Kiire tööpäev. Enam kui pool päevast võtsid koosolekud. Pea pulki ja muid mõtteid täis.
17:15 ohh, tööpäev on läbi ja saab koju sättida, mõnus.
17:45 telefonikõne:
helistaja: tere, helistan salongist.
mina: oi kurja, mul oli tänaseks pandud aeg? 17:30? Päriselt ka? Ja mitte kuidagi enam ei jõua teie juurde?
helistaja: kahjuks ei. Uue kliendi aeg tuleb juba peale.
Ainult korra varem on juhtunud seda, kui mul oli pandud regulaarne maniküüri aeg. Ka siis, kui telefonilt 3 vastamata kõnet oma maniküürijalt nägin, ei turgatanud ükski tuluke. Ja hetkel, mil ta oli telefoni vastu võtnud, sain aru, et olin tund aega hiljaks jäänud. Õnneks leidsime uue aja.
Ma ei ole kohtumiste unustaja tüüpi. Täna unustasin. Olgugi et olin enda teada selle kalendrisse üles märkinud, aga mitte ükski ajusagar ei tekitanud seost, et pidanuksin täna peale tööd kuhugi minema. Ka ükski kalender ei piiksunud sel teemal. Hajameelsusest ei märkinudki üles? Ei jätnud meelde ka? Olen hämmingus oma vastutustundetu hajameelse käitumise üle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar