Viinis on mitmeid kuulsaid asju, kuid kui Viini peale mõelda, siis esimesteks märksõnadeks kipuvad olema ooper, filharmoonikud ja hobused. Viini Hispaania Ratsakool on kuulus just eelkõige hästi koolitatud hobuste pärast ning nende korraldatavatele etendustele on pileteid küll saada, kuid see vajab ette planeerimist ja kohapeal reeglina etenduse piletit osta ei saa. Olin need piletid umbes nädalapäevad tagasi ära ostnud, saades tänasele etendusele viimased 4 kõrvuti kohta, needki teisele rõdule. Kui algselt tundus, et nurgapealsed kohad pole võibolla kõige paremad, siis tegelikkuses kohapeal oli just vastupidi - nurgapealsetest ja otsa kohtadest, mis olid areenile sisenemise uste vastas, avanes kõige parem vaade ja nägi sisuliselt kogu areeni.
Imeline on vaadata, kuidas kaunid ja hästi hoolitsetud helehallid hobused klassikalise muusika taktis tantsusammul astuvad ja kohapeal sitsivad, kuuletudes oma ratsanikule täielikult. See hobuse ja inimese vaheline koostöö on lihtsalt võrratu. Etendusel ei ole lubatud filmida ega pilte teha, samuti peab telefon olema hääletu peal ja mitte üksnes viisakusest, vaid ka selleks, et mitte häirida hobuseid etenduse ajal. Ühtäkki käis kerge matsatus ning hetk hiljem märkasime, kuidas meie vastasrõdul oli keegi kokku kukkunud ning pool etendust tegeleti tema turgutamisega kuniks kiirabi ta etenduse lõpus sujuvalt ja vaikselt ratastoolis tilguti all minema toimetas. Ilmselgelt mõjub reisimine väsitavalt ning igapäevarutiinist väljatulek võib kaasa tuua ka terviserikkeid. Loodetavasti läks selle inimesega lõpuks siiski hästi, kuid see paneb mõtlema, et vanematega reise planeerides peab jätma neile piisavalt hingetõmbeaega ja istumisvõimalusi.
Meie tänane plaan oli kindlalt minna laevaga Danube ja Doonau jõe peale sõitma. Piletikassasse jõudes selgus,et linnakruiisid on täna ära jäetud, kuid on võimalik minna kas laevaga Bratislavasse, kuhu me täna poleks väga jõudnud, või mööda jõge teha 2 tunnine sõit ja sealt ise leida endale tee järgmisse huvipunkti või täisringi tehes veeta jõel 3,5 tundi. Otsustasime valida 2-tunnise jõekruiisi, kuid meil oli selle väljumiseni veel 2 tundi aega, mis tundus piisav, et Naschmarkti turule pilku peale visata.
Naschmarkt on suur turuplats, kus toimub laupäevitika kirbukas, ent kus kohalikud ei käi enam ammu endale igapäevaseid toiduasju ostmas, vaid kus on pigem segunenud kõikvõimalikud maailma maitsed käsikäes, teineteise kõrval. Seal on ka hulk tänavatoidustende ja söögikohti väga erinevates stiilides. Valisime lõunaks välja ühe Kreeka-idamaa menüüga tänavakohviku. Sattusime sinna ajal, kui suurem lõuna oli küll möödas, ent köögil olid endiselt veel käed-jalad tööd täis, nii et pidime oma toite ootama üle poole tunni. Kui algselt tundus meile maha istudes, et tunnist lõunaks on küll ja veel, siis lõpuks jäi meil toidu söömiseks vaid napid kümme minutit, enne kui pidime lauast tõusma ja metroo peale lippama, et jõuda napilt enne laeva väljumist sadamasse.
Viinis kulgeb jõekruiis esmalt mööda Danube kanalit ja keerab siis laia Doonau peale. Doonau vesi on läbipaistmatu, hele ja pigem savi värvi, kuid mingi nurga alt päikesepaistes lööb sinna sisse ka helesinist ehk ilmselt Strauss on kunagi näinud rohkem Doonau värve erinevatel hetkedel, et kirjutada oma lugu Ilusal sinisel Doonaul. Ühel hetkel jõudsime hüdroelektrijaama tammi juurde, kus laev tõmmati vastu tammi seina seisma ja lüüsi uksed suleti. Kui algselt olime justkui kanali põhjas ning meid ümbritsesid tumehallid kõrged betoonseinad, siis paarkümmend minutit hiljem olime tõusnud kümmekond meetrit kõrgemale, otse tasa nende samade betoonseintega. Avati lüüsi teine pool ning meie teekond sai jätkata, nüüd juba oluliselt kõrgemal asuvas vees mööda laia Doonaud. Ma olin küll sellistest laevade ja paatide tõstmistest kuulnud, aga mitte kunagi seda varem näinud. Juba ainuüksi selle kogemuse pärast tasub jõekruiis ette võtta.
Kui üldiselt Viinis on rahvamass üsna homogeenne ja kuigi siin on suur rahvaste paabel, siis tänavapildis on ikkagi pigem heledanahaline inimene kui tumedanahaline või kaetud peaga. Meie laevareis lõppes aga Mehhiko pargi külje all, kus kohalikud kaetud peadega memmed pargis aega veetsid, veidi eemal tõmmud mehed pargipingil pühapäeva nautisid ning tänavanurgal türklased omavahel mõnusalt vadistasid. Olime kesklinnast eemal ning sattunud sinna linnaossa, kus elavad sisserändajad.
Väidetavalt asub Viinis maailma vanim lõbustuspark Prater, mis avati 1766. Google teab siiski rääkida, et tegelikult on mingite andmete kohaselt maailma vanim lõbustuspark hoopis Taanis Bakken aastast 1583, ent Praten tuleb siiski teisena. Igal juhul on tegemist vana ja väga kuulsa kohaga, mille kuulsaimaks atraktsiooniks on vagunitega vaateratas. Tegime ka sellega tiiru ära, nautisime vaadet Viinile ja all olevale lõbustuspargile. Olles turist tuleb ikkagi ka päris turisti atraktsioone vahel nautida.
Otsustasime koogi nautimiseks sõita Viini Ülikooli lähistele Freudi pargi külje alla. Kohvik, mille esmalt välja olin kirjelduste järgi valinud, oli väga noortepärane ja popp ning hõivatud, nii et istusime maha selle kõrvale suvalisse kohvikusse, et oma kook ja kohvi kätte saada. Olin juba eile maininud M-le, et on üks koht, kuhu me Viinis jõudnud pole oma seekordsel reisil ja see on raekoda. Äkki avastasin, et raekoda on meile väga lähedal, nii et enne hotelli tagasi pöördumist võtsime suuna sinnapoole.
Viini raekoda on pimedas väga kenasti valgustatud ning raekojast saab parima pildi just teispool parki trammitee äärest. Jalutasime läbi pargi, et leida pildistamiseks parim nurk, kui äkki märkasin, et mingi tume kogu siblib kiiruga muru sees, siis üle asfalti ja otse lillepeenrasse. See oli ilus paks lihav tumehall pika sabaga rott. Isa oli just enne nalja teinud, et rathaus on ju roti maja. Nojah, rotte ma päriselt kohata ei arvanud, aga see park lausa kubises nendest, nii et meie eest ja nina alt jooksis neid läbi päris mitu korraliku hooga, nii et meie selja taga jalutanud naised kiljudes õhus kõrgele hüppeid tegid. Ma ei tea, kas Viinis on rotid kesklinna parkides tavapärased elanikud või olid need kaasa tulnud raekoja ette püstitatud tsirkusetelkidega, nagu ema arvas, kuid neid oli seal tõesti palju ja inimesi nad ei peljanud.
Ennist rääkisime vanematega homsest päevaplaanist. Isal kihvatas korraks, et võiks ju minna Bratislavasse, see on siin nii lähedal, nagu Budapestki ja reisi plaanides tekkis mul endalgi sama mõte, ent Viinis endas on väga palju vaadata ja kolme päevaga just kaugele ei jõua. Ah, kui olla Euroopa südames ja kõik muud suured linnad on nii lähedal ja käega katsutavas kauguses, on kiusatus nii suur ka neist korraks läbi lipata! Kuna lendame juba homme hilisõhtul koju tagasi, siis ilmselt peavad Ungari ja Slovakkia mõneks teiseks korraks jääma.
Imeline on vaadata, kuidas kaunid ja hästi hoolitsetud helehallid hobused klassikalise muusika taktis tantsusammul astuvad ja kohapeal sitsivad, kuuletudes oma ratsanikule täielikult. See hobuse ja inimese vaheline koostöö on lihtsalt võrratu. Etendusel ei ole lubatud filmida ega pilte teha, samuti peab telefon olema hääletu peal ja mitte üksnes viisakusest, vaid ka selleks, et mitte häirida hobuseid etenduse ajal. Ühtäkki käis kerge matsatus ning hetk hiljem märkasime, kuidas meie vastasrõdul oli keegi kokku kukkunud ning pool etendust tegeleti tema turgutamisega kuniks kiirabi ta etenduse lõpus sujuvalt ja vaikselt ratastoolis tilguti all minema toimetas. Ilmselgelt mõjub reisimine väsitavalt ning igapäevarutiinist väljatulek võib kaasa tuua ka terviserikkeid. Loodetavasti läks selle inimesega lõpuks siiski hästi, kuid see paneb mõtlema, et vanematega reise planeerides peab jätma neile piisavalt hingetõmbeaega ja istumisvõimalusi.
Meie tänane plaan oli kindlalt minna laevaga Danube ja Doonau jõe peale sõitma. Piletikassasse jõudes selgus,et linnakruiisid on täna ära jäetud, kuid on võimalik minna kas laevaga Bratislavasse, kuhu me täna poleks väga jõudnud, või mööda jõge teha 2 tunnine sõit ja sealt ise leida endale tee järgmisse huvipunkti või täisringi tehes veeta jõel 3,5 tundi. Otsustasime valida 2-tunnise jõekruiisi, kuid meil oli selle väljumiseni veel 2 tundi aega, mis tundus piisav, et Naschmarkti turule pilku peale visata.
Naschmarkt on suur turuplats, kus toimub laupäevitika kirbukas, ent kus kohalikud ei käi enam ammu endale igapäevaseid toiduasju ostmas, vaid kus on pigem segunenud kõikvõimalikud maailma maitsed käsikäes, teineteise kõrval. Seal on ka hulk tänavatoidustende ja söögikohti väga erinevates stiilides. Valisime lõunaks välja ühe Kreeka-idamaa menüüga tänavakohviku. Sattusime sinna ajal, kui suurem lõuna oli küll möödas, ent köögil olid endiselt veel käed-jalad tööd täis, nii et pidime oma toite ootama üle poole tunni. Kui algselt tundus meile maha istudes, et tunnist lõunaks on küll ja veel, siis lõpuks jäi meil toidu söömiseks vaid napid kümme minutit, enne kui pidime lauast tõusma ja metroo peale lippama, et jõuda napilt enne laeva väljumist sadamasse.
Viinis kulgeb jõekruiis esmalt mööda Danube kanalit ja keerab siis laia Doonau peale. Doonau vesi on läbipaistmatu, hele ja pigem savi värvi, kuid mingi nurga alt päikesepaistes lööb sinna sisse ka helesinist ehk ilmselt Strauss on kunagi näinud rohkem Doonau värve erinevatel hetkedel, et kirjutada oma lugu Ilusal sinisel Doonaul. Ühel hetkel jõudsime hüdroelektrijaama tammi juurde, kus laev tõmmati vastu tammi seina seisma ja lüüsi uksed suleti. Kui algselt olime justkui kanali põhjas ning meid ümbritsesid tumehallid kõrged betoonseinad, siis paarkümmend minutit hiljem olime tõusnud kümmekond meetrit kõrgemale, otse tasa nende samade betoonseintega. Avati lüüsi teine pool ning meie teekond sai jätkata, nüüd juba oluliselt kõrgemal asuvas vees mööda laia Doonaud. Ma olin küll sellistest laevade ja paatide tõstmistest kuulnud, aga mitte kunagi seda varem näinud. Juba ainuüksi selle kogemuse pärast tasub jõekruiis ette võtta.
Kui üldiselt Viinis on rahvamass üsna homogeenne ja kuigi siin on suur rahvaste paabel, siis tänavapildis on ikkagi pigem heledanahaline inimene kui tumedanahaline või kaetud peaga. Meie laevareis lõppes aga Mehhiko pargi külje all, kus kohalikud kaetud peadega memmed pargis aega veetsid, veidi eemal tõmmud mehed pargipingil pühapäeva nautisid ning tänavanurgal türklased omavahel mõnusalt vadistasid. Olime kesklinnast eemal ning sattunud sinna linnaossa, kus elavad sisserändajad.
Väidetavalt asub Viinis maailma vanim lõbustuspark Prater, mis avati 1766. Google teab siiski rääkida, et tegelikult on mingite andmete kohaselt maailma vanim lõbustuspark hoopis Taanis Bakken aastast 1583, ent Praten tuleb siiski teisena. Igal juhul on tegemist vana ja väga kuulsa kohaga, mille kuulsaimaks atraktsiooniks on vagunitega vaateratas. Tegime ka sellega tiiru ära, nautisime vaadet Viinile ja all olevale lõbustuspargile. Olles turist tuleb ikkagi ka päris turisti atraktsioone vahel nautida.
Otsustasime koogi nautimiseks sõita Viini Ülikooli lähistele Freudi pargi külje alla. Kohvik, mille esmalt välja olin kirjelduste järgi valinud, oli väga noortepärane ja popp ning hõivatud, nii et istusime maha selle kõrvale suvalisse kohvikusse, et oma kook ja kohvi kätte saada. Olin juba eile maininud M-le, et on üks koht, kuhu me Viinis jõudnud pole oma seekordsel reisil ja see on raekoda. Äkki avastasin, et raekoda on meile väga lähedal, nii et enne hotelli tagasi pöördumist võtsime suuna sinnapoole.
Viini raekoda on pimedas väga kenasti valgustatud ning raekojast saab parima pildi just teispool parki trammitee äärest. Jalutasime läbi pargi, et leida pildistamiseks parim nurk, kui äkki märkasin, et mingi tume kogu siblib kiiruga muru sees, siis üle asfalti ja otse lillepeenrasse. See oli ilus paks lihav tumehall pika sabaga rott. Isa oli just enne nalja teinud, et rathaus on ju roti maja. Nojah, rotte ma päriselt kohata ei arvanud, aga see park lausa kubises nendest, nii et meie eest ja nina alt jooksis neid läbi päris mitu korraliku hooga, nii et meie selja taga jalutanud naised kiljudes õhus kõrgele hüppeid tegid. Ma ei tea, kas Viinis on rotid kesklinna parkides tavapärased elanikud või olid need kaasa tulnud raekoja ette püstitatud tsirkusetelkidega, nagu ema arvas, kuid neid oli seal tõesti palju ja inimesi nad ei peljanud.
Ennist rääkisime vanematega homsest päevaplaanist. Isal kihvatas korraks, et võiks ju minna Bratislavasse, see on siin nii lähedal, nagu Budapestki ja reisi plaanides tekkis mul endalgi sama mõte, ent Viinis endas on väga palju vaadata ja kolme päevaga just kaugele ei jõua. Ah, kui olla Euroopa südames ja kõik muud suured linnad on nii lähedal ja käega katsutavas kauguses, on kiusatus nii suur ka neist korraks läbi lipata! Kuna lendame juba homme hilisõhtul koju tagasi, siis ilmselt peavad Ungari ja Slovakkia mõneks teiseks korraks jääma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar