pühapäev, 5. mai 2013

Reisistatistikat

Meie ühisel sünnipäevakingireisil:

  • olime kokku Eestist ära 10 päeva
  • läbisime kokku 4944 km
  • oli enamuse ajast roolis M 
  • tuli keskmiseks kütusekuluks 8,59 l/100km kohta tänu Poola küladele ja Saksamaa kiirteedele
  • oli soodsaim kütus Eestis - 1,27€/l
  • ja kalleim kütus Hollandis - 1,79 €/l
  • sai Euroopa keskmiseks liitri hinnaks 1,47 €/l
  • ööbisime väljaspool kodu 1 öö hotellis ja ülejäänud heade sõprade-tuttavate juures
  • tõime koju 45 pudelit veini ja hulga head juustu
  • nautisime täiega sellest igat hetke!

laupäev, 4. mai 2013

3 in 1: 3 üllatust ja 1 ülipikk päev

Kui reisi planeerisin, siis arutasime mitu korda M-ga, kas tulle ühe jutiga Wroclawist koju välja või võtta ikkagi ööbimine kuskil vahepeal. Eelmisel aastal Riiast Wroclawisse sõit oli väga pikk ja väsitav ning sellele kogemusele toetudes otsustasime broneerida endale hotelli läbi Interneti Marijampole lähedal täpselt maantee E67 kõrval, et oleks sinna hea sisse keerata ja oma teekonda otse jätkata. Piltide järgi tundus hotell korralik ja kommentaaridki olid head. Veidi enne kodutee alustamist hakkas M rääkima, et võiks ikka ühe jutiga koju välja sõita proovida. t olime aga hotelli tühistamiskuupäeva mööda lasknud ja meil tulnuks öö eest nagunii maksta ka siis, kui sinna ei jää, otsustasime jääda esialgse plaani juurde.

Panime äratuskella Wroclawis helisema kella 9ks, õndsas teadmises, et meil on rahulikult aega hommikusööki süüa ning end minekule sättida, et veel Varssavis shopata ja hilisõhtuks Poola piiri lähistele Leedus olevasse hotelli end sättida. Kuskil kella 7 paiku hommikul kuulsin läbi une, kuidas akna all mingi auto signa karjub, ent oma olematu orienteerumismeelega olin täiesti veendunud, et pargime enda autot teisele poole maja ja meie auto on  nähtav üksnes A korteri magamistoa aknast. Nii keerasin mõnusas unes teise külje ja suikusin uuesti.

Kui mõlemad M-ga kella 9 paiku ärganud olime, rääkisin ka M-le selleest, kuidas mingi auto akna all vastu hommikut karjus, aga meie oma see ju olla ei saanud. M soovitas mul köögiakna eest ruloo üles keerata ja vaadata, kuidas meie auto otse just köök-elutoa akna alla pargitud on. Tõmbasin ruloo rahuliku südamega üles ja seejärel ehmatasin: meie auto on, aga juhipoolset esimese ukse klaasi ei ole. Olime M-ga mõlemad sekundiga täiesti ärkvel. Tormasin A magamistuppa ja tere hommikust soovimise asemel palusin tal kutsuda politsei. Olime ööseks fotokad ja läpakad küll tuppa tassinud ning autos midagi väärtusliku peale M sünnipäevakingi ei olnud, kuid mõte sellest, et sõita läbi Poola ilma ühe külgmise klaasita, oli kõhedust tekitav. Sellises olukorras kuskil hotellis veel teepeal ööbid ei tulnud üldse kõne alla.

Jooksime kiiresti õue auto juurde. Märkasin, et ka kõrvalistujapoolne aknaklaas on puudu. Jõudsin vaid mõelda, et miks nüüd oli vaja mõlemad klaasid küll ära lõhkuda, enne kui M selge häälega kuidagi jahmunult välja ütles, et klaasikilde pole. Seisime mõlemad nõutult auto kõrval, A meie selja taga oma pidžaamas, telefon kõrva ääres politsei kutsumiseks. M võttis taskust auto võtmed, hoidis auto avamisnuppu ülipikalt all ja mõlemad esiklaasid sõitsid tervelt üles. Huh, klaasid ei olnudki katki. Ja autos olid kõik asjad nii, nagu olime need õhtul jätnud. Ent käed värisesid veel pärast sellist hommikust äratust tükk aega.

Juurdlesime hommikusöögilauas tükk aega, kuidas auto aknad ikkagi niimoodi ise alla said minna. Hilisõhtul, kui autost vett käisin tuppa võtmas, panin ise auto uksed korralikult kinni. Ainus loogiline selgitus tundus olevat see, et M istus hommikul pükste tagataskus olevate auto võtmete peale ja tänu sellele läksidki aknad ise lahti. Ilmselt oli see kõik juhtunud vaid loetud minutid, enne kui akna eest ruloo üles tõmbasin. Pealegi elab A sellises uues kortermajas, mida ümbritseb korralik metallaed metallväravaga, millest sissesaamiseks isegi jalakäijana peaks sul pult olema. Seega igati turvaline koht nii elamiseks kui välismaa numbrimärgiga auto parkimiseks. Ja tõenäoliselt läbi une kuuldud auto signa oli mõnelt teiselt autolt, mis asus veidi kaugemal.

Pakkisime oma asjad kokku ning võtsime suuna Varssavi peale. Kuna auto aknad olid ikkagi alles, otsustasime siiski jääda oma esialgse marsruudiplaani juurde. Saatsin isale smsi, et pühapäeval võiks M ünnipäeva kõik koos ühise lõunasöögiga Pärnud tähistada, kuna sõidame Pärnust nagunii läbi. Tee Wroclawist Varssavisse on paras kolgata katsumus - see on jupp, millele pole veel alternatiivina olemas kiirteed pealinna, vaid E67 kulgeb läbi külakeste kurviliste tänavakestena üliaeglasel kiirusel. Kui Wroclawist otse Varssavisse on mööda E67 sõites ainult 360 km, siis reaalselt võtab see aega umbes 5 tundi. Alternatiivina on võimalik Wroclawist sõita mööda kiirteed Katowicesse ja sealt mööda kiirteed Varssavisse,  siis hea tunde võiks anda see, et oled pidevas liikumises, kuid ajalist võitu selline haak tegelikult ei anna. Teine võimalus on süita Wroclawist Varssavisse läbi Požnani, kuid ka sealt tuleb aeg umbes sama, vaid selle erinevusega, et kogu tee oleks sõidetud korralikul ilusal kiirteel, millest küll üks suurem jupp on tasuline, ent see-eest autovaene ja väga hea kvaliteediga. Igal juhul on mõistlik planeerida oma marsruuti niimoodi, et Poolat saaks sõita võimalikult palju mööda kiirteed - see on oluliselt vähem väsitav, kui kulgemine mööda väikseid külasid aeglasel kiirusel traktorite ja rekkade vahel.

Teine probleem Poolaga on see, et sealt Eestisse sõites ei ole sisuliselt võimalik vältida Varssavist läbisõitu. Jah, kesklinna just autoga ronima ei pea, kuid äärelinna tuleb sellegipoolest läbida. Sellist mõnekümne km kaugusel linnast korralikku ümber Varssavi sõitu ei ole siiani tehtud. Poola teed aga arenevad iga aastaga ja lootus on, et kümnekonna aasta pärast on olemas nii Wroclawit ja Varssavit ühendav korralik kiirtee kui võimalus vältida Varssavisse sissesõitu. Selle aja peale peaks olemas olema ka tegelikult ilmselt kiirtee Varssavist siiapoole Euroopasse. Poolakad ei ehita eestlaste kombel valmis mingeid jupikesi teest, vaid ehitavad terve suure kiirtee korraga algusest lõpuni valmis, mistõttu tulebki teede valmimist teinekord väga pikalt oodata, aga see-eest on valminud teekvaliteet suurepärane ja vastupidav ka aastaid hiljem.

Tegime Varssavis väikese peatuse spordipoes, sirutasime jalga ja sõitsime Poola-Leedu piiri poole edasi. GPSi järgi pidanuks me oma hotelli jõudma umbes kella 23 paiku õhtul. Pikast päevast ja üllatavast hommikust oli paras reisiväsimus juba peal, nii et ootasime mõlemad M-ga pikisilmi, millal hotelli magama saaks. Valisime selle konkreetse hotelli eelkõige kolmel põhjusel: selles puudus ööklubi (varasemalt olime olnud Marijampoles väiksemas ja lihtsamas, kuid soodsas ja puhtas hotellis Luna, mida julgelt soovitan, kuid seal on kohalik ööklubi ja arvestusega, et vajasime öömaja just laupäev vastu pühapäeva, oli meile oluline pigem rahu ja vaikus korralikuks väljapuhkamiseks keset pikka sõitu), sellel hotellil olid väga head reitingud ja see asus meie jaoks teepeal.

Jõudsime pimedas mööda maanteed sihtkohta, kus juba eemal paistis hotell oma säravate tuledega. Päris hotelli parklasse meil autoga keerata polnud võimalik - seal olid mingid väiksed teetööd ja lint ette tõmmatud, kuigi parklas oli autosid mitu. Läbi auto uste kuuldus muusikat, nagu keegi esineks ja mingi seltskond aistis õues ukse ees seisvat. Jätsime oma asjad autosse, võtsin kaasa vaid dokumendi ja välja prinditud broneeringu ning läksime kõhkleval tundel hotelli lähemalt uurima. Ukse ees tegid suitsu ülikondades mehed, koridoris tulid meie vastu üles löödud õhtukleitides meikide ja soengutega naised lõbusas meeleolus, taamal paistsid suupisted ja uhke tort, taustaks mängimas eemal elav muusika. Selge, olime sattunud ootamatult kellegi pulma või suurele juubelile. Kui admini laua juurde jõudsime, kutsuti tagaruumist üks meesterahvas, kes meid väga hämmeldunud näoga vaatas ja koheselt teatas, et tänaseks vabu tube ei ole. Näitasin talle meie välja prinditud hotelli broneeringut, ta vajus selle peale silmnähtavalt näost ära ja hakkas omaette mõttes sajatades meile vaba toa kaarti otsima. Teatasime kohe, et me sellesse hotelli ei jää, me polnud sellise lärmiga arvestanud, ainult et me ei luba ka hotelli broneeringut meie arvelt maha võtta. Tüüp vastas meile ilmselgelt kergendunud olekuga, et mingit raha nad meilt ei võta ja head teed. Niisiis läks ikkagi nõnda, nagu olime vahepeal mõelnud: Wroclawist otse koju välja sõita ja jätta hotellis ööbimine vahele. Kuigi veidi plaanimatult.

Väike vahepõige hotelli äratas meid korralikult üles ja väsimus oli hoobilt kadunud. Haarasime igaks juhuks teepeale kaasa paar energiajooki ja kohvi, et ka peale mõningast sõitmist vaim värske püsiks ning keerasime auto nina kodu poole. Meil oli jäänud sõita koduni 623 km ehk 7,5 tundi. Lohutuseks vaid teadmine, et hommikuks oleme kodus ja magame lõpuks omas voodis. Pealegi läheb kodutee alati kiiremini kui kodust ärasõitmine.

Kuskil Lätis, mitte kaugel Leedu piirist, sain meie poolakalt A-lt sõnumi küsimusega, et käes on hiline öötund, aga meist pole kippu ega kõppu ei telefonitsi ega Facebookis: kas oleme oma hotelli ikka kohale jõudnud elusalt ja tervelt? Hakkasin talle just pikalt smsi vastu kirjutama meie seiklustest hotellis ja otsusest koju välja sõita, kui tundsin, et M pidurdab autoga. Tõstsin pilgu telefonilt ja märkasin üllatunult teeääres politseiautot seismas, sau püsti. Politseinik tuli meie auto juurde ja uuris, mis keeles me räägime: läti, leedu, poola, saksa, vene inglise... Valisime neist meile kõige arusaadavama, inglise keele. Paluti välja otsida juhiload ja auto dokumendid. Seejärel pöördus politseinik M poole juba eesnimepidi ning küsis eestikeelse sõnaga "kindlustus". Wow, keset ööd kuskil Läti metsade vahel oskab politseinik ka sõnakese eesti keelt!

Küll mul oli hea meel, et me olime otsustanud enne reisi igaks juhuks kindlustusest läbi käia ja lasta välja printida rohelise kaardi, mida reeglina enam kuskil vaja ei lähe, aga just seesugustes situatsioonides on see ülivajalik - võõral maal ja võõras keeles ei ole keset ööd kellelgi soovi seletama hakata, et meil pole kohustust kindlustust trükitud kujul kaasas kanda. Pealegi on igas riigis omad seadused ja dokumentide igaks juhuks kaasa võtmine on alati parim lahendus.

M ületas kiirust: ta oli sisenenud 70-alasse 89 km/h kiirusega ning kohe peale 70 märki olidki politseinikud. Nad palusid tulla M-l oma autosse (kui Eestis istub autosse kutsutu tavaliselt politseiauto tagaistmele, siis Lätis suunasid ta esiistmele ja autosse kutsunud politseinik jäi ise õue) ning uurisid, kas ta tuleb Leedust. M vastas, et Poolast ja on teel koju. Politseinikud soovisid saada kiiruse ületamise eest 10 latti. Meil Läti raha ei olnud sentigi. Seejärel uurisid politseinikud, on ehk M-l vähemasti 10 eurotki. Ka seda ei olnud, sest olime reisile läinud kogemata niimoodi, et võtsime kaasa küll mündid parkimiseks, kuid unustanud sularaha automaadist välja võtta. M käis veel minu käest ekstra küsimas, kas meil sularaha on. Müntidest oleksime 4 eurot ehk kokku saanud, aga see olnuks mõnitamine, pealegi on meie jaoks väga võõras anda politseile sularaha - Eestis kaasnevad sellise tegevusega rasked karistused. Lõpuks politseinikud ohkasid, andsid dokumendid tagasi ja soovisid head teed rahulikult sõites. M sai endale väga hea ja ootamatu sünnipäevakingi.

Riia külje all võtsime kasutusele oma juba korduvalt pikkadel autoreisidel läbi proovitud sõnamängu, nii et üks ütleb suvalise sõna ja teine alustab järgmist sõna eelmise öeldud viimase tähega. Tundub justkui lame ja igav mäng, aga aitab uskumatult hästi aju tegevuses ja pilku ärkvel hoida ning kilomeetritel kiiresti vuhiseda. Heaks üllatuseks oli seegi, et nädalaga, mis jäi meie kahe sama trajektoori vahele, olid Läti maanteedel nii mõnedki augud ära parandatud, nii et sõitagi oli nüüd lihtsam. Oma viimase "kohustusliku" peatuse tegime Lätis viimases Statoilis enne Eesti piiri. See on meile kuidagi juba traditsiooniks saanud koduteel sealt kohvi kaasa haarata, et viimased 2 tundi sõitu koduni veel hästi vastu pidada.

Eesti piiril hakkas päike tõusma. Väljas oli valge ja ilus. Meil oli väga pikk ja üllatusterohke päev seljataga, kuid tunne oli väga hea. Kodumaapinnal olla on eriliselt soe tunne. Kella poole kaheksaks olime lõpuks kodus. Tassisime oma asjad tuppa ja keerasime magama. Nagu M soovis, et kodus oma voodis oma sünnipäeva hommikul oleks kõige parem ärgata, nii juhtuski. Palju õnne sünnipäevaks, kallis M!

reede, 3. mai 2013

Jalasirutus Saksamaal

Pakkisime oma asjad K ja J juures kokku ning keerasime hommikutundidel oma auto nina Saksamaa poole, et jõuda õhtuks Wroclawisse A juurde ööbima. K ja J juures oli kuidagi nii mõnus olla, et koduteed ei tahtnud kuidagi jalge alla võtta, aga puhkus hakkas paraku otsa saama. Teadsime, et eesolev teekond on piisavalt pikk, et oma kannikad autos krampi istuda, nii et planeerisime vahepeale kaks korralikumat peatust.

Kui juba Saksamaalt läbi sõita, siis on mul raske shoppamisest kõrvale hoida. Seda enam, et autoga on võimalik sõita just sinna, kuhu endal soovi on. Meile jäi enam-vähem teepeale Wertheim Village, kus lootsime endale veidi vajalikke riideid ja jalatseid shopata. Juba varasemalt olin märganud, et outlet cityl ja outlet cityl on suur vahe, seda eriti külastajaskonna suunitluse osas. Kui siiani olime peamiselt shopanud McArthurGlenni keti outletcitydes, mille kaubavalik on meile rohkem harjumuspärane ja ka veidi enam taskukohane, siis Wertheim Village kuulub Chic outlet shopingu keti alla. Nii nagu nimigi ütleb, on põhirõhk kallimatel brändidel, mis aga ei tähenda, et nö tavapäraseid brände seal mõistliku hinna eest üldse pole. Samast kohast sai M endale sünnipäevaks ka Fossili käekella ja meie kodumajapidamine esimese Villeroy & Bochi lauanõu. Outlet citys shoppamine tasub end igal juhul ära, kui tead, mida sul vaja on - säästa võrreldes tavapoest (ka Eestist sama asja ostes) on võimalik ka väljaspool allahindlusperioode enam kui pool toote hinnast. Kindlasti on mõttekas aga rahakott puuga selga võtta ja sammud seada outlet cityde poole allahindlusperioodil. Veetsime seal märkamatult 3 tundi.

Oma teise pika peatuse tegime Reali toidupoes, mida Brüsseli eestlased meile soovitasid. Olime kuulnud varasemalt paljude eestlaste soovitusi Saksamaal supermarketis auto toidukraami täis laduda enne Eestisse sõitmist - pidi soodsam tulema. Kuigi meil oli auto külmik kaasas, mis on sellisel autoreisil täiesti asendamatu kaaslane, oli see juba ääreni juustu, serrano sinki, oliive ja šokolaadi täis, nii et kiiresti riknevaid asju me poes enam vaadata ei saanud. Mäletan selgelt oma emotsiooni, kui 2009. aasta sügisel Saksamaal supermarketisse sattusin - kui palju oli seal selliseid tooteid, mida meil ei olnud! Milline valik! Seekord jäi ahaa-efekt aga tulemata. Paljud kaubaartiklid on samad, mis meilgi poodides müügil või kui mitte sama bränd, siis vähemasti niivõrd sarnased, et eraldi neid huvi pärast tuua pole mõtet. Hinna poolest on mõned kuivained ja konservid natuke soodsamad, nii et eraldiseisvana vaadeldes justkui erilist vahet pole Eesti poe hindadega, kuid kärutäie pealt tuleb ilmselt väike vahe sisse ikkagi. Mida ma aga Eesti poodides leidnud siiani polnud (Solarise Toidupoes ja Stockmannis ma otsimas pole käinud, tunnistan), oli isekerkiv jahu, mida paljuski kasutatakse Ameerikamaalt pärit retseptides ja mis mul siiani suuresti proovimata on jäänud komponendi puudumisel. Muus osas kaubavalik mind paraku väga ei üllatanud, võibolla mängis siin teatavat rolli selleks hetkeks juba tekkinud ka reisiväsimus ja poodidest hakkas kergelt kõrini saama.

Kui Euroopas autoga reisida, siis tuleb teada, kus on kütus soodsam. Venitasime oma viimase paagijupiga Poola piirini välja ja tankisime auto kõrini täis. Nagu ikka, oli piiripeales tanklas bensiinijärjekord, mis andis võimaluse veidi ringi vaadata ja jalgu sirutada. Kui Saksamaal on kõik avalikud tualetid tasulised, reeglina hinnaga 0,5 € või 0,7 € külastaja, mille eest saab hiljem kohvi ostes hinnasoodustust - samas, kui kohvisoovi pole, on krõbe tualeti külastamise hind su enda kulu, siis Poolas on avalikud tualetid tasuta ja seetõttu on ka piirilähistel asuvates tanklates tualetid reeglina suured ja korralikud. Tanklas kohtasime ka esimest ilmingut, et oleme jõudnud Ida-Euroopasse - tankla ees jalutas mustlane, kes pakkus iPhone müüa. Soovisime sellest tanklast lahkuda kiiresti.

Hilisõhtuks jõudsime Wroclawisse. Nii kui olime saanud üle Poola piiri, jättis päikesepaisteline ilm meid maha ning hakkas vihma sadama. Paduvihmas jõudsime A majani, pakkisime end lahti, sõime kõhu täis, rääkisime A ja C-ga veidi juttu ning kerisime magama, et hommikul alustada taas teed kodu suunas.

neljapäev, 2. mai 2013

Ostlemine siin- ja sealpool piiri

Juba mõned aastad tagasi jõudsin ma selgusele, et ostlemine Eestis on väga kallis, seda eriti riiete ja jalatsite vallas. Kui ma esimest korda elus 2009. aastal sattusin outlet citysse, jõudis mulle kiiresti kohale, et minu edaspidised riiete ja jalatsite muretsemised hakkavad toimuma peamiselt välismaal. Nii on see suuresti vahepeal ka olnud, üksikute eranditega, kui midagi hädapärast kohe tarvis on.

Kuigi aega on vahepeal palju mööda läinud, masu üle elatud ning töökohadki korduvalt muutunud, pole minu suhtumine kodumaisesse ostuhullusesse paraku muutunud. Huvi pärast lappasime Luxembourgis olles K ja J koju laekunud supermarketite infolehti, mis tutvustasid hetkel käimas olevaid kampaaniaid. Kui laias laastus ei ole toidukaupade hindadel eurodes drastilisi vahesid Luxembourgis, mida peetakse üheks Euroopa kalleimaks linnaks, Eestiga, siis lähemal uurimisel hakkasid nii mõnedki asjad silma. Näiteks nõudepesumasina tabletid, mida kasutan kodus igapäevaselt, olid Luxembourgis kampaaniahinnaga mõnevõrra odavamad kui täpselt sama toode supersoodsa kampaaniahinnaga, mis meile vägagi odavana tundub, samal ajal Tallinnas Rimis. Või teisest valdkonnast: kui ostad kasti kvaliteetveini, saad teise kasti tasuta, mis teeb pudeli hinnaks kokkuvõttes nii soodsa, mille eest Eesti poodides veini ei saa. Ja erinevalt Eestis müüdavatest odavatest veinides ei maitsenud Luxembourgist kampaaniahinnaga ostetu sugugi kehvasti ja läägelt, vaid vägagi eeskujulikult ka palju veini joonud inimesele. Eks umbes samasugustel põhjustel käivad Eestlased ka kodukaupu ostmas Ikeast, olgu see siis Soomes, Rootsis, Poolas või Belgias.

Siinkohal võib küll arvata, et oluliselt soodsamad kampaaniahinnad on suuresti kinni kogustes ja supermarketite käibes. Ühest küljest on sellel väitel kindlasti iva sees ja kahtlemata kehtib selline väide suuremates Euroopa riikides, kus elab palju inimesi, nt Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas aga ka Belgias, kuigi kohalikud Belgia eestlased käivad ikkagi toiduretkedel kord paari nädala jooksul Saksamaal. Samas on Luxembourgi riigi elanikkond üksnes 537,853 inimest Wikipedia andmetel. Seda on natuke vähem kui pool Eesti elanikkonnast. Kuidas on siis võimalik, et niivõrd väikeses riigis, mida peetakse Euroopa kohta kalliks, on ikkagi ka meie jaoks tuntavalt soodsamad hinnad Eestist, nii et sealt tasub üht-teist kaasa tuua, kui autoga käimas olla?

Vaatame sama situatsiooni veidi teise nurga alt, võttes arvesse ka muud kulud ja tulud kui ainult shoppamine. Numbeo elatustaseme kalkulaatori järgi on sisuliselt kõik asjad Tallinnas oluliselt soodsamad, kui Luxembourgis, välja arvatud elanikkonna ostujõud, mis on Luxembourgiga võrreldes lausa 60% (!) madalam, olenemata sellest, et kõik hinnad on Tallinnas soodsamad. Ja tegelikult siia ongi see koer maetud. Eesti elaniku keskmine palk peale maksude maha arvamist on ca 5 korda väiksem Luxembourglase omast. Ma ei arva sugugi, et välismaale kolides on võimalik ratsa rikkaks saada. Kuigi palk on suurem, on ka igakuised muud kulud oluliselt suuremad, nt elupinna rendi jms näol, mis ulatub meie jaoks arusaamatutesse kõrgustesse Luxembourgis. Väike võrdlus töötasude osas: Luxembourgi riiklik miinimumpalk on Wikipedia järgi 1875 € kuus, samas kui Eesti miinimumpalk on 320 € kuus, keskmine palk Luxembourgis 4274 € bruto ja Eestis 855 € bruto kuus 2012.a III kvartali järgi. Numbeo ütleb ka selgelt välja, et selleks, et omada samasugust elatustaset, mida on võimalik Luxembourgis saada 4200 € eest, peaks Tallinnas elades olema igakuine sissetulek vähemalt 2077 € - sellisel juhul oleksid hinnad ja elamiskulud samasugused proportsioonis nagu seda on Luxembourgis. Ent kahjuks sellist töötasu näevad Eestis vähesed ja selles ongi Eesti hinnastamise probleem. Selleks, et Eestis elada, pead sa olema väga hea rahadega majandaja. Kuskil on mingi suund väga nihu läinud.

Ma saan täiesti selgelt aru ka sellest, et ma võrdlen hetkel omavahel vana Euroopa stabiilselt püsinud riiki ja alles hiljuti Nõukogude võimu alt vabanenud väikeriiki, mis püüab olla edumeelsem teiste omasuguste seast. Eesti on tegelikult olnud tubli ja meie saavutused on olnud suurepärased. See, et me üldse võime võrrelda end vana Euroopa riikidega, ega võrdle end igapäevaselt Ida-Euroopaga, on juba näitaja omaette, aga selleks, et saavutada samasugust finantsilist taset ja stabiilsust, nagu on vanas Euroopas, läheb veel vähemalt põlvkond kui mitte kaks aega.

kolmapäev, 1. mai 2013

Töörahva püha Luxembourgis

Püüdsime end hommikul mõnusasti välja magada. Kuna ka J-l oli vaba päev, siis polnud peale pisikese O kedagi, kes hommikul vara asjatama oleks tahtnud hakata. Mul, nagu kombeks vaba päeva hommikul, läks uni kohaliku aja järgi kell 8 lõplikult pealt ära. Kõik teised magasid südamerahus peaaegu kella 10ni.

Kuskil lõuna paiku olime oma uimerdamistega sinnamaale saanud, et olime valmis linnapeale minema. Ilm oli pilvine, aga vihmata. Kuigi termomeeter näitas õues 14 soojakraadi, ei osanud ma end kuidagi riidesse panna. 14 kraadi Eestis on reeglina suhteliselt jahe, siin üllatavalt aga suhteliselt soe. Luxembourgis ongi üldiselt pigem oluline kanda kihilist riietust ja olla valmis vajadusel mitme erineva aastaaja riideid korraga käepärast hoidma - ilm on niivõrd muutlik.

Kui olime kesklinnale lähemale jalutanud, hakkas meie kõrvu kostma erinevaid helisid. Kuigi vanas Euroopas on 1. mai niivõrd suur püha, et ükski pood ega enamik söögikohti lahti pole, siis linna keskmes ootas meid aga ees ootamatu pralle: igal täistunnil esines orkester, laval etendasid tüdrukud eksootilisi Aafrika tantse ning plats oli ääristatud erinevate sööke ja jooke pakkuvate telkidega. Söögi-joogisoovi korral maksad kõigepealt ühte letti ära oma soovid, saad vastu kupongid ja vahetad need õiges telgis vajalike toodete vastu. Mis siinkohal aga vägagi imekspandav oli, on harjumus serveerida jooke vabaõhuüritustel ehtsast klaasist, mitte plasttopsist. Ääretult mõnus oli istuda linna ühel keskväljakul, nautida saia vahel olevat suurt vorsti klaasikese šampanjaga päikesepaistes orkestrikontserti saatel.

Luxembourg on linn ehitatud küngastele. Nii tuleb muuskui jalutada mööda tänavaid orgu ja siis tõsuta taas mäkke. Õnneks on elanikele ja turistidele elu veidi lihtsamaks tehtud ning rajatud linna keskmesse lift, mis inimesi üles- ja all-linna transpordib. Olemuselt on Luxembourg väike armas linnake nagu enamus vana Euroopa linnu. Kõrghooneid siin pole ning kortermajad on 3-4 kordsed ja näevad eemalt välja pigem ridaelamu laadsed kui kortermajad. Ruumilahendused on samuti praktilised: maja all asub suur garaaž elanike autode parkimiseks, lisaks on olemas panipaik ning eraldi pesupesemise ruum, kus kõik oma pesumasinaid ja kuivateid hoiavad. See viimane on pigem meie jaoks küll harjumatu, et korteris sees pesumasinat pole, kuid tegelikult pole selleks ka vajadust. Korter ise on avar ja praktiline, mõnusa rõduga, kus grillil oma õhtusööki valmistasime. Õhtusöögi varude osas tuleb aga arvestada, et kõik poed, sh toidupoed, on pühapäeviti ja riigipühadel kinni, nii et kui midagi puudu või otsa saab, siis nii ongi ja enne ei saa, kui poed uuesti lahti tehakse.

Kui olime umbes 6 tundi linna peal ringi jalutanud ning tundsime, et jalad löövad juba tuld, ei olnud me kuidagi nõus mäest üles ca 3 km koju kõndima ning otsustasime võtta bussi, et enda jalavaeva veidi vähendada. Luxembourgis on kõik kuidagi lihtne, loogiline ja turvaline. Kui istuda linna keskmes vabaõhukohvikus, võib julgelt fotoka sättida kohvikulauale, ilma et peaks igal hetkel kahtlustama mööduvaid inimesi selle kaasa haaramise mõtetest, kuigi tavapärane turistivalvsus tuleks siiski säilitada. Ah, Luxembourgis on kuidagi eriti mõnus olla. Võibolla teevad selle tunde kohe eriti heaks ka omad inimesed.