Eesti top 50 restorani

Kunagi, kui Naisteklubi oma tegevust alustas (tookord oli lihtsalt idee sõbrannadega omavahel kokku saada ja minna kuhugi sööma, kus pole käidud, millest kasvas välja regulaarne, juba mitu aastat kestnud ürituste sari), siis mõtlesin, et peaks blogima kõikide nende kohtade osas, kus söömas on käidud, siis endalgi hiljem hea meenutada ja külastada mõnda unustusse vajunud kohta taas. Suuresti mõtteks see kahjuks jäigi ja emotsioonid on kirja saanud vaid mõne üksiku koha osas. 

Kui on mõte kuhugi välja sööma minna, siis on minu teejuhiks olnud siiani viimasel ajal Eesti 50 parima söögikoha leht. Mis muidugi ei tähenda, et külastaksin kohti vaid selles nimekirjas ja muud uued või vanad kohad jäävad avastamata. Küll aga olen üllatusega avastanud, et enne selle aasta nimekirja tekkimist, olin sealt nii mõndagi kohta varem külastanud ja kogemusega ka rahule jäänud.

Võtan selle aasta nimekirja läbi tähestiku järjekorras, kus käidud on ja püüan panna kirja ka mõned meenuvad emotsioonid:

Chedi – mõnus kvaliteettoiduga restoran, õdusa atmosfääriga ja hea söögiga. Kellele aasiapärased maitsed vähegi peale lähevad, julgen soovitada. Küll aga ei tohiks keegi seal oodata tuttavlikku hiinakalaadse kiirsöögikoha Chopsticksi ega Mandarini vms koha maitseid või lõhnu. Koht on täielikult restorani standardis ja sinna võib vabalt viia nii uhked väliskülalised kui pereliikmed mõne tähtsa sündmuse puhul. Kui hotellinduses töötasin, siis õppisin selgeks mõned väiksed kiiksud, millest enne midagi arvata ei osanud: söögikoha wc järgi saad sa hinnata koha tegelikku puhtust ja kvaliteeti. Chedi wc on igatahes külastamist täiesti väärt.

City Marina – koht, kuhu olen tahtnud minna juba mitu suve järjest, sest talvel on see minu teada suletud. Jutud City Marina atmosfäärist ja kalaroogade maitsetest on jõudnud mu kõrvu ammu enne seda, kui ma adusin, mis kohaga tegu on ja kus see asub. Me polnud M-i  ja R-i jube kaua näinud ning ühise vaba suvise õhtu veetmiseks kuhugi sööma minemisega, tundus City Marina olevat just õige koht, mida ka lisaks minule M väga ära katsetada tahtis. Admiraliteedi basseini ääres, Tallinna kesklinnas vaatega jahisadamale, istudes avatud seintega ruumis justkui terrassil, on tunne, nagu polekski koduses Tallinnas, vaid sootuks kuskil Vahemereäärses restoranis. Ka toidus ei pidanud me pettuma, vaid teenindus oli veidi kentsakas ja koha kvaliteediootustele mitte vastav. Napilt enne meie lahkumist asusid ruuminurka musitseerima ka kaks meesterhavast, nii et elava muusikaga veini nautimiseks soojal suveõhtul paremat kohta ei oskagi tahta. Atmosfäär on rohkem pidulikuma rannakohviku kui valge laudlinaga restorani oma.

Crepp – eelmisel suvel hakkas Võrus paduvihma sadama ning meile A-ga tundus, et vihmasajus söögikoha otsimine pole kuigi mõistlik tegevus, liiatigi pidime me asuma teele Tallinna poole, sest oli ikkagi kesknädal. Tartus jalasirutuspausi planeerides otsustasime ka kergelt õhtustada. Kuna ma Tartus olen suhteliselt võhik, pärisin Facebooki kaudu soovitusi, kuhu keha kinnitama minna ja Crepp oli üks esimesi kohti, mida soovitati. Mõeldud, tehtud. Ja kahetsea ei pidanud. Prantsuse pannkoogi stiilis väike hubane kohvik Tartu vanalinnas, söögi osas meenutab seda Tallinnas asuv Köleri  2, kuid pannukad on Tartus paremad ja õhkkond boheemlaslik.

F-hoone – kõik ainult rääkisid sellest, nii et esimene kord, kui tehti (tänaseks endiste) kolleegide poolt ettepanek Baieri keldrist koos sinna siirduda, siis hoolimata mu villis jalgadest, olin valmis kesklinna teisest otsast F-hoonesse siiski jala minema, osa teed kingad käes. Esimese hooga tundub koht uudne, sest ruumid on suured, kalamajalikult boheemlaslikud ja kõrgete lagedega, kus sisekujundus on retrolikult trendikas ja üheski asjas pole järgitud piinlikku puhast joont ja detailide ühtemoodi olekut. Mida erinevam, seda vägevam. Kujutasin enne ette, et F-hoone on midagi Boheemi sarnast, kuid Boheem on oluliselt puhtama ja peenema stiiliga. Menüü pole küll väga kirev, kuid toiduhinnad taskukohasemad võrreldes vanalinna baaridega. Ja olgem ausad, ka Baieri keldriga võrreldes olid hinnad F-hoones ikka ca 2 korda soodsamad, nii et kontrast ühe õhtu jooksul oli suur. Tänaseks olen F-hoones käinud väga mitu korda ja kuidagi hakkab see koht vaikselt ära viskama. Teeninduse tasemest pole seal mõtet rääkida, aga ega koht restorani nime väärigi nig vanasse tehasehoonesse einestama tulles vast restoraniteenindust ei ootagi. Mõneks korraks käimiseks on koht muidugi põnev, kuid lemmikuks ta mul ikkagi ei saanud.

Komeet – mõnus kohvik hea vaatega, mugava asukohaga kesklinnas, kus serveeritakse suurepäraseid kooke ja väga kreemist cafe latet. Tihtipeale on Komeet üsna täis, nii et lauda sinna saada õhtusel ajal ilma broneeringuta on üsna keeruline. Ühel korral on mul õnnestunud seal istuda vahetult peale avamist tööpäeva hommikul koos emaga ja mõnusamat kohvitamist vist mul polegi olnud, sest koht oli praktiliselt tühi, polnud segavat suminat ümberringi ja hoolimata väljas kallavast vihmast tundus päev kuidagi päikseline (mis võib olla seotud ka kohvitamisele eelnenud emotsionaalse vedamisega). Igatahes, Anni Arro koogid on maitsvad, nii et Komeeti võib julgelt külastada mõnusa aja parajaks tegemise kohvikuna küll. Kui Haapsallu sattuda, siis saab samalaadseid kooke ja sööke nii Müüriääre kohvikus kui Epp-Maria Kokamäe galerii II korrusel asuvas Anni kohvikus.

Leib – kunagi aastaid tagasi korraldasin ühe organisatsiooni paarikümne inimesega jõuluürituse Šoti klubi ruumides. Juba siis jäi mulle meelde selle koha mõnus hõng ja imeline sisehoov, mida restoranini jõudmiseks üle lume läbida tuli, vanalinna keskaegsete müüride vahel. Olgugi, et vanalinnas, tundub koht kuidagi reaalsusest täiesti äralõogatuna. Nii et kui sinna asus toimetama Leib resto ja aed, oli hädavajalik uus külaskäik sinna ette võtta. Ma arvan, et kõige põhjalikum joogikaart ja veinivalik, mida ma seni restoranides kohanud olen, on just Leivas. Ja seni kõige paremini valmistatud maksa olen ma saanud samuti seal. Rääkimata teenindajate püüdlikkusest ja omanike hoolivast klientidega suhtlemisest. Kontseptsioonina on huvitav ka fakt, et sarnaselt Itaaliale on ka Leivas lõuna ja õhtusöögi vahelisel ajal võimalik saada vaid kitsendatud menüü valikut, kuid ka see oli maitsev, nii et julgesin sinna viia ka oma lähemad pereliikmed. Tallinnas kindlasti üks kohti, kuhu läheksin meeleldi alati tagasi.

Lucca – esimest korda pidin Tabasalu piiril asuvasse eemalt pisikesena paistvasse teeäärsesse restorani sattuma umbes 5 aastat tagasi, kuid restorani ukse ees otsustasime kannapöörde teha ja hoopis Tabasalus asuvasse Osman Kebab Grilli minna, kuigi Osmanist peaaegu üle tee asub teine suurepärane, ent veidi kallim, söögikoht Babyback, kus olen ka korduvalt käiud. Tol korral mulle lihtsalt tundus, et teksad ja lihtne pluus pole Lucca valgete laudlinade jaoks piisavalt pidulikud. Nüüd hiljuti õnnestus mul Luccas koos A-ga siiski ära käia ühel tööpäeva õhtul, kui restoran oli meie saabudes pooltühi, ent täitus rahvaga kiiresti. Korralik restoran valgete laudlinadega, mida kahjuks nii harva viimasel ajal kohtab. 

Mahedik – ühel sügisesel nädalavahetusel otsisime M-ga mõnusaid kohti Pärnus, kus nautida hommikusööki ja nii sattusime me ka Mahedikku, millest olen blogisvarem veidi kirjutanud. Hubane ja mõnus ökotooteid viljelev kohvik, kus menüüs on võibolla mujal veidi tavapäratud eestimaised söögid. Igal juhul väga mõnus vaheldus tavapärasele pubi ja kohviku toidule.

Moon – oli aasta 2010 kevad ja ma olin värskelt töötuks jäänud. Mu kallis sõbranna plaanis parajasti Eestimaa mulla jalgadelt pühkida ja maailma avastama minna. Nii me siis kahekesi istusime Moonis ning rääkisime tema maailma vallutamise plaanidest, kuhu üliväikeses osas ka ise kaasatud olin. Vahetult enne Mooni minekut kõigest mõni päev varem olin saanud ühel töökonkursil, mida nii väga võita ihkasin, lõppvooru. Moonis tervitas mind aga kõrvallaua taga sama naisterahvas, kes tol konkursil mind intervjueerinud oli. Selline soe, positiivseid ootuseid täis tunne seob mind Mooniga. Tol korral seda töökohta ma küll ei saanud, ent saadud positiivne tagasiside konkursile jättis kõigest ikkagi heleda tähe mu taevasse. Ja kui ma asunuks tol korral tööle sinna asutusse, kuhu kandideerisin, poleks olnud minu osalust rahvaloendusel ja kes teab, kuidas üldse tänane päev võinuks välja näha, nii et tegelikult olen ma õnnelik, et kõik nii kujunes, nagu läinud on. Moonis olen ma käinud õige mitu korda ja emotsioone on sinna maha jäänud mitmeid. Kõik positiivsed. Viimati veetsime seal ühe õdusa lõuna kallite (endiste) kolleegidega sünnipäevi tähistades, mis ilmselt oligi üks viimaseid koosistumisi, kus olime korraga kõik. Moon on justkui hästi peidetud saladus, et ta asukoht otseselt eemalt silma ei hakka, kuid alati on see puupüsti rahvast täis. Söögid, eriti part, on seal samuti suussulavad ja teenindus selline, kuhu alati tippi jätan. Moon on kuidagi isiklik ja personaalne. 

OKO – mere ääres asuv maaliline idüll. OKOsse olen tahtnud korduvalt minna, aga pole kas olnud õiget seltskonda, vaba lauda või aega, sest OKO asub Kaberneemes ja sinna sõitmiseks peab planeerima aega. Kui paar nädalat tagasi poolakad (ja üks rumeenlane, aga kutsun neid ikkagi oma poolakateks) külas käisid, siis mõtlesime M-ga kuhu neid viia õhtust sööma sellisesse kohta, mis oleks veidi eriline. Me arvasime, et nad kolavad vanalinna kitsaste tänavate vahel või shoppavad kusagil kaubanduskeskuses, aga meie üllatuseks viitsid nad sootuks aega Pirita rannas, sest Poolal on nii vähe merepiiri ja nad kõik elavad sisemaal... ning siis mul turgatas, et OKO võiks olla poolakate jaoks elamus omaette, lisaks jääb see peaaegu õigesse suunda (Kaberneeme on ju pigem Pirita kui mustamäe suunal) ja annab ka mulle endale põhjuse seal ära käia, kuigi M oli korra varem sinna sattunud ja temagi kiitis. Broneerisin laua (see on OKO puhul rohkem kui hädavajalik, olenemata nädalapäevast), uurisin koera kaasa võetavuse lubatuse kohta ning asusimegi teele. 

OKO on väike laudvoodriga armas mereäärne restoran, mille kõrval lasub väikene sadamakai, mille külge köidetud väikesed kaatrid, jahid ja kalapaadid. Sinna saabudes tervitas meid imeilus vikerkaar, mis algas merest ja kadus kuhugi pilvede vahele. Poolakad kilkasid kui väikesed lapsed, sest koht pakkus neile niivõrd suurt rõõmu ja tundus justkui muinasjutus. Lisaks oli koera (T on ikkagi 45 kg kaaluv šokolaadipruun labradoripoiss) kaasa võtmisega väike segadus, kuid teenindajad lahendasid selle niivõrd sujuvalt ja meie jaoks ideaalselt sobilikult, et teenisid sellega suuremad plusspunktid. Ei ole just palju söögikohti, kuhu sa võid minna kogu perega, sh lemmikloomaga, kes pole just väiksemate killast, aga kes end absoluutselt vaikselt ja viisakalt üleval peab, nii et enamus ta olemasolu ei märkagi. Mere ääres peab ju sööma kala ning kala oli OKOs hea. Kahtlemata lähen sinna tagasi, kui linnakärast eemalesaamise stressivaba idülli tahan.

Põhjaka – teadsin, et kuigi Põhjaka asub vanas mõisakompleksis, siis sellist uhkust ja pidulikkust seal pole. Interjäär on pigem veidi boheemlaslik, toidud mõnusalt eestimaised. Kõige kirkam mälestus meenub mulle hoopis aga sellest, kui kõhud olid juba mõnusasti täis söödud ja kaks autotäit naisi pidi kohe-kohe hakkama tagasi teele Tallinna poole. Ma arvan, et see oli meie esimene Naisteklubi ühine väljas söömine, kus me laudkonna peale alkoholi ei tellinudki, pealegi oli käik kesk nädalat. Väljas olid ilmad juba kergelt jahedaks läinud, aga loojuv päike sillerdas veel eemal olevate puulatvade vahelt. Põhjaka mõisakompleksi ääristas vastvalminud mahlakate kaunadega hernepõld. Kuigi kõht oli äsja täis söödud, tuli natuke herneid peale maiustada, enne kui kodutee jalge alla võtsime. Täpselt nagu lapsepõlves.  

Rucola – sisuliselt on Rucola mulle kodurestoran ehk teisisõnu kodule kõige lähemal asuv korralik söögikoht ja seetõttu olen seal käinud päris mitmel korral nii lõuna ajal kui õhtul juttu ajamas. Ja seda läbi mitme aasta. Pastad on Rucolas head ja tõeliselt maitsvad, kuid portsud minu jaoks alati liiga suured. Rucolas on ka väga mõnus väike poeke kõrval, kust olen saanud seni asju, mida mujalt tuleb tikutulega otsida, näiteks täidetud teokarpide tegemiseks vajaminevaid peopesa suuruseid teokarbikujulisi makarone, mida siis mõnusa hakklihatäidisega ahju pista ja külalistele serveerida. Suvisel ajal on Rucola terrass alati täis, sest ega siinkandis päikselise ilusa ilmaga kuskil mujal õues oma lõunasööki polegi väga nautida.

Senso – võibolla teen nüüd Sensole natuke liiga, sest minu söögikogemus seal on olnud eelkõige lõunasel ajal või seoses koolituste/konverentside lõunapausidega. Toidu kvaliteedi üle nuriseda tõesti ei saa, aga atmosfäär on selline rohkem bistroolik kui kõrgklassi restorani oma. Samas, peabki sealt ootama üldse ülišikki kohta?

Truffe – eelmise aasta varasügisel pakkisin taas oma koti ja asusin mööda Eestimaad sõitma tööasjus. Jaotasime Eestimaa tükkideks ja leppisime kokku igaühele oma tükikese, mida väisata. Lõuna-Eesti jaoks sai meie staabiks Tartu, kus ööbisime, hommikuti üksteisest lahkusime ja pika ning väsitava päeva lõpuks taas kokku saime. Nii otsisime me ühel õhtul korralikku söögikohta Tartu kesklinnas, kus tekkinud pingelangust välja lasta ja tunda mõnusat rammestust eriti väsitavast päevast. Mina Tartut ja tema võlusid ei tunne, seega otsustasin järgida sõbranna soovitust ja nii me sattusimegi Truffe. Kuni parimate restoranide lehele sattumiseni polnud mul tegelikult aimugi, et tegemist oli üldiselt väärtustatud söögikohaga, kuigi toidu serveering oli ahvatlev ja söök ise imemaitsev. Ilmselt üks mõnudest lisaks heale seltskonnale oli ka suurepärane istekoht otse akna all. Ja olgem ausad, teenindajal polnud ka meiega lihtne, arvestades meie kõikvõimalikke erisoove ja lõputuid küsimusi menüüvaliku kohta, millega neiuke kenasti hakkama sai.

Villa Thai – minu suhe Villa Thaiga on tegelikult aastate tagune ja emotsionaalne. Meil oli peres kokkulepe, et iga suurema kooliastme lõpu puhul viivad vanemad terve pere kuhugi korralikku restorani sööma. Keskkooli lõpetades teadsin ma küll hulganisti pubisid ja baare Tallinna vanalinnas, kuid minu teadmised korralike restoranide osas olid äärmiselt piiratud. Üks koht, mis aga ammu silma oli jäänud sellest pidevalt tänaval möödudes, oli Villa Thai, kus otsustasimegi minu keskkooli lõpetamist tähistada. Kogemus oli täielikult eksootiline, seda eriti, arvestades, et meie pere polnud siis veel kuigi palju aasiapäraste toitudega kokku puutunud ja maitsemeeled olid ka muude üldlevinud maitseainete poolt rikkumata. Emotsioon oli igatahes võimas ja meeldejääv. Kuigi aastad on möödunud, pole ma sinna peale seda ühte korda rohkem jõudnud. Ja nii vaatangi ma seda kohta iga kord igatseva pilguga, kui sellest juhuslikult mööduma satun, lubadusega sinna kunagi taas tagasi minna.

Mul on hea meel, et mul on olnud nii palju võimalusi külastada häid ja väärtuslikke söögikohti. Endalegi üllatusena olen nimistust kokku häid maitseid mekkinud 15 kohas. See aga tähendab, et suurem osa on veel läbi käimata ja osa suurepäraseid maitseelamusi veel ees ootamas. Lähme sööma?