, et ajaksime oma auto teise kohta. Äratuskellani oli jäänud 10 minutit.
Vaatasime veidi Salzburgis ringi ja jõudsime 250-astmelise trepini, mis viis mäe otsas oleva kiriku ja vaateplatvormi juurde. Ronisime sellest üles. Linnale avanev vaade oli ilus, meenutas veidi meie Toompeal olevaid vaateplatvorme. Keerasime vaateplatvormilt alla väiksele kergelt rohtunud trepile. Sellest edasi läks tugevalt sisse tallatud, aga kitsas rada, mis lookles piki mäe serval olevat ilmselt linnamüüri. Kõndisime mööda seda üles ja alla üsna pikka maad kuniks jõudsime sildini, et edasminek omal vastutusel. Et rada hargnes kaheks, otsustasime pöörduda üles mäe poole ja peale higistamapanevat ülesrühkimist jõudsime tagasi vaateplatvormile, kuhu oli viinud 250-astmeline trepp. Kui teisest sarnasest trepist lõpuks alla tagasi jõudsime, olime ühel nõul, et Salzburgis me rohkem ringi ei käi ja liigume edasi. Meie väike hommikune matk võttis umbes 1,5 tundi.
Salzburgi piiri peal oli meie GPSi järgi suur disaineri outlet, mida otsustasime kaema minna. Parkisime auto ära, aga ei leidnud majja kuidagi sissepääsu. Meid tegi ärevaks juba fakt, et peale meie polnud parkimismajas praktiliselt ühtki autot. Samas olid suured sildid väljas maja peal ja kohal ning linnaski mitmed viidad sinnapoole näitasid. Aga kogu suur maja oli tühi. Lihtsalt konkreetselt tühi. Kõrvaloleva suure maja peal olid samuti sildid disainer outleti kohta, kuid ka see paistis olevat tühi, kuigi teede ehitustööd käisid ja suured veokid olid maja küljele pargitud. Järeldasime, et ilmselt olid poed otsustanud ühest majast teise kolida vms. Ühesõnaga meid tabas täielik ebaõnn.
Sõitsime edasi mööda kiirteed Saksamaale. Kui alguses mõtlesime ööbida Müncheni lähistel, siis tegime oma plaanid peagi ringi. Panin GPS-i sisse kohad, mida soovisime külastada ja leidsin, et tehtav ring polnud just kõige optimaalsem. Otsustasime jätta Müncheni vahele ning suunduda kõigepealt Neuschwansteini lossi juurde, mis sisuliselt asub Müncheni ja Stuttgardi vahel mägedes.
Sõit autobahni peal oli meie jaoks esialgu veidi harjumatu. Peagi aga saime rütmi sisse ning kilomeetrid lendasid autorataste all vuhisedes. Tee kvaliteet on suurepärane ning sestap ei tundu ka suured kiirused nii üüratud. Ka auto ei proovi lendu tõusta. Kuigi autobahnil on lubatud 130 km/h, siis tegelikkuses võibolla on kõikide liiklejate keskmine tõepoolest 130 km/h, sest esimene rida on aeglasem rida, kus liiguvad suured veokid, järelkärudega autod ja autosuvilad, kellel on lubatud liikuda kuni 100 km/h. Teises reas aga möödutakse neist kiiresti. Et autod siin päevasel ajal tulesid kasutama ei pea, ei pruugi olla neid väga kerge kohe tahavaatepeeglist näha. Teises reas on kiirus nii 140-180 km/h vahel. Jalgu jääda ei tohi. Seega aeglasemast sõidukist möödudes tuleb lihtsalt liiklusvooga kaasa minna või ise hakata aeglasemaks sõidukiks. Veidi hämmingut tekitasid seigad, kus meie kiirus oli nii 160 km/h kanti, aga meist möödus kõrvalt rakett, nagu me neid kutsuma hakkasime, ehk siis kiire auto nagu me oleks liikunud võibolla nii umbes 100-ga. Minu roolisoleku ajal sai tippkiiruseks 170 km/h. Nii kiiresti pole ma kunagi varem sõitnud.
Neuschwansteini loss on tõeline iludus. Nagu üks mööda läinud turist ütles, oleks see justkui Walt Disney multika reaalsuseks saamine. Visuaalselt on situatsioon järgmine: kulged autoga rahulikult mööda väikseid Saksa külasid üsna siledal ja lamedal maastikul. Kitsa, kuid väga heas korras oleva (nagu kõik teed Saksamaal) asfaldtee äärde jäävad suured rohelised põllud ja heinamaad, eemal paistavad mõnusas päikeses rohtu mäletsevad lehmad. Teisel pool on keset rohelist heinamaad üksik kirik, mille poole suunduvad mitmed rändurid, aga ka kõnnikeppidega pearättidega vanad nunna moodi riietatud naised. Tavapärasest mägisest saksamaast ei eristagi midagi muud peale selle, et massiliselt hakkab vastu tulema autosid, haagissuvilaid ja turismibusse. Siis jääb pilk nagu naelutatult veidi eemale pidama: üsna madalal, umbes mäe esimese kolmandiku peal on muinasjutuloss. Tõeline päris loss, nagu on multifilmides ja romantilistes kuningalugudes oma toretsetvate tornidega. Tahtmatult otsib pilk kuskilt kohe-kohe paistvat hädas kuningatütart, keda valvab kuri tuld sülgav lohe ning keda kohe-kohe päästma tullakse. Aga midagi sellist me oma teel ei kohta. Ainult loss on päris.
Tegu on tõelise turmisiatraktsiooniga. Parkimine on loomulikult tasuline. Nii muinasjutulossi kui samas kõrval asuvasse lossi sissepääs samuti, üsna krõbeda hinnaga, kuigi kartsin isegi krõbedamat. Auto tuleb jätta mäe jalamil asuvasse väiksesse külla ning edasi saab mäkke lossi juurde minna, kas 30-40 minutit kestva järsku mäkke tõusva jalutuskäiguga, suhteliselt kallivõitu hobukaarikuga või üsna mõistliku hinnaga bussiga. Otsustasime mäkke minekuks bussi kasuks. Tee, mis sinna viis, oli määrmiselt kitsas ja väga käänuline, üsna teravate nurkadega. Aga bussijuht oli kogenud. Olgugi, et me lossi sisse minna ei soovinud, avanes lossi juurest niivõrd imeline vaade, et seda on ilmselt võimatu kirjutada. Muinasjutulossist paremale jääb rippsild, mis ühendab kahte mäge omavahel. Silla all kaigub sügav org, võiks isegi peaaegu, et nimetada kuristikuks. Keset orgu on järsult langev kosk. Vaatepilt on maaliliselt vapustav.
Loss ise oma toretsevate tornidega on igal juhul vaatamist väärt ka siis, kui sissepääsu piletit ei osta. Lossi siseõuele pääseb selletagi. Ka lossi juurest avanev vaade allolevale külakesele ning taamal olevale järvele on lihtsalt ilus. Muide, nagu meie tark reisiraamat ütles, on antud loss olnud paljude filmide ja muinasjuttude ajendiks, aga ka illustratsiooniks, mida on korduvalt ka reaalselt kasutatud tseenides.
Lossi juurest on võimalik naasta parkimisplatsile kas hobu-, bussi transporti või kondimootorit kasutades. Jalgsi minekuks on kaks rada: üks, mis on laugjam ja võtab rohkem aega, ning teine, mis on järsum, aga alla on võimalik jõuda umbes 20 minutiga. Valisime lühema tee. Olgugi, et püüad mööda teed rahulikult alla minna, on kalle niivõrd järsk, et jalad tahavad ise jooksma hakata. Muide, loss on avatud ka talvisel ajal, ent siis ei vii üles peale kondimootori midagi. Ma ei kujuta ette, kuidas libeda ja külmaga sinna üles ja alla rühkida on.
Edasi võtsime suuna Studtgardi poole. M nohu võimenes iga tunniga ning lõuna paiku ei saanud ta enam muud teha kui ainult aevastada ja pisaraid pühkida. Ta oli suutnud täis nuusata lugematu arvu salvrätikuid, kuid nohu tuli ainult juurde. Soovitasin vahepeal apteeki pöörduda, aga ta arvas end hakkama saavat.
Mõnikümmend km enne Studtgarti keerasime kiirteelt maha väikestele teedele, et jõuda Metzingeni. Kell oli saamas peagi õhtul 8. Kunagi Dirolis töötades kuulsin esimest korda oma kolleegilt, et Saksamaal on väikesed linnad, kus asuvad tehasepoed ning hinnad seal on meie jaoks uskumatult soodsad. Eestis olles leidsime netist infot ka selliste outlettide kohta ning üks neist asubki Metzingenis. Ma ei uskunud seda, enne kui olin oma silmaga näinud. Terve väikese linna täis firma poode, mis asuvad kõrvuti või väikeste vahedega. Homme saame neid kaema asuda.
Õhtuti läheb siin kiiresti ja hoiatamata pimedaks. Olime juba eelnevate päevade põhjal välja kalkuleerinud, et kella 8 paiku saabub kottpimedus. Nii ei olnud meil võimalik kaua linnakeses ringi vaadata ja pidime hakkama endale öömaja otsima, sest varasema kogemuse järgi võin öelda, et pimedas midagi leida on peaaegu võimatu. Tegime bensiinijaamas kiire peatuse tualeti külastamiseks. Teenindaja oskas öömajaks soovitada vaid mingit kohta, mille nimes olid roosid, kuigi ta aadressi ei teadnud ja oli sellest vaid kuulnud. GPS leidis paar km eemal asuvas väikeses linnakeses külalistemaja, mille nimi sisaldas roose. Peremees, hallipäine pensionärist horvaadi vanahärra inglise keelt ei rääkinud, küll aga saime käte ja jalgadega selgeks tehtud, mida me soovisime. Peagi selgus, et tema juures on Hugo Bossi outleti külastada soovinud eestlasi ka varem ööbinud. Teema oli tuttav.
Saime endale väikse, kuid kõike vajalikku sisaldava toa 56 euro eest koos hommikusöögiga. Ma ei hakanud isegi tingima ega otsima teist kohta, sest tõenäoliselt midagi oluliselt soodsamat või paremat me kusagilt lähedusest nagunii ei oleks saanud. Pealegi läks õues just sel samal momendil täielikult pimedaks.
Kui olime end tuppa sisse seadnud, tabas meid äkiline nälg. Õhtusöök oli meil vahele jäänud ja kell hakkas saama palju. Siin külalistemajas paistab olevat ka korraliku koduköögiga söögikohake, kuid maksta saab siin ainult kas sularahas või kohaliku pangakaardiga. Krediitkaarti ega tavalist pangakaarti, millel peal Visa või Mastercard, nad ei aktsepteeri. Linnakesest välja sõites olin ma märganud suuremat supermarketit. Otsustasime toidu hankimiseks sinna minna, lootuses leida see veel avatuna õhtl peale kella 21. Meil vedas.
Supermarket oli suur ja vääris tõepoolest oma nime supermarketina. Ma tundsin end nagu väike laps suures kommipoes. Kõik oli nii põnev. Teistsugused toidud. Hinnavõrdlus. Veetsime seal peaaegu kolmveerand tundi, enne kui leidsime vajalikud asjad ja esimese uudishimu rahuldatud saime. Sidrunit me sealt ei leidnud, küll aga pisikese võrgutäie küüslauku, millest osa M oli nõus ära sööma, et ainult saada oma nohust lahti või vähemasti vähendada. Tagasi hotellitoas koorisin talle terve küüslaugu, mille ta küll veidi vastumeelselt, aga siiski peaaegu tervenisti küüs haaval ära sõi ning püüdis alla loputada pläskutäie kirsiviinaga. Ütleb ju vanarahvatarkus ikka, et kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi. Ja küüslauk peaks sinna juurde tervist tooma hästi. Hoian pöialt, et homme oleks tal parem ning kui tagasiteed Eestisse alustame, oleks ta juba terve, sest üksi mul kogu teed sõita oleks ilmselt keeruline.
Ootan homset põnevusega, et kolistada mööda outlete ja vaadata, kas sealt mõistlike hindadega ka midagi asjalikku saada võimalik on. Ma siiralt loodan, et seal saab Eesti pangakaardiga maksta, sest sularaha hakkab meil otsa lõppema ning automaadist selle väljavõtmine pole just odavaim lõbu. Meile üllatusena ei saanud ka supermarketis krediitkaardiga maksta, nii et sularaha kulub siin omajagu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar