Kiire tööpäev. Enam kui pool päevast võtsid koosolekud. Pea pulki ja muid mõtteid täis.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
esmaspäev, 25. oktoober 2010
laupäev, 16. oktoober 2010
Millal loobuda unistustest?
Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.
Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?
Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?
Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?
Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?
Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.
esmaspäev, 11. oktoober 2010
Sügiseselt kuldne suvepealinn
Väljas on imeilus sügis. Lehed puudel kolletuvad ja maagi on neist juba värviline, osa puid tuulest päris paljaks jäänud. Sügiseti tekib mul tahtmine minna värviliste lehtedega parki jalutama. Kui veidi päikselist ilma ka veel annab, on lapselik kilge lehtedes hullamise järele lausa vastupandamatu. Kui just päris lehtedes jalutada ei saa, on neid vähemasti ilus auto aknast vaadata. Enamus Tallinn-Pärnu maantest on just kuldkollane nagu Pärnu linngi.
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.
Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.
Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.
Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.
Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.
Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.
Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).
Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.
Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.
Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.
Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?
teisipäev, 5. oktoober 2010
Kliendikaebus Elisale
Kallis Elisa,
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
kirjutan sulle üle pika aja. Seni on meil olnud aastaid kestev ja teineteist respekteeriv suhe ning mul oleks kahju, kui see nüüd lõppema peaks. Kunagi suhte alguses olid meil mõned väikesed probleemid, kuid need lahenesid kiiresti. Hiljem oleme omavahel läbi saanud ka üsna hästi kuniks minu mured hakkasid pihta umbes kuu aega tagasi.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Augusti keskel rõõmustas tööandja mind teatega, et saan endale töömobiili numbri. Kuna olen olnud ise juba aastaid Elisa klient ja ka tööandja on Elisa võrgus, sobis mulle suurepäraselt mõte kasutada topeltnumbri teenust. Elisa, mitte et ma sind ei usaldaks, aga sellegipoolest olen uute asjade proovimisel ettevaatlik ning enne pea ees tundmatus kohas vette hüppamist otsustasin veidi uurida taustinfot, kas asi on ikka nii ilus kui eemalt paistab.
Mulle meeldib palju rääkida ja seepärast olin väga rahul oma kõnepaketiga, milles sisaldus fikseeritud kuu tasu eest väga palju kõneaega. Samuti olin harjunud kasutama juba pikaajaliselt kõneposti teenust ning mis seal salata, meeldib mulle telefonist ka e-posti lugeda ja internetis surfata. Telefon on minu jaoks igapäevane asendamatu abimees ning kaasas kõikjal, kuhu ma lähen.
Niisiis uurisin ma Elisa esindusest, kas on võimalik topeltnumbri puhul jätta põhinumbriks mu isiklik number, et välja helistades ja pikki kõnesid tehes ei läheks number sassi ja ma kogemata tööandjale sellega lisakulu ei tekitaks. Samuti soovisin, et jääks alles kõneposti teenuse võimalus. Tööandja oli aga andnud omapoolse nõusoleku internetiteenuse maksmise osas (fikseeritud kuutasuga 100 krooni), nii et minu jaoks oleks olnud ideaalne lahendus topeltnumbrina, kus eranumber on põhinumbriks, alles jääb kõnepost, aga interneti kasutamise tasu nõutakse sisse tööandjalt. Teenindaja, kes mind sel teemal aidata püüdis, jäi aga vastusega jänni. Ta püüdis küll uurida vastuseid kolleegidelt ja tootejuhilt, ent tootejuhi telefon oli väljas. Kuna ma vastust ei saanud, kas eranumber saab topeltnumbri põhinumbriks olla, jäi tehing tookord katki.
Mõte jäi topelnumbri osas ikkagi kripeldama ja otsustasin peale järele mõtlemist siiski proovida topeltnumbri teenust klassikalisel moel: põhinumbriks sai tööandja number, lisanumbriks eranumber ning interneti tasu läks tööandja arvelt. Peale mõningat pusimist sai teenindaja esinduses selle lõpuks ka vormistatud ning tundus, et kõik ongi nüüd nii nagu peab. Teenindaja ei osanud üksnes vastata, miks eranumbrile tulevad kõned ikkagi topeltnumbrile ei suundu. Nii otsustasingi hoida esialgu telefonis oma erakaarti, et eranumbrilt kõned kätte saaksin ja järgmisel tööpäeval oleks Elisast võimalik uurida, millal teenus tööle hakkab.
Päev peale topeltnumbri teenuse sõlmimist, kui telefonis oli veel eranumbri sim-kaart, püüdsin panna autot telefoniga parkima. Vastussõnumit ei tulnud. Ka parkimist lõpetades sõnumit ei saabunud. Siis hakaks asi tunduma kahtlane. Avastasin, et sms-d olid laekunud põhinumbri sim-kaardile. Siis sain ka teada, et eranumer ei lülitunud ümber osaks topeltnumbrist, sest kõneposti teenus oli aktiveeritud. Probleem pidi lahenema siis, kui eranumbri similt suunamised maha võtta ning põhinumbrile kõnepost teha. Õnneks oli tööandja ka kõneposti teenuse lisamisega nõus. Õues olid ilmad soojad, päike paistis ja elu oli kui lill - topeltnumber töötas kenasti nii mõlema numbri kõnede, sõnumite, põhinumbri kõneposti kui interneti osas. Eranumbri sim kaart on sellest päevast alates olnud mul rahakoti vahel kaasas juhuks, kui ühel päeval peaks tulema hetk, mil otsustan topeltnumbrist loobuda, oleks lihtne oma numbrit taas kasutama hakata (samal põhjusel ei lõpetanud ma oma eranumbrilt ära esialgu ei kõneposti ega interneti teenuseid, kuigi kõneposti midagi ei suundu ja eranumbriga internetti ei kasuta).
Elisa, ma ei oodanusd sinust salakavalat käitumist, kuid just selle osaks sain ma alates eelmisest neljapäevast (30.09.2010). Keset päeva avastasin oma telefonilt sõnumi, et kõnepostis on mulle teade, ilma telefoni helisemiseta. Olin veidi üllatunud. Püüdsin helistada kõneposti, kuid telefon andis võrguvea teate. Vahetasin numbrit, sest arvasin, et sattusin helistama kõneposti kogemata vale numbriga. Sain ikka võrguvea teate. Vahetasin numbri tagasi põhinumbriks ja helistasin kõneposti: teateid ei olnud. Samas smsis oli selgelt kirjas, et kõnepostis on teade. Teate avastasin aga eranumbrilt (sim kaarti vahetamata) kõneposti helistades ja sattudes oma erakõneposti, kuhu ühtki suunamist tehtud ei olnud. Samasugune juhtum leidis aset veelkord samal päeval õhtul kella 17 paiku. Et kõnepost teavitab vaid nendest kõnedest, kes on ka sõnumi salvestanud, aga jätab teavitamata nendest, kes on helistanud, ent kõneposti sattudes kõne katkestanud, ei oskagi ma öelda kui paljud mind tol päeval kätte saada püüdsid. Kuna välja helistamiseks number töötas, ei osanud ma kahtlustadagi, et kõned sinna sisse ei tule.
Proovisin helistada ise endale lauatelefonilt ja sattusin eranumbri kõnepostkasti. Helistasin klienditeenindusse ning mulle öeldi, et olen ise oma kõik sissetulevad kõned suunanud kõneposti. Samas võin ma kindlalt väita, et ei olnud teinud telefoniga samal ega lähipäevadel ühtki suunamisega seotud toimingut, ka ei olnud ma vahetanud sim kaarti. Kui telefonis on sees töönumbriga sim kaart, ei saa ma ju sellelt kaardilt eranumbrile suunamisi peale ometi panna? Teenindaja palus teha telefonile restardi ja kõik pidi saama kohe korda.
Sama päeva õhtul ootasin kõnet, mis kell ja kuhu kohtumispaik määratakse. Seda kõnet aga ei saanudki tulla, sest eranumbrilt ei olnud mind endiselt võimalik kätte saada. Ah, ma ei jaksagi kogu sellest õhtust enam pikalt kirjutada, kui olen seda korra juba teinud oma blogis. Sellegipoolest teenindaja, kes minuga terve õhtu suhtles, oli väga püüdlik ja lõpuks tundus, et kõik sai korda.
Nädalavahetusel oli mul vähe sissetulevaid kõnesid, kuid veel pühapäeva õhtupoolikul ei kurtnud keegi, et mind kätte ei saanud. Kuigi, see kurtmine võinuks jääda ka hüüdja hääleks kõrbes, sest tegelikkuses ei tea ma, kaua mu eranumber ei ole olnud töökorras. Paraku oma töönumbrit kasutan üksnes tööalasel eesmärgil ega ole seda isegi mitte perele jaganud. See tähendab, et mind vahepeal kätte saada telefonitsi ei olnudki võimalik. Ka ei tule ma ise selle peale, et teha endale Muhv-nõudmiseni kõnesid ehk mõnelt muult telefonilt kontrolli mõttes endale helistada, kas number ikka töötab.
Terve eilse päeva oli telefon kahtlaselt vaikne. Aga vahel ongi vaiksemaid päevi ja sellest ei oska kohe kahtlustada, et number taas ei tööta - leiti ju eelmise nädala lõpul lahendus Elisa poolt ja kuna mulle keegi rohkem tagasi ei helistanud ega muul viisil ühendust võtnud, siis eeldasin, et kõik töötab. Täna lõuna ajal sain kurjakuulutava teate, et mu eranumber pole enam isegi mitte kõneposti sattunud, vaid lausa levist väljas.
Olles valinud topeltnumbriga sim kaardilt aktiivseks oma eranumbri, helistasin Elisa kliendiinfosse. Teenindajalt sain vastuseks, et probleemi lahendus on jäänud tehnikutelt poolikuks. Tundsin, kuidas mul silme eest mustaks läks ja veri pähe tõusis: ma ei saa kontrollida seda, kas Elisa teeb oma tööd ja lahendab tekkinud probleeme. Kannatliku kliendina ootan ma pikisilmi oma suurele murele lahendust ja eeldan, et olles selle adresseerinud õigetele inimestele, sellega ka tegeletakse, aga tuleb välja, et ilmselt nii see ikkagi ei ole. Kallis Elisa, kui sa oled pannud mind niigi juba pikalt ebamugavasse situatsiooni, siis kuidas peaksin käituma, et oma murele lõpuks sinupoolne lahendus leida?
Veidi hiljem helistas täna teenindaja mulle tagasi ja teatas, et tänu olemasolevale kõneposti teenusele ei saagi topeltnumber töötada. Väidetavalt ei ole võimalik topeltnumbri teenuse puhul kasutada kõneposti teenust. Kuulsin seda täna telefonis esimest korda. Miks ometi ükski teenindaja mulle sellist infot kordagi varem polnud andnud, et topeltnumbri puhul pean loobuma kõnepostist? Miks lastakse see teenus siis tasuliselt numbrile peale panna, kui seda teenust tegelikult olla ei tohi? Ja kui teenus ei ole aktiveeritud (mitte üheltki similt ei ole ühtki kõnet suunatud mitte kummassegi kõneposti), siis miks endiselt ei tööta mu eranumber, vaid väsinud automaatvastaja hääl teatab nukralt, et number on välja lülitatud või asub väljaspool levi piirkonda?
Minu jaoks on mu eranumber osa minu identiteedist, mis on mul aegade algusest olnud. See number ei ole seotud üksnes mu pere ja sõpradega, keda kalliks pean, vaid ka klientidega, kes minuga on arvestanud. Nüüd ma ei saagi teada, kui mõni klient on püüdnud mind kätte saada, et oma lemmikloomale süüa osta. Näljase looma omanik ei oota kuniks tehnilised probleemid lahenevad - tema lemmik tahab süüa saada kohe. Ma ei tea mitu klienti on sinu tujukus, Elisa, mulle praegusel hetkel maksma läinud. Elisa, ma olen sinus pettunud ja tunnen end petetuna sinu poolt. Olen olnud sulle kogu aja, mil mul on mobiiltelefon olnud, truu klient ega ole lasknud ühelgi teisel operaatoril end üle meelitada nende marjamaale. Ja pika lojaalsuse eest tasud sa mulle niimoodi?
Elisa, ma ei tahaks meie pikaajalist suhet lõpetada, aga kui need probleemid ei leia peagi mõistlikku lahendust, ei näe ma varsti enam teist võimalust, sest kahte telefoni kaasas kandes ei ole enam vahet, kas mõlemad on ühes võrgus või mitte. Elisa, kuidas sa lahendad tekkinud probleemi ja korvad minu valu?
Sinu truu klient
P.
esmaspäev, 4. oktoober 2010
Vestlused unenäos on reaalsed?
Istusin ja kuulasin sind. vaatasin su rõõmsat nägu ja optimistlikku meelt. Mul oli hea meel kuulda, et teil on kõik hästi ja olete õnnelikud. Sa rääkisid oma reisist ja kauaoodatud taaskohtumisest. Lõpuks ometi jälle koos.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
Umbes nädalapäevad tagasi hommikul ärgates ei mäletanud ma midagi detailidest, üksnes rahulik enesetunne oli, teades, et teiega on kõik korras ja hästi. Hinges torkis korraks valusast igatsuest teie mõlema järgi, sest öine vestlus unenäos oli nii päris ja reaalne, et hommikul oli raske uskuda: seda ei toimunudki. Aga võibolla ei olnudki see pelgalt uni ja meie vestlust mäletad sinagi?
Igatsen vestlusi ja koos veedetud hetki. Igatsus teeb hinge veidi hellaks. Mõttes teile soovin head. Ehk jõuavad need soovid kohale teie unenägudes, E ja L.
Tellimine:
Postitused (Atom)