Millal loobuda unistustest?

Kõik unistavad. Kes suurematest, kes väiksematest asjadest. Unistused on elus edasiviivaks jõuks, sest nende poole püüeldes on siht silme ees ja hommikuti tõustes päeval mõte sees. Millal on see aeg, mil tuleks unistustest loobuda, sest nende täitumine näib võimatuna?

Unistused muutuvad elu jooksul. Mõned neist kaovad ja muutuvad tähtsusetuks, mõned kasvavad ajapikku hulluksajavalt suureks ja nõuavad täitumist. Mõned neist saavadki teoks. Kas just alati niimoodi, nagu eelnevalt on arvatud, aga mingil kujul siiski.

Elu ei pea olema lihtne, tõsi. Vastasel juhul tunduks siin seiklemine igavavõitu ja puuduksid piisavad väljakutsed. Aga kui väljakutsed on nii suured, et jõud neist kuidagi üle ei paista käivat, ka siis, kui väga kõvasti punnitada? Milline on see hetk, mil võib öelda, et pingutus on liga suur ega ole vaeva väärt ja selle nimel loobuda oma unistusest?

Kas emotsioone saab mõõta rahas? Ilmselt saab, ent millise valemi või koefitsendiga? Kuidas saab erinevaid sündmusi, asju ja tundeid omavahel võrrelda ning ümber kalkuleerida materiaalseks? On see üldse vajalik?

Kuidas ma tean, et loobumised ja uste sulgemised aitavad avada uusi, mille tulemused on paremad, nii et tehtud otsuseid kahetsema ei hakka? Eriti, kui otsused on inimese elu jaoks väga olulised?

Võibolla on unistused ülepaisutatud ja võibolla ei peaks neile üldse tähelepanu pöörama? Aga mis oleks sel juhul elu mõte? Mis on see ajend, mille nimel hommikul ärgata ja päev õhtusse pingutada? Mis on see, mis toob naeratuse näole ja hinge õnnetunde?

Nii palju vastamata küsimusi. Ja raskeid otsuseid.