Kui reisi planeerisin, siis arutasime mitu korda M-ga, kas tulle ühe jutiga Wroclawist koju välja või võtta ikkagi ööbimine kuskil vahepeal. Eelmisel aastal Riiast Wroclawisse sõit oli väga pikk ja väsitav ning sellele kogemusele toetudes otsustasime broneerida endale hotelli läbi Interneti Marijampole lähedal täpselt maantee E67 kõrval, et oleks sinna hea sisse keerata ja oma teekonda otse jätkata. Piltide järgi tundus hotell korralik ja kommentaaridki olid head. Veidi enne kodutee alustamist hakkas M rääkima, et võiks ikka ühe jutiga koju välja sõita proovida. t olime aga hotelli tühistamiskuupäeva mööda lasknud ja meil tulnuks öö eest nagunii maksta ka siis, kui sinna ei jää, otsustasime jääda esialgse plaani juurde.
Panime äratuskella Wroclawis helisema kella 9ks, õndsas teadmises, et meil on rahulikult aega hommikusööki süüa ning end minekule sättida, et veel Varssavis shopata ja hilisõhtuks Poola piiri lähistele Leedus olevasse hotelli end sättida. Kuskil kella 7 paiku hommikul kuulsin läbi une, kuidas akna all mingi auto signa karjub, ent oma olematu orienteerumismeelega olin täiesti veendunud, et pargime enda autot teisele poole maja ja meie auto on nähtav üksnes A korteri magamistoa aknast. Nii keerasin mõnusas unes teise külje ja suikusin uuesti.
Kui mõlemad M-ga kella 9 paiku ärganud olime, rääkisin ka M-le selleest, kuidas mingi auto akna all vastu hommikut karjus, aga meie oma see ju olla ei saanud. M soovitas mul köögiakna eest ruloo üles keerata ja vaadata, kuidas meie auto otse just köök-elutoa akna alla pargitud on. Tõmbasin ruloo rahuliku südamega üles ja seejärel ehmatasin: meie auto on, aga juhipoolset esimese ukse klaasi ei ole. Olime M-ga mõlemad sekundiga täiesti ärkvel. Tormasin A magamistuppa ja tere hommikust soovimise asemel palusin tal kutsuda politsei. Olime ööseks fotokad ja läpakad küll tuppa tassinud ning autos midagi väärtusliku peale M sünnipäevakingi ei olnud, kuid mõte sellest, et sõita läbi Poola ilma ühe külgmise klaasita, oli kõhedust tekitav. Sellises olukorras kuskil hotellis veel teepeal ööbid ei tulnud üldse kõne alla.
Jooksime kiiresti õue auto juurde. Märkasin, et ka kõrvalistujapoolne aknaklaas on puudu. Jõudsin vaid mõelda, et miks nüüd oli vaja mõlemad klaasid küll ära lõhkuda, enne kui M selge häälega kuidagi jahmunult välja ütles, et klaasikilde pole. Seisime mõlemad nõutult auto kõrval, A meie selja taga oma pidžaamas, telefon kõrva ääres politsei kutsumiseks. M võttis taskust auto võtmed, hoidis auto avamisnuppu ülipikalt all ja mõlemad esiklaasid sõitsid tervelt üles. Huh, klaasid ei olnudki katki. Ja autos olid kõik asjad nii, nagu olime need õhtul jätnud. Ent käed värisesid veel pärast sellist hommikust äratust tükk aega.
Juurdlesime hommikusöögilauas tükk aega, kuidas auto aknad ikkagi niimoodi ise alla said minna. Hilisõhtul, kui autost vett käisin tuppa võtmas, panin ise auto uksed korralikult kinni. Ainus loogiline selgitus tundus olevat see, et M istus hommikul pükste tagataskus olevate auto võtmete peale ja tänu sellele läksidki aknad ise lahti. Ilmselt oli see kõik juhtunud vaid loetud minutid, enne kui akna eest ruloo üles tõmbasin. Pealegi elab A sellises uues kortermajas, mida ümbritseb korralik metallaed metallväravaga, millest sissesaamiseks isegi jalakäijana peaks sul pult olema. Seega igati turvaline koht nii elamiseks kui välismaa numbrimärgiga auto parkimiseks. Ja tõenäoliselt läbi une kuuldud auto signa oli mõnelt teiselt autolt, mis asus veidi kaugemal.
Pakkisime oma asjad kokku ning võtsime suuna Varssavi peale. Kuna auto aknad olid ikkagi alles, otsustasime siiski jääda oma esialgse marsruudiplaani juurde. Saatsin isale smsi, et pühapäeval võiks M ünnipäeva kõik koos ühise lõunasöögiga Pärnud tähistada, kuna sõidame Pärnust nagunii läbi. Tee Wroclawist Varssavisse on paras kolgata katsumus - see on jupp, millele pole veel alternatiivina olemas kiirteed pealinna, vaid E67 kulgeb läbi külakeste kurviliste tänavakestena üliaeglasel kiirusel. Kui Wroclawist otse Varssavisse on mööda E67 sõites ainult 360 km, siis reaalselt võtab see aega umbes 5 tundi. Alternatiivina on võimalik Wroclawist sõita mööda kiirteed Katowicesse ja sealt mööda kiirteed Varssavisse, siis hea tunde võiks anda see, et oled pidevas liikumises, kuid ajalist võitu selline haak tegelikult ei anna. Teine võimalus on süita Wroclawist Varssavisse läbi Požnani, kuid ka sealt tuleb aeg umbes sama, vaid selle erinevusega, et kogu tee oleks sõidetud korralikul ilusal kiirteel, millest küll üks suurem jupp on tasuline, ent see-eest autovaene ja väga hea kvaliteediga. Igal juhul on mõistlik planeerida oma marsruuti niimoodi, et Poolat saaks sõita võimalikult palju mööda kiirteed - see on oluliselt vähem väsitav, kui kulgemine mööda väikseid külasid aeglasel kiirusel traktorite ja rekkade vahel.
Teine probleem Poolaga on see, et sealt Eestisse sõites ei ole sisuliselt võimalik vältida Varssavist läbisõitu. Jah, kesklinna just autoga ronima ei pea, kuid äärelinna tuleb sellegipoolest läbida. Sellist mõnekümne km kaugusel linnast korralikku ümber Varssavi sõitu ei ole siiani tehtud. Poola teed aga arenevad iga aastaga ja lootus on, et kümnekonna aasta pärast on olemas nii Wroclawit ja Varssavit ühendav korralik kiirtee kui võimalus vältida Varssavisse sissesõitu. Selle aja peale peaks olemas olema ka tegelikult ilmselt kiirtee Varssavist siiapoole Euroopasse. Poolakad ei ehita eestlaste kombel valmis mingeid jupikesi teest, vaid ehitavad terve suure kiirtee korraga algusest lõpuni valmis, mistõttu tulebki teede valmimist teinekord väga pikalt oodata, aga see-eest on valminud teekvaliteet suurepärane ja vastupidav ka aastaid hiljem.
Tegime Varssavis väikese peatuse spordipoes, sirutasime jalga ja sõitsime Poola-Leedu piiri poole edasi. GPSi järgi pidanuks me oma hotelli jõudma umbes kella 23 paiku õhtul. Pikast päevast ja üllatavast hommikust oli paras reisiväsimus juba peal, nii et ootasime mõlemad M-ga pikisilmi, millal hotelli magama saaks. Valisime selle konkreetse hotelli eelkõige kolmel põhjusel: selles puudus ööklubi (varasemalt olime olnud Marijampoles väiksemas ja lihtsamas, kuid soodsas ja puhtas
hotellis Luna, mida julgelt soovitan, kuid seal on kohalik ööklubi ja arvestusega, et vajasime öömaja just laupäev vastu pühapäeva, oli meile oluline pigem rahu ja vaikus korralikuks väljapuhkamiseks keset pikka sõitu), sellel hotellil olid väga head reitingud ja see asus meie jaoks teepeal.
Jõudsime pimedas mööda maanteed sihtkohta, kus juba eemal paistis hotell oma säravate tuledega. Päris hotelli parklasse meil autoga keerata polnud võimalik - seal olid mingid väiksed teetööd ja lint ette tõmmatud, kuigi parklas oli autosid mitu. Läbi auto uste kuuldus muusikat, nagu keegi esineks ja mingi seltskond aistis õues ukse ees seisvat. Jätsime oma asjad autosse, võtsin kaasa vaid dokumendi ja välja prinditud broneeringu ning läksime kõhkleval tundel hotelli lähemalt uurima. Ukse ees tegid suitsu ülikondades mehed, koridoris tulid meie vastu üles löödud õhtukleitides meikide ja soengutega naised lõbusas meeleolus, taamal paistsid suupisted ja uhke tort, taustaks mängimas eemal elav muusika. Selge, olime sattunud ootamatult kellegi pulma või suurele juubelile. Kui admini laua juurde jõudsime, kutsuti tagaruumist üks meesterahvas, kes meid väga hämmeldunud näoga vaatas ja koheselt teatas, et tänaseks vabu tube ei ole. Näitasin talle meie välja prinditud hotelli broneeringut, ta vajus selle peale silmnähtavalt näost ära ja hakkas omaette mõttes sajatades meile vaba toa kaarti otsima. Teatasime kohe, et me sellesse hotelli ei jää, me polnud sellise lärmiga arvestanud, ainult et me ei luba ka hotelli broneeringut meie arvelt maha võtta. Tüüp vastas meile ilmselgelt kergendunud olekuga, et mingit raha nad meilt ei võta ja head teed. Niisiis läks ikkagi nõnda, nagu olime vahepeal mõelnud: Wroclawist otse koju välja sõita ja jätta hotellis ööbimine vahele. Kuigi veidi plaanimatult.
Väike vahepõige hotelli äratas meid korralikult üles ja väsimus oli hoobilt kadunud. Haarasime igaks juhuks teepeale kaasa paar energiajooki ja kohvi, et ka peale mõningast sõitmist vaim värske püsiks ning keerasime auto nina kodu poole. Meil oli jäänud sõita koduni 623 km ehk 7,5 tundi. Lohutuseks vaid teadmine, et hommikuks oleme kodus ja magame lõpuks omas voodis. Pealegi läheb kodutee alati kiiremini kui kodust ärasõitmine.
Kuskil Lätis, mitte kaugel Leedu piirist, sain meie poolakalt A-lt sõnumi küsimusega, et käes on hiline öötund, aga meist pole kippu ega kõppu ei telefonitsi ega Facebookis: kas oleme oma hotelli ikka kohale jõudnud elusalt ja tervelt? Hakkasin talle just pikalt smsi vastu kirjutama meie seiklustest hotellis ja otsusest koju välja sõita, kui tundsin, et M pidurdab autoga. Tõstsin pilgu telefonilt ja märkasin üllatunult teeääres politseiautot seismas, sau püsti. Politseinik tuli meie auto juurde ja uuris, mis keeles me räägime: läti, leedu, poola, saksa, vene inglise... Valisime neist meile kõige arusaadavama, inglise keele. Paluti välja otsida juhiload ja auto dokumendid. Seejärel pöördus politseinik M poole juba eesnimepidi ning küsis eestikeelse sõnaga "kindlustus". Wow, keset ööd kuskil Läti metsade vahel oskab politseinik ka sõnakese eesti keelt!
Küll mul oli hea meel, et me olime otsustanud enne reisi igaks juhuks kindlustusest läbi käia ja lasta välja printida rohelise kaardi, mida reeglina enam kuskil vaja ei lähe, aga just seesugustes situatsioonides on see ülivajalik - võõral maal ja võõras keeles ei ole keset ööd kellelgi soovi seletama hakata, et meil pole kohustust kindlustust trükitud kujul kaasas kanda. Pealegi on igas riigis omad seadused ja dokumentide igaks juhuks kaasa võtmine on alati parim lahendus.
M ületas kiirust: ta oli sisenenud 70-alasse 89 km/h kiirusega ning kohe peale 70 märki olidki politseinikud. Nad palusid tulla M-l oma autosse (kui Eestis istub autosse kutsutu tavaliselt politseiauto tagaistmele, siis Lätis suunasid ta esiistmele ja autosse kutsunud politseinik jäi ise õue) ning uurisid, kas ta tuleb Leedust. M vastas, et Poolast ja on teel koju. Politseinikud soovisid saada kiiruse ületamise eest 10 latti. Meil Läti raha ei olnud sentigi. Seejärel uurisid politseinikud, on ehk M-l vähemasti 10 eurotki. Ka seda ei olnud, sest olime reisile läinud kogemata niimoodi, et võtsime kaasa küll mündid parkimiseks, kuid unustanud sularaha automaadist välja võtta. M käis veel minu käest ekstra küsimas, kas meil sularaha on. Müntidest oleksime 4 eurot ehk kokku saanud, aga see olnuks mõnitamine, pealegi on meie jaoks väga võõras anda politseile sularaha - Eestis kaasnevad sellise tegevusega rasked karistused. Lõpuks politseinikud ohkasid, andsid dokumendid tagasi ja soovisid head teed rahulikult sõites. M sai endale väga hea ja ootamatu sünnipäevakingi.
Riia külje all võtsime kasutusele oma juba korduvalt pikkadel autoreisidel läbi proovitud sõnamängu, nii et üks ütleb suvalise sõna ja teine alustab järgmist sõna eelmise öeldud viimase tähega. Tundub justkui lame ja igav mäng, aga aitab uskumatult hästi aju tegevuses ja pilku ärkvel hoida ning kilomeetritel kiiresti vuhiseda. Heaks üllatuseks oli seegi, et nädalaga, mis jäi meie kahe sama trajektoori vahele, olid Läti maanteedel nii mõnedki augud ära parandatud, nii et sõitagi oli nüüd lihtsam. Oma viimase "kohustusliku" peatuse tegime Lätis viimases Statoilis enne Eesti piiri. See on meile kuidagi juba traditsiooniks saanud koduteel sealt kohvi kaasa haarata, et viimased 2 tundi sõitu koduni veel hästi vastu pidada.
Eesti piiril hakkas päike tõusma. Väljas oli valge ja ilus. Meil oli väga pikk ja üllatusterohke päev seljataga, kuid tunne oli väga hea. Kodumaapinnal olla on eriliselt soe tunne. Kella poole kaheksaks olime lõpuks kodus. Tassisime oma asjad tuppa ja keerasime magama. Nagu M soovis, et kodus oma voodis oma sünnipäeva hommikul oleks kõige parem ärgata, nii juhtuski. Palju õnne sünnipäevaks, kallis M!
