Sügiseselt kuldne suvepealinn

Väljas on imeilus sügis. Lehed puudel kolletuvad ja maagi on neist juba värviline, osa puid tuulest päris paljaks jäänud. Sügiseti tekib mul tahtmine minna värviliste lehtedega parki jalutama. Kui veidi päikselist ilma ka veel annab, on lapselik kilge lehtedes hullamise järele lausa vastupandamatu. Kui just päris lehtedes jalutada ei saa, on neid vähemasti ilus auto aknast vaadata. Enamus Tallinn-Pärnu maantest on just kuldkollane nagu Pärnu linngi.

Kuigi ajavaru tundus olevat küllaldane, saabusin sellegipoolest Pärnusse napid 10 minutit enne kaheksat. M oli selleks ajaks kenasti toa soojaks kütnud. Tööriided kiiresti seljast visatud, kohvrist kleit üll visatud saabusime täpselt täistunniks Amende Villasse Sügisjazzi raames Laura Põldvere kontserti kuulama. Külgmises kambris olid veel üksikud vabad kohad, kuhu end mõnusasti sisse seadsime ja mu seksika punase küünarkargu kamina najale toetasime. Veidi hiljem jäi samasse kambrisse seisma seltskond, kus noormees liikus samuti küünarkarguga. Seda nähes, hakkas suunurk vägisi tukslema - saatusekaaslane. Kui ta esimese hooga ei saanud muigest hästi aru, siis peale kontserti teda taas maja ees kohates, tervitas ta karguga juba esimesena, lisades juurde, et ikka juhtub.

Kontsert ise oli suurepärane. Laura mahe hääl sobis ideaalselt kõlama ajaloohõngulise villa ruumidesse, tema välimus loomulikult laitmatu. Aga Laura ei oleks ilmselt kõlanud ka nii suurepäraselt oma imelise bändita. Trummar ja tsellomängija on mõlemad ilmselgelt üle prahi ja ainuüksi juba nende kahe neiu pärast tasub Laura kontserditel käia. Kui tunnine kontsert äkki lõppes, oli tunne, justkui tahaks veel ja veel.

Otsustasime leida koha, kus oleks võimalik võtta kerget õhtueinet elava klaverimuusika saatel. Infotelefon ei osanud meile soovitada ühetgi kohta. Kuna me kumbki Pärnus peale Pizza Steffani kuigipalju kohti ei tea, ei osanud ka esimese hooga kuhugi minna. Tegime autoga kolm tiiru ümber Pärnu kesklinna ja lõpuks otsustasime sisse astuda Cafe Grandi, mis seni paistis eemalt pigem noobel restoran kui hubane kohvik. Ootamatult paitas meie kõrvu klaverimuusika! Ka kohviku hinnad on üsna mõsitlikud - kohvitassi saab kätte juba 10 krooniga. Ilus õhtu lõppes täiuslikult.

Hommikusöögikohti internetist otsides sattusin mitmetele põnevatele lehtedele, kuid parimaks neist võin pidada Pärnu Postimehe üsna hiljuti ilmunud artiklit, milles räägitakse Pärnus arendatavast kohvikukultuurist. Varaseks söögiks soovitatakse erinevate blogides ja foorumites Frensi või Mahediku kohvikuid. Kuna Frens oli ootamatult reserveeritud, astusime sisse Mahedikku. Olin Mahedikust varasemalt ajakirjadest lugenud, kuid alati unustanud asukoha. Kahju on sellest, et nende koduleht on veel üsna tühi, kuid koht ise on päris äge, veidi vanaaegne ja hubane. Hinnad mõistlikud, kuigi mitte odavad, aga toidud suurepärased. Pakutakse tõesti ökovariante: speltanisu puder kõrvitsa-õunamoosi ja talupiimaga; kaerahelbejahu pannkook teralise kohupiima ja astelpajuga. Oli ka uid põnevaid pakkumisi, aga ega kõike saa ju meelde jätta. Igatahes tasub sealt teinekordki läbi astuda. Kindlasti võiks tulevikus ka tutvuda mõnusa lõuna- ja õhtusöögikohviku Supelsakstega, kohvi ja trühvlite tarvis Picadillyga. Netiavarustes mainiti ära veel uus sushikoht A-hoy ja pisike kohvik Papli. Tundub, et kohvikutama tuleb Pärnusse veelgi minna.

Juhusliku shopingu käigus saadud kupongid reklaamisid Ammende villas koogitükki ja Estonias terme. Tallinnast tulles olin kiiruga kaasa haaranud ujumisriided juhuks, kui peaksime tahtma Terviseparadiisi veekeskusesse minna, kus olen üsna ammu käinud ja viimasel ajal mitmel korral uuesti minna soovinud. Ootamatu sooduskupong pani aga mõtte liikuma Estonia spa suunas. Mõeldud, tehtud.

Estonia termid on moodsas keeles basseini- ja saunakeskus. Veidi meenutab Narva-Jõesuu spaad, kuid on kõvasti sellest üle. Läbi kahe korruse on mitmeid veega seotud elemente, kus on äärmiselt mõnus kolme tunni jooksul vedeleda, alustades Türgi hamamist, aurusaunast ja Jaapani basseinist ning lõpetades mitmete erinevate mullivannidega. Igal juhul, kes käinud pole, sellele soovitan kindlasti. Üllatavalt positiivne kogemus.

Harjumuspäraselt käisime ka Pizza Steffanis söömas. Steffani huvitav fenomen on see, et ükskõik millisel aastaajal sinna minna, on see praktiliselt alati täis ja pole ka haruldus sabas seistes lauda oodata. Ühtegi teist sellist kohta Eestis ma ei tea (vanasti oli ka Tallinnas Kompressor, ent tunnistan, et pole seal aastaid käinud).

Ka seekord sattusime Steffanit külastama ajal, mil polnud ühtki vaba lauda, kuid olime esimesed, kes sabasse seisma jäid. Üsna kohe peale meid vajus uksest sisse terve mansaft inimesi, justkui oleks nad kõik korraga kuskilt bussist lahti lastud. Peagi lõpetas välisukse kõrval soome paar oma õhtusöögi. Märkasin, kuidas üks naisterahvas vaikselt lauda noolima hakkas. Ma saan aru, et kuskil pole ühtki juhist, et laua ootamiseks tuleks sappa seisma võtta, kuid üsna loogiline ja viisakas oleks esmalt lasta lauda need, kes järjekorras esimesed on. Niisiis võtsin seisukoha sisse üsna laua läheduses.

Kui olime saanud napilt maha istuda, astus meie juurde varateismelise pojaga naine, kes päris, kas toolid meie kõrval on vabad. Heauskliku külastajana ei uurinud ma esimese hooga, milleks ta toole soovib ja vastasin jaatavalt - ehk on neil kuskil laud, aga seltskond suurem ja toole puudu, milleks siis veel teisest lauast muidu toole küsida? Selle peale käsutas naisterahvas oma poja meie lauda istuma. Olime nii hämmingus, et ei osanudki esimese hooga kohe reageerida. Steffani lauad on üsna pisikesed, mis tähendab, et võõrastega lauda jagades, tuleks istuda üsna külg-külje kõrval ja mingist privaatsusest ei saa absoluutselt enam juttugi olla. Isegi menüü arutamine oleks sama hea kui teise isiku suutäisi lugeda. õnneks tuli peagi teenindaja, kes viisakalt naisterahvale püüdis selgitada, et ühes lauas istub ikkagi üks seltskond ja üks arve. Nähes meie häiritud nägusid, naisterahvas loobus.

Hetk hiljem vabanes meie lähedal teine laud, kuhu asusid istuma järjekorras järgmisena oodanud kaks vene neidu. Sama naisterahvas lendas neilegi peale ettepanekuga lauda jagada. Malbed neiud ei osanud ettepanekust kuidagi viisakalt keelduda. Ka neile tõttas appi sama teenindaja, mille peale naisterahvas meeletult meelehärmi väljendas, kurtes Steffani poliitika üle: milleks siis tehakse neljaseid laudu, kui sinna lubatakse istuda vaid kahel inimesel. Tüdrukute õnneks loobus naine ka nende lauast lõpuks peale pikemat sõnelust.

Süvenesime menüüsse ja esitasime teenindajale oma tellimuse. Äkkitselt paelus meie tähelepanu vanem abielupaar, kellest proua päris, kas kohad meie kõrval on vabad. Äsja saadud kogemuse põhjal vastasin kiirelt, et sooviksime einestada omaette ega soovi lauda jagada. Proua manas näole grimassi: nemad tellisid pitsa kaasa, sellega pidi minema veel vaid 5 minutit ja kas nad ei võiks ooteajaks end toolidele toetada. Ohkasime kergelt ja andsime oma nõusoleku, mis see 5 minutit siis ikkagi ära ei ole. Mõni minut hiljem selgus, et proua oli ooteaega valesti kuulnud: mitte 4 minutit, vaid 40 minutit oli tegelik aeg, mil söögi alles kätte sai. Nende pitsa toodid hetk enne meie oma, nii et lõpuks õnnestus meil einestada siiski omaette. Ent sellist situatsiooni, kus keegi Eestis meeleheitlikult püüab meiega söögikohas lauda jagada, kogesin küll esimest korda. Kas meie inimesed on nahhaalsemaks muutunud või lihtsalt näljased?