Testimine

Tänaseks olen ma saanud 4 äraütlevat konkursivastust. Eelmine nädal möödus aga tormiliselt ja huvitavalt. Vahelduseks õnnestus mul istuda teisel pool lauda ja olla vesteldava rollis tavapärase vestluse läbiviija asemel. Väga põnev.

Oma suureks üllatuseks kutsuti mind vestlusele lausa kahest kohast ning samaks päevaks. Kellaajad klappisid õnneks väga täpselt, nii et midagi muutma ei pidanud. Iseenesest tundus mulle, et mõlemad vestlused läksid üsna hästi, teine ehk paremini kui esimene. Samas annan endale ka aru, et võin praegusel hetkel olla kõikide konkursside tagaotsas pigem just selle pärast, et ees seisab kuu pikkune puhkusereis. Aga kui nii peab minema, ju siis peab.

Teise koha vestlus kestis etteantud tunni asemel ligi poolteist. Ka mul oli väga huvitav. Õhkkond oli väga pingevaba ja lihtne. Vaatasin mõlemat vestlejat ja mõtlesin pingsalt, kust ma neid tean. Hiljem tuli välja, et ühega neist olin varasemal koolitusel kunagi ühes lauas istunud. Päev hiljem käisin E ja A-ga kohvik Moonis ning sattusin seal kokku viimase vestluse personalijuhiga. Naersime, et hakkame nüüd iga 24 tunni tagant kohtuma. Justnagu ära sõnununa, jooksime kokku sama personalijuhiga ka neljapäeva õhtul Kristiine keskuses. On see saatus või mis? Reedel saabus neilt teade, et olen pääsenud teise vooru ja kodutöö nädalavahetuseks.

Reede oli aga sootuks huvitav päev. Sattusin olukorda, millises ma pole personaliinimesena veel kordagi varem olnud. Nimelt mulle endalegi ootamatult kutsus kolmas firma mind endaga kohtuma. Ainult et mitte tavapärases vestluse vormis, vaid testimise. Et testimine on ajamahukas ja tihtipeale kulukas, siis mina olen eelistanud pigem sobivate kandidaatidega eelnevalt vestelda ja seejärel vajadusel teste läbi viia neile, kes tunduvad mulle paremad. Seal oli aga vastupidi.

Reede hommikul mõni minut enne 10 kogunes suurem hulk naisterahvaid asutuse fuajeesse valvelaua juurde. Et keegi polnud öelnud, kas ja kui palju on teisi testijaid, ei osanud ka keegi eeldada, et kõik ootavad samasse kohta. Valvelauaametnikul oli ilmselt igaühele ütlemisest, et oodaku, veidi kõrini. Kell 10 esitas ta aga sootuks huvitava küsimuse: kas te olete kõik nüüd siin? Sellele nagu ei osanudki keegi midagi vastata, sest ega meie teadnud palju meid olema peab. Hetk hiljem selgus, et 11. Kõik olid kohal.

Meid juhatati saali, kus jagati kätte järjestikku 3 testi. Esimene neist oli Tripodi vaimse võimekuse test. Aega 12 minutit ja 50 küsimust. Et tegemist oli eelkõige loogika ja arvutamise ülesannetega, siis oleksin tahtnud kasutada väikest lisapaberit kiirete märkmete tegemiseks. Üsna keeruline on peast arvutada, meeles pidada ühte ja teist tulemust ja samal ajal uuesti arvutada, teades, et aeg on äärmiselt piiratud. Jõudsin sellega veidi kaugemale kui poole peale.

Järgmiseks testiks oli erialatest. Aega 20 minutit. Siinkohal kippus mulle juba vägisi naer peale tulema. Lugesin küsimusi ja mõtlesin umbes pooltel juhtudel, mida küll saadud vastustega peale hakatakse. Küsimused olid stiilis: nimeta ametikohtade hindamise moodused. Hea küll, tahavad raamatu tarkust, kuidas konkreetseid tegevusi nimetatakse, aga milleks? See ei näita ju, kas ma tean, kuidas ametikohtade hindamine käib, vaid seda, kas ma koolis tuupisin pähe akadeemilised nimetused. Sarnaseid küsimusi oli seal veelgi. Vaatasin saalis ringi: minuvanuseid tüdrukuid oli paar-kolm, teised olid vanemad, mitmedki keskealised daamid. Ma olen enam kui kindel, et nende kogemused ja teadmised paljudest asjadest olid meie, nooremate omadest kordades üle, ent kas nemad kooliraamatute tarkusi testi oskasid märkida? Selles pole ma nii kindel. Loomulikult selliste küsimuste vastuseid on lihtne hinnata: õige/vale. Sisu pole oluline. Testi täites tundsin end kui ülikoolis mingi personalialase aine eksamil.

Kolmandaks testiks oli üldteadmiste test ja aega 25 minutit (kolmest testist kõige mahukam). Testi küsimused kõlasid stiilis: nimeta õiguskantsleri peamised tööülesanded, kes valib ametisse maavanema, nimeta 3 Eesti peamist maavara, 3 taastuvenergia allikat, liigita asutuste nimed sektorite järgi, millised on Eesti kodaniku 3 põhiõigust, mis on ainult kodanikul, hetkel valitsuses olevad erakonnad, märgi Eesti kontuurkaardile maakonnakeskused jne. Hoidsin vägisi naeru tagasi: täpselt nagu oleksin sattunud keskkooli ühiskonnaõpetuse riigieksamile. Ka seal oli mul küsimus maavanema ametiaja kohta. Minu jaoks jääb mõistmatuks, mida sellise testi tulemused näitavad ajutise personalispetsialisti oskuste ja valdkonnateadmiste kohta. Kui ma ühiskonna toimimise ja poliitikaga olen hästi kursis, aga personalivaldkonnast midagi ei tea, siis see teeb minust sobiliku personalispetsialisti kandidaadi? Päris põnev.

Ma saan aru, et üldteadmiste testi oluline kaal on kahtlemata ametikohtadel, kus laia silmaringi läheb väga vaja, nagu selleks on diplomaadid. Ka saaksin analoogse testi läbiviimisest aru kõrgemate ametikohtade puhul, kus ehk parimatel kandidaatidel üldist intelligentsuse taset oleks tarvilik mõõta. Ka ülikooli sisseastumise eksamiteks oleksid need päris head. Personaliinimesed võiksid aga veidi enam mõelda oma tegelike vajaduste peale, et säästa nii enda kui kandidaadi aega ja võtta lühikesest kontaktist nii palju kui võimalik. Kõik võidaksid.